Mida tehti suvepäevadel Jänedal?
oktoober 2025
Katre Palo
Linnuhuviliste tänavused suvepäevad peeti 28.–29. juunil Lääne-Virumaal Jänedal. Jäneda on huvitav kant oma mõisakompleksi ja pargi, kunagise põllutöökooli (sohvoostehnikumi) ja presidendi matkaraja poolest. Paljud mõisaaegsed hooned on korda tehtud ja turistide heaks tööle pandud, ka 2000. aastal suletud põllutöökooli hoone ning ühiselamu on uue kasutuse leidnud. Suvepäevade üritused toimusidki suuresti endises õppekeskuses ja mõisapargis.
Laupäevane kogunemine endises Jäneda põllutöökooli õppehoones. Foto: Katre Palo
Laupäevased õpitükid
Tänavusele suvealgusele kohaselt pakkus ilmataat võrdlemisi vesiseid olusid. Vihmasabina saatel sai laupäeva lõunaks ühingu lipp vardasse, ühispildid mõisatagusel trepil tehtud ja tutvumismängud mängitud. Suvepäevade programm sai hoo sisse!
Kohale oli tulnud ligi 80 inimest, neist 56 ornitoloogiaühingu liiget. Pärast lõunaeinet mõisaaegses tööhobuste tallis (Musta Täku Tallis) suundusid ühingu liikmed tähtsat kohustust täitma: algas üldkoosolek. Teistel oli võimalus osa saada mõisahäärberis toimuvast mõisatuurist, kus kohalik giid rääkis lugusid mõisaperekonna kirevast elust.
Samuti oli võimalus suunduda maastikumängule ning just selle variandi kasuks ma vihmast hoolimata oma viieaastase Nilsi soovil ka otsustasin. Tegime Evelin Laaneste saatel tiiru mõisahoonete ümber ja pargis. Kaardi abil tuli üles leida puu- ja majapragude vahele peidetud kirjakesed ning neis olevad ülesanded ära lahendada. Näiteks saime teha taimebingot: ühe õige muru sees on palju erisuguseid taimi, bingolehel kujutatud üheksa liiki õnnestus mõnigase otsimise järel ka üles leida. Või siis tuli oksajuppidest rajada väike mets, misjärel hakkasime inimeste kombel sellesse metsatukka tikutopsidest maju ehitama. Kas tuleb lageraie? Kuidagi õnnestus linn üles ehitada nii, et ühtki puud maha ei raiutud!
Matkamängu lõpuks oli õppehoone saalis juba jututeemaks linnuatlas: kuidas see valmib ja kuidas sisestada vaatlusandmeid. Nendest üksikasjadest kõneles Andres Kalamees. Kui atlase-õpetused jagatud, jätkus Andrese juhatusel järgmine töötuba, kuhu olid oodatud algajad linnuhuvilised: ette võeti linnumääramise ABC. Samal ajal said teised osaleda laululinnupesade töötoas. Selle juht Peep Veedla oli kaasa võtnud hulga loodusest leitud pesi, milles igaühes munadki sees. Täpsemalt munade mulaažid, aga väga tõetruud. Need eri tooni sinised munad ja täpimustrid olid tõepoolest väga lummavad!
Peep rääkis meile sellest, miks üldse on hea tunda laululindude pesi. Linnuatlast tehes on see teadmine suureks abiks, sest võimaldab pesitsuskindlust määrata. Ta tõi välja mõned linnud, kelle pesa on selle ehitusviisi järgi üsna lihtne määrata. Näiteks väike-põõsalinnu pesa on väike ja hõre, kohati nii hõre, et paistab suisa läbi. Võsaraat teeb aga oma pesa alati paksust samblast ja peal on kuuseraod. Käosulasel on kombeks punuda pesa tihedalt okste vahele ja terves tükis seda kätte saada on väga keeruline. Peep arvas, et ilmselt kardab käosulane kõige rohkem pesa vargust. Seevastu aed-põõsalind ei pea sugugi vajalikuks pesa kinnitamist okste külge: see on tal lahtiselt okste vahel.
Laupäeva lõpetas traditsiooniline lõkkeõhtu, kus pillimängu ja lauluga tegid olemise rõõmsaks Peep Pihlak ja Toomas Krall. Vihma ei sadanud.
Töö atlaseruutudel ja ujuriseire
Pühapäeva hommik algas samuti traditsioonilise üritusega: linnuvaatlusretked algajatele ja edasijõudnutele. Mina ja Nils võtsime sappa algajate rühmale, kes suundus mõisatagusesse metsa. Sealsel Mõisamäe oosil on Jäneda terviserajad, sh presidendi matkarada, mida mööda saaks jalutada kasvõi Nelijärvele ja sealt edasi Aegviitu. Rada on saanud nime Konstantin Pätsi ja Arnold Rüütli järgi: need kaks meest sattusid sinna oma eluajal sagedasti. Päts asjatas rohkem matkaraja Nelijärve-poolses osas, kuhu aitas ehitada turistide kodu. Rüütel see-eest õppis Jänedal agronoomiks.
Kahe samuti targa mehe, Art Villem Adojaani ja Andres Kalamehe juhatusel toimunud linnuretkel (linnuatlase ruudul Jäneda E) said algajad meelde tuletada, mis häält teeb näiteks punarind, mets- ja väike-lehelind, musträstas. Need sulelised olid esimesed, kelle laul metsatukas kõrvu kostis. Samal ajal kulges edasijõudnute punt Hannes Pehlaku ja Eerik Leibaku juhatusel teisel pool jõge ja mõisahäärberit Jäneda W ruudul, et sealtki linnuatlase tarbeks andmeid koguda.
Paaritunnine linnuretk oli päevale hea algus ja küllap vajalik eelsoojendus kutsemeisterlikkuse võistlusele, mis pärast hommikusööki lahti läks. Algajate seas õnnestus võistlus kõige paremini Liina Vakröömil, teist kuni neljandat kohta jäid jagama Sirje Salura, Kristo Burk ja Veiko Meus-Salk. Edasijõudnute arvestuses pääsesid esikolmikusse Pelle Mellov, Olavi Vainu ja Anni Miller.
Sel ajal kui saalis selgitati välja linnutundmismeistreid, uuriti mõisatiikide juures vee-elustikku. Tegevus oli mõeldud küll lastele, kuid meelitas osalema nii mõnegi vanemas eas loodushuvilise. Juhendaja Kristiina Kübarsepp tiris tiikidest välja mitu katsepüügipudelit ja näitas meile, kelle ta neisse lihatükkide meelitusel kinni oli püüdnud. Tutvuda sai kärnkonna kullestega: nemad on süsimustad, kartmatud ja sageli karjakesi koos erinevalt pruunide konnade kullestest. Püügianumatesse oli tulnud ka väikseid haugipoegi, sõudureid, nõelharke, ujureid ning arvukalt pisikesi kaane. Kristiina peamine huvi on seirata ujureid, kes kõik said tal hoolikalt üles tähendatud.
Lõpetasime Columbias
Pühapäevases programmis oli veel mitu haaravat ettekannet. Kunter Tätte rääkis aasta linnust kormoranist, temaga seotud müütidest ja eksiarvamustest. Pelle, Anni ja Art Villem jutustasid sellest, kuidas oli kulgenud mullune arktiliste veelindude seire Põõsaspeal.
Põõsaspealt Columbiasse juhatas meid aga Toomas Traagel, kes oli sellel kohv-kokaiin-kontrastid-linnud-märksõnade järgi tuntud maal linnuretkel käinud. Toomas kõneles sellest, kuidas oli tehtud ettevalmistusi, milliste eripäradega tuli kohapeal arvestada ja millega leppida (nt kohustuslik oli liikuda koos giidiga). Näha saime fotosid mõnedest neist kirevatest ja vähem kirevatest liikidest, keda Toomasel oli õnnestunud retkel kohata. Columbias elab ääretult palju linnuliike, vähemalt 1950. Neil õnnestus näha-kuulda umbes 500 liiki. Selle rännujutuga said tubased tegevused läbi ning suvepäevade otsad võeti kokku asjaosalisi tänades ja aktiivseid tunnustades.
Kuigi Eva-Liisa Orula arvas, et olime suvepäevadeks leidnud kõige sajusema koha Eestimaal, polnud kokkuvõttes sest vihmast kuigi suurt häda. Suvepäevade lõpetuse järel jõudsin napilt autosse istuda ja suuna Võrumaa poole võtta, kui algas tugev rahesadu.