Kuidas luua linna lindude mitmekesisust?

Anni Kutser

Koduvarblane (Passer domesticus) suplemas Tartu kesklinna purskkaevus. Foto Anni Kutser

Maailmas toimuva linnastumise tõttu on üha aktuaalsem küsimus, kuidas muuta meie uudset elukeskkonda sobivamaks nii inimestele endale kui ka ülejäänud elustikule. Annan artiklis mõned soovitused, kuidas muuta linnaruumi nii, et see soodustaks linnukoosluste mitmekesisuse kasvu. Mitmekesisuse all pean siin silmas eelkõige funktsionaalset mitmekesisust, mis hõlmab ökosüsteemides eri omadustega liike (nende omaduste tõttu täidavad liigid ökosüsteemi toimimist mõjutavaid erisuguseid ülesandeid/funktsioone), samuti liigirikkust ehk liikide arvu koosluses. Ühest küljest on soovitused loodetavasti abiks linnakeskkonda kujundavatele spetsialistidele, ent sama tähtis on elustikku soosivatest tegevustest teavitada linlasi, et nad oleksid toimuvate muutuste suhtes sallivamad, mõistaksid nende põhjusi ning oleksid valmis linnavalitsuse ja looduskaitsjatega koostööd tegema.

Kirjutis põhineb minu bakalaureusetöö 7. peatükil, milles käsitletud ideed ja lahendused tuginevad teaduskirjandusele.

Parem suuremad rohealad

Pargid ja metsatukad on olulised linnas leiduvad rohealad. Neid planeerides, rajades ja kujundades tasub lähtuda põhimõttest, et rohealad võiksid eelkõige olla suurema pindalaga, sest siis leidub neis tõenäoliselt rohkem ressursse (nt toitu, pesitsus- ja varjepaiku), nad toetavad paremini territoriaalseid liike ja leevendavad tõhusamalt ümbritseva linnamaastiku negatiivset mõju. Samadel põhjustel võiksid loodavad rohealad olla korrapärase kujuga, näiteks ruudud või ringid (vt nt Thompson jt, 2022; Wong jt, 2023). Samas võivad mõned linnurühmad olla arvukamad hoopis servaaladel, sest see võimaldab paremini kasu lõigata inimtekkelistest ressurssidest, nagu pesitsuspaigad hoonetel või toit. Seega saaksid inimtegevusest vähem häiritud liigid kasutada rohkem suure roheala servapoolseid või väiksemaid alasid ning tundlikumatele liikidele jääksid suuremate rohealade sisealad.

Selleks et parandada linnasiseste rohealade ühendatust üksteisega ja linnaväliste elupaikadega, tuleb suurendada taimestiku osakaalu tänavatel, luues seeläbi sujuvamad üleminekud rohealade ja linnastunumate alade vahel. Sedasi paraneb populatsioonidevaheline geenivool, kuid positiivne mõju on ka lindude saakobjektidele (vt nt Kang jt, 2015). Samuti tasub jälgida, et rohealade sees ei oleks kõnniteid liiga tihedasti, sest need killustavad elupaiku ja suurendavad inimeste häirivat mõju. Taimestikurikkuse suurendamine tänavaäärtel, sõiduteede muutmine kitsamaks ja sõidukite piirkiiruse alandamine aitab vähendada autoliikluse negatiivse mõju, nagu liiklussurmad, valgus- ja mürareostus. Üks elustikule kasuks tulev lahendus võiks olla ka jalakäijasildade haljastamine, mis teeks lindudele lihtsamaks suuremate teede ületuse.

Hallrõstas (Turdus pilaris) toitumas Tartu Hurda pargi rohurindes . Foto Anni Kutser

Rindeline taimestik

Linnahaljastuses on oluline läbi mõelda istutatavate taimeliikide valik. Eelistada tasub kodumaiseid liike, sest need soosivad pärismaiseid selgrootuid ja linnuliike. Ühtlasi on varjepaikade, pesitsus- ja toitumisvõimaluste mitmekesisuse loomisel tähtsal kohal taimestiku struktuurne mitmekesisus. Seda saab luua rinnetega: kasvatada eri kõrgusega puid ja põõsaid ning soodustada rohurinde kasvu harvema niitmisega. Konkreetse ala taimkatte kujundamisel võiks aga lähtuda sellest, millist looduslikku elupaika see kõige rohkem meenutab, ning valida rinded ja liigid selle järgi.

Oluliseks võib osutuda ka rohealade hooldus. Vähem hooldatud ja struktuurselt mitmekesine taimestik võib kasu tuua maapinnal pesitsejatele, vähendades pesade nähtavust kiskjatele. Seega on maapinnal pesitsejate toetuseks asjakohane luua rohealadel piirkondi, kus pesitsushooajal piiratakse haljastustöid ja suunatakse inimesed liikuma mujale. Selliseid alasid on hea luua näiteks äärelinna, sest seal on maapinnal pesitsejate seas täheldatud keskmisest vähem pesarüüsteid (vt nt Jokimäki jt, 2005).

Vanad puud

Tähtis on soosida rohealade loomulikku arengut ja vananemist, sest elupaiga vananedes lisandub elemente, mida nooremates elupaikades niipalju ei leidu; üksiti kooslus mõnevõrra muutub. Ühed olulisimad elemendid on vanad ja surnud puud, mis pakuvad pesapaiku ja toitu primaarselt õõnsustes pesitsevatele liikidele (tegu liikidega, kes rajavad endale ise pesaõõnsusi). Sageli kasutavad neid hiljem ka mõned teised liigid, kes ise ei ole võimelised õõnsusi rajama.

Tamme-kirjurähn (Leiopicus medius) surnud puul Tartus Toomemäel. Fotod: Anni Kutser

Surnud puud ja oksad võivad paraku olla ka ohtlikud, mistõttu tuleb leida viise, kuidas muuta ala seal jalutavatele inimestele võimalikult ohutuks. Siin on abi haljastustöötajatest, kes oskavad hinnata, millised puud alles jätta. Ent ühtlasi tuleb teavitada linnaelanikke surnud puude väärtusest. Puude langetamisel tasub aladele alles jätta lamapuitu, mis pakub elupaiku selgrootutele ja lisab maastikule struktuurset mitmekesisust.

Roheala eriilmelisus ja veesilmad

Vahel võivad pealtnäha loogilisena tunduvad lahendused avaldada soovitule vastupidist mõju. Näiteks võiks arvata, et kui suurendada erisuguste elupaigatüüpide arvu pargis, olgu nendeks veekogud, metsatukad või põõsastikud, siis muutuvad ka kooslused mitmekesisemaks, sest sellisel alal on rohkem ressursse. Ent kui üks roheala koosneb väga mitmest eriilmelisest elupaigast, jääb igale elupaigale sellevõrra vähem maad (Chiron jt, 2024). See võib viia olukorrani, kus roheala erisugused elupaigad on oma ressursside hulga poolest liiga väikesed, et toetada elujõulisi populatsioone. Olude poolest mitmekesine roheala võib sedasi muutuda liigivaeseks. Seega tuleb leida kesktee maastiku mitmekesisuse ja elupaiga pindala vahel. Väiksematel rohealadel on mõistlikum hoida pigem paari suurema pindalaga elupaika kui mitut väikest (Chiron jt, 2024).

Rasvatihane (Parus major) toitumas eraaeda istutatud päevalillel . Foto Anni Kutser

Üheks tähtsaks elemendiks linnas on veekogud ja veesilmad. Veekogude puhul on oluline jälgida vee-elustiku seisundit, hoida kaldaalade looduslähedust, soosida kalda- ja ümbruskonna taimestikku ning taastada need veekogud, mis on kinni kasvanud või reostunud. Linnaruumi tasub rajada muidki joogikohti, näiteks purskkaeve ja veenõusid, mis meenutaksid looduslikke veesilmi.

Linnakeskkonna ohud

Rohealade kujundamise kõrval on oluline tähele panna linnas leiduvaid ohte ja neid leevendada. Lindude kokkupõrked hoonete klaaspindadega on laialt teada probleem. Sestap tuleb vähendada klaaspindade osakaalu, klaaside suurust ja lähedust üksteisele ning taimkatte kõrgust klaasmajade ligiduses, sest taimede peegelpildid võivad lindudele paista päris puudena. Samuti võib abi olla aknaklaase nähtavamaks muutvatest märgistest või spetsiaalsetest UV-töödeldud klaasidest (vt nt De Groot jt, 2022).

Mõndagi saab ette võtta ka linna mürareostuse vähendamiseks, näiteks suurendada rohealade ääreosa ja teedelähedast taimestikku, kasutada muid müratõkkeid, nagu gabioonid ja muldvallid, ning katta katused ja hoonete fassaadid taimestikuga.
Kunstliku öövalguse mõju aitab vähendada see, kui rohealade sees ja ümber kasutada valgustust, mis on hilisõhtust hommikuni mahedam või süttib alles siis, kui inimene alal liigub. Linna soojussaare-efekt ei kurna mitte üksnes inimesi, vaid ka linnas elutsevaid loomi. Siin on abiks, kui suurendada hoonetelt ja sillutiselt peegelduva kiirguse hulka ning taimestiku osakaalu linnapildis (Phelan jt, 2015). Tähelepanu all tuleb hoida ka tööstusest ja liiklusest tuleneva reostuse hulka, samuti olmeprügireostust, sh kasutada prügikaste, millele loomad ligi ei pääseks.

Hallvares (Corvus corone cornix) otsimas süüa Põhja-Tallinna prügikastist . Foto Anni Kutser

Üks võrdlemisi kaalukas asulatega seotud probleem on kodukassid. Nende kisklussurvet lindudele saab vähendada mitmeti: riputada kassidele kaela kellukestega kaelarihmasid, piirata kasside õues oleku aega või pidada neid ainult toas. Teavitustöö kassiomanike seas on seejuures väga tähtis ja seda tuleb teha järjepidevalt.

Pesakastid

Pesakastide ja -platvormide paigaldamisega saab soodustada lindude pesitsemist aladel, kus ümbrus muude tunnuste poolest sobiks liigile, kuid puudus on pesapaikadest. Sedasi on võimalik toetada erisuguse pesatüübi ja toitumiskäitumisega liike, leevendada konkurentsi pesakohtade pärast ja/või asendada pesitsuspaiku, mis kaovad hoonete renoveerimisel.

Pesakastide paigaldamisel on oluline läbi mõelda, milline on mõju kooslusele, kui palju kaste on mõttekas üles panna ja kas tuleks paigaldada ka kiskjatõkked. Samuti on tähtis arvestada sellega, et pesakaste tuleb igal aastal hooldada.
Omaette küsimus on, kuidas takistada lindude pesitsemist kohtades, kus see võib olla neile ohtlik. Siingi tasub asjatundjatega nõu pidada, et linde võimalikult vähe kahjustada.

Iga linn on isesugune, mistõttu ka ohud lindudele ja linnukoosluste mitmekesisust soodustavad lahendused on erinevad. Neid lahendusi ellu viies tuleb kindlasti teha teavitustööd linlaste seas, et nad oleksid toimuvate muutuste suhtes sallivamad, mõistaksid nende põhjusi ning oleksid valmis linna ja looduskaitsjatega koostööd tegema.

Anni Kutseri Tartu Ülikooli bakalaureusetöö „Linnaruum linnukoosluste kujundajana“ on täispikkuses kättesaadav TÜ digiarhiivis. Siinses kirjutises kasutatud ja viidatud allikad leiab samuti bakalaureusetöö juurest.