Linnujämm

oktoober 2025

Tänavu kevadel toimus Tartu Ülikooli loodusmuuseumi ja botaanikaaia ning noore kirjanduse ajakirja Värske Rõhk eestvõttel esimest korda Linnujämmi luulevõistlus. Oodatud luuletuste keskmes pidi olema kormoran, merikotkas, sinitihane või väike-kirjurähn. Võistlusele laekus 111 luuletust. Žüriisse kuulusid Margus Kasterpalu, Carlotta Põdra, Saara Liis Jõerand ja Saara Lotta Linno, kes valisid välja paremiku: premeeriti kaheksat tööd. Esikohavääriliseks tunnistati Aliis Aalmanni kolmeosaline luuletsükkel „Soodsas seisundis“. See kaevub sügavale inimese ja kormorani suhtesse, avades kormorani vastuolulist olemust täpsel, tundlikul ja emotsionaalselt puudutaval moel.

Soodsas seisundis
Aliis Aalmann

I
ma võtan su pojad ja lahkun

jäävad õlised kestad
hääl mille lõpus polegi häält

algus murdub deltaks ja seob end sõlme
ta on prügi mis täidab pesa

on lõpp mis kuhjub igaviku aiavärava ette
ja ehitab siis uue

põlv on puudu
laps on puudu

keskel oled sina tiivad laiali
sukeldumisest nõrgumas
peegeldad päevale pimedust

öösel sulad sellesse
nagu tõrvatilk tõrva

katad osa tähti oma tiibade tumeda õliga

taeva siledast merest
kasvab kare, vormumata

algeline kühm
veel mitte saar
nõelatorge

oled seal, selle tipus
vaatad üles ja alla

oled hanesuurune haav

mälestuste õli ei kata su tiibu

tegin sulle teene
teeni mu tegu
vaheta nime vaheta kohta
kui lennust ei piisa siis kõnni
kui kõnnist ei piisa siis rooma
kui märkad rahvamassis
ja kormoranikoloonias sarnasusi
vaheta külge
vaheta laidu

vahel sööme meiegi kahepaikseid
neid kes ei leia kohta

su jõud käib üle aga kavalus mitte

II
taevalaotus on lindude leemetus
ja siis kaldub kaalukauss äraspidi
ja siis kaldub kaalukauss äraspidi

iga taevasse lendav lind on soov
iga taevast alla lendav soov täitub

kalluta pead ja vaata
mõistus arvab et lendad
ja võid laulda
ja võid laulda

meri mäletab kõike
on iseenda peegeldus

ja kui minu arvukust on vaja piirata
määritakse pesa õliga
see on humaanseim viis
mitmuse osastavast saada omadussõna ülivõrre

võin olla hanesuurune
aga merekivikange

ühest äärest teise kõlab nimi
iirimaalt tondirahuni
ja rahuni

III
kui olin laps oli toas lipp
rohuliblekarva
valguse käre jõgi voolamas
klementiinikarva loojangu rüppe
toon selle aeg-ajalt kormorani kombel pinnale
vaatan mitmes valguses ja peegeldan
näen ajalugu kirja pannud tindi musta
ja sinist
ja sinist
nagu sinitihase rüü

kunagi olid kotkad ingli suurused

sirutan minagi tiivad

pesa oksarisust ja kõikvõimalikust sodist
adrust, puhtaks pestud pakenditest, mida pole võimalik käidelda
mälestustest unustustest
vajun nendele
hauduma järgmist mõtet
vahel küpseb korraga viis või kuus

ja kui miski mulle vett kaela valab
või sukeldun ise liiga sügavale et sulestik vettib
leian end taas merepõhjakõrgendikult

kuivatan tiibu ja surelikku nahka
ja laulan
ja laulan

nõelatorge
igaviku taevas

Selles numbris veel:
Uus maailma linnunimestik AviListMida tehti suvepäevadel Jänedal?Kuidas luua linna lindude mitmekesisust?Sten Lassmann: „Kirglik linnuvaatlus on mõneti nagu hasartmäng“Looduspiltniku tegutsemise hea tava