Sten Lassmann: „Kirglik linnuvaatlus on mõneti nagu hasartmäng“

Küsitlenud Monika Bondarenko

Linnuhääli õppisin kassettide pealt, kuigi kutsehüüde oli neil vähe või üldse mitte. Meil olid Fred Jüssi LP-plaadid kassettide peal, ühtlasi Soomest ning Saksamaalt saadud kassetid. Baas tekkis 14–15-aastaselt. 1996.–1997. aastal kirjutasin vaatluspäevikusse eranditult iga päev üles, mitut linnuliiki olin kohanud. Arvutasin selle põhjal nädalate ja kuude keskmise, aasta keskmise. Igapäevastel käikudel ma binoklit kaasas ei kandnud, palja silmaga ja peamiselt kuulmise järgi määrasin.

Tegin endale ise vihikutest kokku köidetud linnuraamatu „Eesti linnud“, mille käigus õppisin ära kõikide Eesti lindude ladinakeelsed nimetused; sisuks tõlkisin tekste soome keelest (Lars Jonssoni viieosaline sari „Linnut luonnossa“) ning illustratsiooniks kleepisin raamatusse ajakirjast Eesti Loodus, piltpostkaartidest, kalendritest ja Soome loodusajakirjadest välja lõigatud pilte. Raamatu kõrvale lindistasin ühe kasseti peale kokku ka eri allikatest pärit linnuhääled.

Noore Steni tähtsaim isevalmistatud raamat: „Eesti linnud“ lehekülg. Foto: Sten Lassmann Noore Steni tähtsaim isevalmistatud raamat: „Eesti linnud“ lehekülg. Foto: Sten Lassmann

1996. aasta suvest aga hakkasin järjest tõsisemalt klaverit harjutama ja kõik muu jäi tagaplaanile. Viimased liigid märkisin üles 1998. aastal ja sealt alates kuni 2014. aastani ma binoklit kätte ei võtnud.
(Sten Lassmann jätkas õpinguid Pariisi konservatooriumis ja Londoni kuninglikus muusikaakadeemias ning kolis tagasi Eestisse alles 2013. aasta suvel).

Kuna linnutundmise baas oli tugev, kas siis lindude nii-öelda uuesti õppimine läks valutult?

Ma ju olin kõik läbi kirjutanud, ladinakeelsed nimetused olid ladusalt peas. Juba kooliajal pidasin päevikuid 3+3 koodidega. Ja kui oled seda nii palju teinud, siis ei kao see kuskile. Kohe tulid vabalt meelde hääled, liigid, biotoobid.
Üks huvitav seik on küll olnud. Ma olin ühe linnuliigi olemasolu täiesti ära unustanud, ainult ühe: nõlva-lehelind. Ma olin teda varem määranud ja kohanud palju, nii et see tuli mulle nagu šokk. Kui ma linnuvaatlustega uuesti alustasin, olin tegelikult loodusest väga võõrdunud ning otsekui tahtsin hingata.

Väljavõte Steni noorpõlve linnuvaatluspäevikust. Foto: Sten Lassmann

Taasavastamine tuli päris suure kirega. Sellele eelnesid kaks väikest oomenit 2013. aasta suvel: Rakvere tammikus nägin tamme-kirjurähni, kes oli 1990ndatel, kui ma linde õppisin, lausa rari. Ida-Virumaal Lüganuse-Purtse vahel autoga sõites silmasin traadi peal puna-harksaba.
Otsustavaks kujunes aga 2015. aasta. Esimene suur tõuge oli Tarvo (Valkeri) korraldatud linnade linnuvaatluspäev, millest võtsin osa ja sain ühe parimatest liiginimekirjadest. Sama aasta maikuus läksin tollal kuumimasse linnukohta, Laeva poldrile. Kohtasin seal juhuslikult Leho Luigujõed, kes edaspidi õpetas mulle palju lindude määramise kohta. Eriti tähenduslik on see, et kümme aastat hiljem, tänavusel Estonian Openil (Eesti suurim ja populaarseim linnuralli) sain Tarvo ja Lehoga samas tiimis olles koguni esikoha.

Kuidas sulle meeldib linde vaatlemas käia?

2015. aasta kevadel pärast linnade linnurallit käisin väga palju üksi väljas. Mitte nii, et lähed korraks linde vaatama, vaid ikka 24 tundi järjest. Võtad auto ja lihtsalt sõidad mingis suunas. Nii ma õppisin Läänemaad tundma. Kui mul on palju kontserte ning õppetöö Eesti muusika- ja teatriakadeemias, siis saavutab erialane tegevus lausalise ülimuslikkuse. Nii tuleb ausalt tunnistada, et linnuvaatlusega ei tegele ma regulaarselt ja väga paljud bongatavad haruldused on mul nägemata jäänud.

Mis on sinu linnukohad?

Alates 1994. aastast käisin isaga kaasas Paljassaares, okupatsiooniväed olid sealt just lahkunud. Läbi suure roostiku läks kitsarööpmelise raudtee tamm, mis praegu on täiesti võssa kasvanud, kuid siis oli fantastiline koht. Seda mööda sai hiilida põõsaste ja roostiku vahel olevate suurte tiikide juurde. Ühe vaatega olid kõik ujupardid olemas. Lisaks sai seal suurepäraselt veetallajaid vaadelda.
Üksinda õppisin linde päris palju Nõmme-Mustamäe maastikukaitsealal ja sealses Kuusiku metsas, kus tundide viisi ajasin taga väike-kärbsenäppi. Ja erakordselt tähtsad olid Tartumaal Rannakülas Võrtsjärve kaldal veedetud suved. Vanaisa Aadu Loog (geoloogiaprofessor ja TÜ bioloogia-geograafiateaduskonna pikaaegne dekaan) oli sinna 1970. aasta paiku kolleegide ja tuttavate jahimeestega ehitanud suvila, mis asub otse rannavalli peal – kõik roolinnud laulavad akna taga. Seal olin imikust peale terved suved looduse keskel ning õppisin tundma igat viimset kui häälitsust.
Kui ma aga kümmekond aastat tagasi uuesti alustasin, siis nüüd olen vaatlusi teinud enamasti Lääne-, Pärnu- ja Ida-Virumaal.

Me elame huvitaval ajal, liike kaob ja tuleb juurde. Kas sul on mõni liik, keda sa ootad meile siia Eestisse? Või kelle pärast sa eriliselt südant valutad?

See on tõesti väga põnev! Mitu sellist liiki, kes 1990ndatel oleksid olnud megararid, on praegu tavalised. Teoreetiliselt võiks veel kolm uut kakuliiki peatselt Eestisse jõuda: nii salupäll, kivikakk kui ka loorkakk. Siis me oleksime tõeline kakuparadiis, kakuriik oma kümmekonna liigiga.
Mulle meeldib väga vainurästas, aga sel kevadel maastikul olles tundus, et vainurästast on ikka väga järsult vähemaks jäänud, eriti Edela-Eestis. Prognoosid olevatki sellised, et sajandi lõpuks teda tõenäoliselt meil enam ei pesitse. Põhilised murelapsed Eesti haudelinnustikus on loomulikult kassikakk ja must-toonekurg.

Meenub sulle mõni iseäranis põnev linnuvaatlus?

Mul on sel aastal olnud kolm vaatlust, mis eluks ajaks meelde jäävad. Üks oli märtsi lõpus Läänemaal, kus 10 minuti jooksul kuulsin ühe koha peal seistes nelja kakku: värbkakk, karvasjalg-kakk, händkakk ja kassikakk. Isegi mitmed kotkaklubi mehed ütlesid, et neil ei ole sellist kogemust.
Teiseks oli Suure Reede hommik, see tänavu rekordiliselt kuuma ilmaga päev. Varahommikul olin Virumaal rabas ja kuulsin lausa rabapüüde koori. Mulle tundus, et suisa kolm territooriumi, väga võimas võidulaulmine 25 minutit järjest. Sama päeva õhtul pärast päikeseloojangut oli veel fenomenaalne mitmikvaatlus Tõramaa luhal. Tikutaja, metskurvits, rohu- ja mudanepp, veel metstilder ning muidugi kiivitaja. Taas kord vähem kui kümne minuti jooksul kõik ühe koha pealt.
Kõige suuremate elamuste jaoks, kui looduses mingisugune jackpot tuleb, peab õigel ajal õiges kohas olema. Need vaatlused rikastavad maailmapilti, horisonti, ja see taju läheb väga sügavale.

Millist nõu annaksid algajale linnuhuvilisele?

Esimese asjana tuleb Eesti Ornitoloogiaühingu liikmeks saada. Kui linnuvaatlus tõsiselt huvitab, siis astuda ka linnuklubisse Estbirding. Kui säde on inimesel sees, siis ta leiab tee.

Ja edasijõudnud linnuvaatlejale?

Mida mullegi on öeldud, mis on nii-öelda lakmustest edasijõudnuks saamisel: tuleb teha rändevaatlust ja minna linnujaama rõngastama.