Looduspiltniku tegutsemise hea tava

Heiko Kruusi

Üle kahekümne aasta tagasi hakkasin mõttekaaslastega korraldama loodusfotovõistlust „Looduse aasta foto“. Siis tegelesid looduse jäädvustamisega pigem üksikud entusiastid, sest selleks vajalikud seadmed olid kallid ja vähestele kättesaadavad. Nüüd on olukord sootuks teine: peaaegu igaühe taskus leiduv nutitelefon võimaldab teha looduspilte, paljudele on jõukohane soetada ka asisemat fotograafiavarustust. See on ühtlasi toonud päevakorda looduse pildistamise eetilised küsimused.

Loodus- ja loomafotograafiat nagu ka looduse vaatlemist on peetud n-ö pehmeteks tegevusteks, mis ei avalda keskkonnale suurt mõju. Ent pildistajate hulk on tuntavalt suurenenud, mistõttu on jäänud ka Eestis silma esimesed võimalikud probleemsed olukorrad. See on ajendanud uurima, kuidas on looduse pildistamise eetiliste küsimustega tegeldud mujal maailmas ja meil. Kuidas võib pildistamine ja muu seesugune inimtegevus mõjutada loomi? Kas loomade-lindude ja looduse pildistamiseks oleks Eestis vaja sõnastada hea tava? Kas maailmas on riike või piirkondi, kus on kehtestatud looduse pildistamise hea tava? Milliseid olukordi need head tavad käsitlevad? Nendele küsimustele otsisin vastuseid Eesti Maaülikoolis tänavu kevadel kaitstud magistritöös „Ettepanekud looduse- ja loomapildistamise hea tava loomiseks Eestis“.

Vajalikku infot kogusin teaduskirjandust ja teemaga seotud dokumente analüüsides, palju tarvilikku teavet sain intervjuude käigus tunnustatud loodusfotograafide, filmioperaatorite ja keskkonnaametnike ning loomaökoloogiga. Eesmärk oli saada ülevaade looduse- ja loomapildistamise olukorrast Eestis ning teha sellest lähtudes ettepanekuid hea tava loomiseks, sest Eestis looduse pildistamise hea tava puudub.
Loodusfotograafia eetika teemat on siiski põgusalt käsitletud veebilehtedel bioneer.ee (artikli autor Merlis Tristan Sepp) ja looduskalender.ee (Urmas Tartes) 2000. aastate esimesel kümnendil. Eesti Ornitoloogiaühing käsitleb põgusalt seda teemat ka 2017. aastal koostatud „Linnuhuvilise meelespeas“ (eoy.ee/ET/1034-linnuhuvilise-meelespea.)

Maailmas hakati hea tava dokumente arvukamalt välja töötama 1990. aastatel vastureaktsioonina mitmetele eetilistele rikkumistele, sh keskkonna ärakasutamisele. Eesti naabritest on Soomes sealse loodusfotograafide organisatsiooni hea tava kehtinud alates 2008. aastast, seda uuendati 2023. aastal. Lätis on looduses pildistamist ja filmimist käsitletud loodusturismi heas tavas. Rootsis on hea tava sõnastanud loodusfotograafide organisatsioon Naturfotograferna, pildistamist käsitleb ka linnukaitseorganisatsiooni BirdLife Sweden linnuvaatlemise hea tava.

Jäälind on see Tallinna kuulsus, keda talviti hulgakesi pildistatakse. Foto: Heiko Kruusi

Uuringud häirivast mõjust

Pildistamise täpsemat mõju looduses elavatele loomadele-lindudele on üsna vähe uuritud. Sellealaseid uuringuid Euroopa kohta ei õnnestunudki leida. Siin väärivad siiski mainimist uurimused, mis käsitlevad läheneva inimese mõju eri linnuliikidele (vt Samia et al., 2017; Tätte et al., 2018). Teades keskmist vahemaad, mil ühe või teise linnuliigi esindajad inimese eest põgenevad, on võimalik luua sobiva suurusega puhveralasid ehk alasid, kus inimtegevust tuleks piirata, et vältida eluslooduse häirimist.

Vähesed loodusfotograafiaga otsesemalt seotud uuringud on tehtud peamiselt Aasias ja Ameerikas. Need on sageli läbi viidud piirkondades, kus turistide surve loodusele on tugevam kui Eestis ja võib-olla isegi Euroopas tervikuna. Olemasolevatest uurimustest puudutab suurem osa linde ja imetajaid.

Pildistamine põhjustab loomadele visuaalseid häiringuid, näiteks fotograafi ja kaamera nägemine, välklambi valgussähvatus. Kuid tekib ka akustilisi häiringuid: katiku või peegli liikumisega kaasnev heli, kaamera autofookuse mootori heli. Uurides mõnede Austraalias ja Hiinas elavate linnuliikide reageeringuid kaameraga lähenevale inimesele, püstitas Caitlin Slater oma töörühmaga kaks vastandlikku hüpoteesi (vt Slater et al., 2019). „Fotograafi tarkuse“ hüpotees eeldas, et kogenud fotograafid on omandanud oskuse käituda nii, et see aitab tõhusalt vähendada inimese ja linnu vahelist kaugust lindu häirimata. „Fotograafküti“ hüpotees aga eeldas, et lind tajub fotograafi käitumisviisi nagu röövlooma oma; vahemaa, mille puhul lind otsustab põgeneda, on suurem kui kaamerata inimese puhul. Võrdlevalt kasutati nelja lähenemisviisi: 1) „Jalutaja“ kõndis ühtlases tempos ilma kaamera ja välklambita käes (võrdlusgrupp); 2) „Fotograaf“ kõndis linnu poole, hoides kaamerat rinna kõrgusel; 3) „Küürutav fotograaf“ sarnanes eelmisega, kuid püsti kõndimise asemel võttis madalama asendi; 4) „Välguga fotograaf“ sarnanes fotograafiga, kuid kaamera külge oli kinnitatud välklamp, mida kasutati iga pildi tegemisel.

Uuringu tulemusena leiti, et nende lähenemisviiside puhul ilmneb oluline erinevus, samuti on olemas oluline korrelatsioon lähenemisviisi ja liigi vahel. Enamikul juhtudel ei saanud siiski 2., 3. ja 4. lähenemisviisiga inimene linnule lähemale kui jalutaja, mis võib viidata sellele, et lind tajub kaameraga inimest pigem kui kiskjat. Samuti jälgib fotograaf enamasti pildistatavat lindu tähelepanelikult.

Julged kühmnokk-luiged: julgus on suuresti tulnud sellest, et inimesed on neid toitnud. Foto: Heiko Kruusi

Üldiselt on paljudel liikidel kaasasündinud hirm silmade ees; näiteks liblikate tiibadel on silmasarnane muster, mille eesmärk on kiskjad eemale peletada. Fotograaf erineb tavalisest looduses liikujast selle poolest, et tal on kaasas kaamera, mille ees olev objektiiv on üldjuhul inimsilmast suurema läbimõõduga ehk teoreetiliselt võib see looma seisukohast kujutada eriti suurt silma.

Erinevalt tavafotograafiast on üsna hästi uuritud kaameraga droonide mõju lindudele ja loomadele, seda tänu asjaolule, et neid kasutatakse sageli teaduslikel ja looduskaitselistel seiretöödel. Näiteks tehti Prantsusmaal eksperiment, et uurida drooniga lähenemise mõju kolme linnuliigi näitel: sinikael-part (Anas platyrhynchos), heleflamingo (Phoenicopterus roseus) ja heletilder (Tringa nebularia). 80%-l juhtudest õnnestus 30 m kõrgusel lennanud drooniga laskuda 4 m kaugusele linnust nii, et see ei avaldanud tema käitumisele mingit mõju. Seejuures ei täheldatud mingit seost lennukiirusega, drooni värvusega ega lennukordade arvuga. Kõige rohkem häiris linde droon, mis laskus maas olevate lindude poole otse ülalt ehk 90-kraadise nurga all. 20-, 30- ja 60-kraadise nurga all laskuv droon linde ei häirinud. Samas uurimuses soovitatakse drooniga õhku tõusta mitte lähemal kui 100 m kaugusel lindudest (vt Vas et al., 2015).

Hea tava koondab juhised

Otsesed piltniku käitumisest tulenevad häiringud on üks oluline põhjus, miks on peetud vajalikuks sõnastada loodusfotograafia hea tava. Peale nende on aga veel teisigi eetilisi asjaolusid.

Magistritööd tehes vaatasin läbi kuusteist eri maades koostatud hea tava dokumenti. Neis on looduse pildistamise kohta esitatud 120 juhist.

Heiko Kruusi Eesti Maaülikoolis kaitstud magistritöö „Ettepanekud looduse- ja loomapildistamise hea tava loomiseks Eestis“ leiab veebilehelt. Ühtlasi leiab sealt siinses kirjutises viidatud allikad.

Sagedasimate väidete ja juhiste hulgast võib leida näiteks järgmised: ükski pilt ei ole väärt pildistatava elu või heaolu ohustamist; pildistatava heaolu on tähtsam kui pildistaja oma; loodusfotograaf peab kinni seadustest ja teistest looduskaitselistest õigusaktidest; looduse pildistaja austab loodust ja anna teistele pildistajatele head eeskuju; looduse pildistaja aitab oma tegevusega kaasa looduskaitse edendamisele; looduse pildistaja ei kahjusta loodust.
Loomade, sealhulgas lindude pildistamise kohta on toodud näiteks sellised juhised: hoia distantsi; ära mõjuta oma käitumisega looma käitumist; pildistaja peab tundma pildistatava looma bioloogiat/käitumist; pea kinni pesitsusrahust; ära häiri linde pesade juures; ära aja linde lendu parema pildi nimel; mõtle hoolega, enne kui kasutad peibutamist; peibuta vastutustundlikult; ära muuda pildistamise nimel linnupesa ümbrust; ära häiri puhkavaid või toituvaid linde/rändlinde (hanesid, kurgesid); ära otsi pildistamiseks linnupesi; ära jää linnupesa juurde pikemaks ajaks.

Loomade pildistamise kohta jäid hea tava dokumentides silma ka sellised seisukohad või soovitused: kui loom või lind jälgib pildistajat, ei pruugi ta märgata tõelisi kiskjaid; kui saate koos loomaga telefonis selfit teha, olete loomale liiga lähedal; vältige kiusatust teha pilte lihtsalt sotsiaalvõrgustikes jagamiseks – ainult vähesed pildid kaaluvad üles selle tegemise mõju, teenides looduskaitselisi, kunstilisi või üldise teadlikkuse suurendamise eesmärke.
Nii analüüsitud heades tavades kui ka magistritöö jaoks tehtud intervjuudes leiavad mainimist ühed ja samad tundlikud olukorrad, milles pildistaja peab eriti ettevaatlik olema. Eeskätt on need kõik seotud lindude ja loomade pesadega, samuti noorloomadega. Üheseid soovitusi selle kohta, kuidas linnupesa juures käituda, on raske leida, sest kõik oleneb jällegi konkreetsest liigist ja olukorrast. Tasub järgida põhimõtet: kui sa pildistatavat ei tunne, ole eriti ettevaatlik. Kui linnupesa õnnestub märgata enne, kui vanalind sealt lahkub, tuleb pesa rahule jätta ja vaikselt taganeda. Kui vanalind aga juhuslikult pesalt lahkuma ehmatatakse, tuleks mõne eksperdi soovitusel kõigepealt veenduda, ega munad või pojad pole pesast välja kukkunud, ning seejärel lahkuda. Leides linnu- või loomapoja, tuleks see samuti rahule jätta ja kiiresti eemalduda, sest tõenäoliselt on vanem lähedal. Halvim on sellises olukorras hakata loomalast viivitamatult päästma ja ta loomulikust keskkonnast ära viia. Linnupildistamise puhul taunitakse heades tavades korduvalt linnu lendu ajamist, et nõnda põnevamat pilti saada; lendamine on linnule küll loomulik, aga väga energiakulukas tegevus.

Looduse pildistamise kõige tundlikumad olukorrad on seotud pesade, pesapoegade ja noorloomadega. Kalakajakas pesal. Foto: Ingridh Oks

Minu uuringu käigus intervjueeritud inimesed olid ühte meelt varasemates uurimustes avaldatud seisukohtadega, et looduse pildistamisel on mõju nii loodusele (eeskätt loomadele), pildistajale kui ka inimestele laiemalt. Kõik intervjueeritavad väljendasid veendumust, et igasugune looduses liikumine ja nii ka looduse pildistamine jätab jälje. Üks küsitletu sõnastas selle nõnda: „Isegi väike sihikindel käimine võib tekitada mingisuguse mõju ja fotograaf peab hindama, kas see mõju mahub looduse ringlusse või mitte“.

Ühe usutletu arvates on fotograafid üldjuhul looduse suhtes aupaklikud, aga on ka erandeid. Probleeme võib ette tulla siis, kui ühte looma või ühte piirkonda koguneb pildistama palju huvilisi. Ökoloogilise koormustaluvuse piir on mõistagi delikaatne küsimus, mis vajab sügavamat tunnetust; piirid on iga liigi puhul isesugused ja neid on paraku keeruline tajuda. Õnneks tuleb Eestis loodusfotograafide liigset koondumist mõne liigi elu- ja tegutsemispaiga juurde ette harva, ometi seda juhtub (näiteks talvitav jäälind Tallinnas Haaberstis).
Kõik intervjueeritud eksperdid leidsid üksmeelselt, et mingil kujul heade tavade kirjapanek looduse pildistamise valdkonnas on vajalik. Kõige rohkem oleks sellist juhist tarvis just algajatele fotohuvilistele.

Eestile oma hea tava

Magistritöö olulisim siht oli koostada ettepanek, kuidas sõnastada Eesti oludesse sobiv looduse pildistamise hea tava. Valminud kavandis, mida ühtlasi võib pidada magistritöö suurimaks praktiliseks väärtuseks, on juhiste kõrval välja toodud ka selgitus soovitatud käitumisviisi olulisuse kohta. Seega on meil nüüdseks olemas alus, mille najal edasi liikuda, et Eestigi saaks oma kokkulepitud looduspildistamise käitumisraamistiku.