Linnujämm
oktoober 2025
Tänavu kevadel toimus Tartu Ülikooli loodusmuuseumi ja botaanikaaia ning noore kirjanduse ajakirja Värske Rõhk eestvõttel esimest korda Linnujämmi luulevõistlus. Oodatud luuletuste keskmes pidi olema kormoran, merikotkas, sinitihane või väike-kirjurähn. Võistlusele laekus 111 luuletust. Žüriisse kuulusid Margus Kasterpalu, Carlotta Põdra, Saara Liis Jõerand ja Saara Lotta Linno, kes valisid välja paremiku: premeeriti kaheksat tööd. Esikohavääriliseks tunnistati Aliis Aalmanni kolmeosaline luuletsükkel „Soodsas seisundis“. See kaevub sügavale inimese ja kormorani suhtesse, avades kormorani vastuolulist olemust täpsel, tundlikul ja emotsionaalselt puudutaval moel.
Soodsas seisundis
Aliis Aalmann
I
ma võtan su pojad ja lahkun
jäävad õlised kestad
hääl mille lõpus polegi häält
algus murdub deltaks ja seob end sõlme
ta on prügi mis täidab pesa
on lõpp mis kuhjub igaviku aiavärava ette
ja ehitab siis uue
põlv on puudu
laps on puudu
keskel oled sina tiivad laiali
sukeldumisest nõrgumas
peegeldad päevale pimedust
öösel sulad sellesse
nagu tõrvatilk tõrva
katad osa tähti oma tiibade tumeda õliga
taeva siledast merest
kasvab kare, vormumata
algeline kühm
veel mitte saar
nõelatorge
oled seal, selle tipus
vaatad üles ja alla
oled hanesuurune haav
mälestuste õli ei kata su tiibu
tegin sulle teene
teeni mu tegu
vaheta nime vaheta kohta
kui lennust ei piisa siis kõnni
kui kõnnist ei piisa siis rooma
kui märkad rahvamassis
ja kormoranikoloonias sarnasusi
vaheta külge
vaheta laidu
vahel sööme meiegi kahepaikseid
neid kes ei leia kohta
su jõud käib üle aga kavalus mitte
II
taevalaotus on lindude leemetus
ja siis kaldub kaalukauss äraspidi
ja siis kaldub kaalukauss äraspidi
iga taevasse lendav lind on soov
iga taevast alla lendav soov täitub
kalluta pead ja vaata
mõistus arvab et lendad
ja võid laulda
ja võid laulda
meri mäletab kõike
on iseenda peegeldus
ja kui minu arvukust on vaja piirata
määritakse pesa õliga
see on humaanseim viis
mitmuse osastavast saada omadussõna ülivõrre
võin olla hanesuurune
aga merekivikange
ühest äärest teise kõlab nimi
iirimaalt tondirahuni
ja rahuni
III
kui olin laps oli toas lipp
rohuliblekarva
valguse käre jõgi voolamas
klementiinikarva loojangu rüppe
toon selle aeg-ajalt kormorani kombel pinnale
vaatan mitmes valguses ja peegeldan
näen ajalugu kirja pannud tindi musta
ja sinist
ja sinist
nagu sinitihase rüü
kunagi olid kotkad ingli suurused
sirutan minagi tiivad
pesa oksarisust ja kõikvõimalikust sodist
adrust, puhtaks pestud pakenditest, mida pole võimalik käidelda
mälestustest unustustest
vajun nendele
hauduma järgmist mõtet
vahel küpseb korraga viis või kuus
ja kui miski mulle vett kaela valab
või sukeldun ise liiga sügavale et sulestik vettib
leian end taas merepõhjakõrgendikult
kuivatan tiibu ja surelikku nahka
ja laulan
ja laulan
nõelatorge
igaviku taevas