Põnevad pildile püüdmised
juuni 2024
Roger Erikson
Rohkem keskkonda modelli ümber on pigem hea. Pildil tundrakiur.
Fotograafia kui hobiga hakkasin ma tegelema 2009. aastal. Alguses õppisin eeskätt põhitõdesid ning praktiseerimise eesmärgil pildistasin kõike, mis huvitav tundus. Umbes kolm aastat hiljem jõudsin järeldusele, et lindude ja nende elutegevuse jälgimiseks ning jäädvustamiseks tuleb muretseda teleobjektiiv. Toona tundus linnumaailm mulle väga põnev ja oli minu jaoks uus teema, millega ma varem polnud kokku puutunud. Nüüdseks ongi minu lemmikuteks kujunenud linnud, keda ma läbi kõigi aastaaegade eri paigus jälgin ja võimaluse korral ka jäädvustan.
Retkede planeerimisel on mul välja kujunenud kindlad eelistused. Loomulikult üritan valida selliseid kohti, kus on suurem tõenäosus põnevaid liike kohata. Sellisteks paikadeks on minu jaoks mereäärsed alad, just elurikkuse pärast. Iseäranis rände ajal, kevadeti ja sügiseti, on seal väga suur tõenäosus näha ebaharilikke liike – mõnd harvanähtavat läbirändajat või üldse meie territooriumile mitte kuuluvat lindu. Ilmselt see viibki mind alati põnevusega tagasi mere äärde, kuna iial ei või teada, keda seal kohata võib või milliseid elamusi loodus pakub. Samas pole kunagi garantiid, et sa tingimata midagi põnevat näed. Kuna fotograafia on mu hobi, mitte sissetulekuallikas, siis pole hullu, kui ma ka õhtu tühjade kätega (mälukaartidega) lõpetan. Vahel kosutab hinge hoopis vaikus või mõni kaunis päikeseloojang. Eesti loodus on imeline ja nauditav igas oma olekus.
Alati ei ole vaja lähivõtet
Alles hiljuti, mai keskpaigas, kohtasin esmakordselt tundrakiuru. Oma 15-aastase hobifotograafi karjääri jooksul polnud ma seda liiki varem näinud. Olin sealsamas paigas varasematel aastatel kohanud nii soo- kui ka metskiure, kes rannas toituvad ja mõnikord end kivide vahelt näitavad. Seekordne isend tundus algusest peale kahtlaselt tumeda ja „määrdunud“ sulestikuga, mispeale kahtlustasingi kohe tundrakiuru. Kiire pilguheit internetti kinnitas mu arvamust. Edasi jälgisin, kuidas lind käitub ning kas ma häirin teda oma kohalolekuga. Tundras pesitseva linnuna polnud ta tõenäoliselt inimest varem kohanud, igatahes tundus ta olevat üsna salliv ning lubas end pikalt jälgida.
Kuid selliseid võimalusi ei tohiks kunagi kuritarvitada! Püüan alati leida optimaalse kauguse, kus ma lindu ei häiri, ent kus säilib võimalus teda pildile püüda. Ekslikult arvatakse tihti, et linnule peaks alati võimalikult lähedale saama ja et ainult siis õnnestub ta suurelt kaadrisse püüda. Hea pildi koostisosaks on lisaks peategelasele siiski ka keskkond, kus ta tegutseb. See annab vaatajale palju lisainfot ning muudab pildi sageli isegi põnevamaks. Niisiis on hea vormistuse aluseks pigem rohkem keskkonda ning „õhku“ modelli ümber.
Tundrakiur piilus mind esmalt kivide varjust, käis mõned korrad ka vastutulelikult poseerimas ja jätkas segamatult toitumist. Nii oli ta mu vaateväljas veel pikalt, kuid ma ei pidanud mõistlikuks teda liiga kaua tülitada. Tegin enne koju suundumist veel viimased pildid, et kaunist loojanguvalgust ära kasutada, ja jätsin ta omapäi tegutsema. See on peamine reegel looduses pildistamisel ja õigupoolest üldse looduses liikumisel: austa loodust ning seal elavaid ja tegutsevaid isendeid!
Tundrakiur kivide vahelt piilumas.
Eriline tabamus
Kui rääkida haruldustest mererannal, siis vaieldamatult kõige erilisemaks päevaks pean ma 2020. aasta 25. septembrit. Olin planeerinud reisi läänerannikule Põõsaspeale, lindude jälgimiseks ühte parimasse paika Eestis. Kuna see koht asub mu kodust üsna kaugel, planeerisin kahepäevase retke, et võtta maksimum kaunist õhtust ning järgmisel varahommikul linde vaadelda. Põõsaspeal on peaaegu iga päev linnuliiklust jälgimas paljud ornitoloogid ja linnuhuvilised, kes mööduvaid linde registreerivad ning vaatlused andmebaasi lisavad. Tookord lahkusid aga viimased linnuhuvilised kell neli õhtul ning jäin sinna paariks tunniks ihuüksi. Sellised hetked on alati väga oodatud, sest naudin üksi looduses olemist täiel rinnal. Jälgisin mööduvaid linde, kuni ühel hetkel pälvis mu tähelepanu kajaka kisa. Silmasin kalakajakat, kes ajas taga üht lindu, keda ma lennult kohe ei tuvastanud. Kalakajakas sundis jälitatava linnu vette maanduma. Alles siis sain põhjalikumalt uurida, kellega on tegu, ja ega ma kohe alguses liiki ära ei tundnudki. Nimelt pole ma kuigi hästi kursis „välismaiste“ lindudega, ja see isend tundus mulle võõras. Teadsin, et tormilinnud on pikkade ja kitsaste tiibadega. Oma parima teadmise ja venna abiga määrasin isendi tol hetkel põhja-tormilinnuks, kuid see ei tundunud mulle endale siiski päris loogiline, sest siinmail polnud keegi seda liiki varem vaadelnud. Meile lähimad vaatlused jäid Soome ja Rootsi rannikule ning seda lindu võib tema looduslikel aladel kohata Põhjamere ja Atlandi ookeani rannikutel, Suurbritannia ümbruses. Seega ei tundunud see määrang mulle õige. Aga pärast info ülesriputamist linnugruppi sain kiirelt kinnitust, et tegu on ikkagi põhja-tormilinnuga. Peaaegu kohe kontakteerus minuga hulk linnuspetsialiste ja linnuteadlasi Eestist ja Soomest, et sellest erilisest kohtumisest pilte saada ning seda oma väljaannetes ja kodulehtedel kajastada. Siiani pole keegi peale minu seda liiki Eestis pildistanud ega isegi mitte vaadelnud. See on uhke tunne, mida võib pidada üheks sellise hobi tipphetkeks. Usutavasti oli lind eelnenud päevadel aset leidnud tormi käigus suurte tuulte ja meeltesegaduse tõttu Eesti rannikule ära eksinud. Nägin, kuidas ta pärast väikest puhkepeatust Osmussaare poole ära lendas, ja rohkem teda Eestis ei kohatud.
Kalakajakas sundis jälitatava tormilinnu vette maanduma.
Paljulubav Põõsaspea
Seesama torm tõi meile ühe teisegi uue liigi, kelle tuvastasid linnuvaatlejad järgmise päeva õhtul, kui olin Põõsaspealt juba lahkunud. Tegu oli ameerika vihitajaga, kelle väikseid erinevusi tavalisest vihitajast ei oska algaja linnuvaatleja ehk isegi märgata, kuid mille kogenud linnuvaatleja ära tunneb. See isend oli lausa mitmeid nädalaid kohapeal ning linnuhuvilised Eestist ja lähiriikidest käisid teda vaatlemas. Läksin isegi nädal hiljem sinna tagasi ja sain ka selle harulduse pildile – tõsi, mitte küll päris kvaliteetselt, kuid siiski äratuntavalt. Tagantjärele mõeldes meenub, et sel õhtul, kui olin tormilindu kohanud, olin seal kivide vahelt piilumas märganud ka üht vihitajat. Keerasin isegi oma objektiivi sinnapoole, et teda pildile püüda, kuid ta suutis siiski viimasel hetkel ära lennata. Hiljem tundus kõik loogiline: kuna meie vihitajad olid juba rändele asunud, siis ainus seletus olekski olnud see, et ameerika vihitaja oli juba sel päeval Põõsaspeal. Mõelda vaid, kui oleksin ka ameerika vihitaja samal päeval põhja-tormilinnuga pildile püüdnud. Selline asi võib juhtuda vaid korra elus… Aga ehk on minul see kord veel ees.
Noor kanakull mööduvaid tiire ja kajakaid jälgimas.
Ranniku võlud
Kui meenutada veel ebaharilike liikide kohtamist mererannal, siis arvan, et kanakull võiks sinna kategooriasse kuuluda küll. See pole kindlasti tema peamine tegutsemispiirkond, ent teatud hetkedel on seda liiki võimalik rannikul kohata. Olen kahel korral olnud selliste hetkede tunnistajaks ning isegi jäädvustanud edukat jahti. Mõlemal korral oli ilmselt tegu kanakulli noorlinnuga, kes katsetasid mererannal kajakate püüdmist. Esimesel korral istus üks isend roostiku varjus ning jälgis mööduvaid tiire ja kajakaid, kes madalal vee kohal kalu otsisid. Isend oli röövlinnu kohta ebatavaliselt julge ega teinud minu kohalolekust eriti väljagi. Kuid põnevam kohtumine, mis küll ühe linnu jaoks kurvalt lõppes, leidis aset rannikulähedases metsas, kus kanakull oli end varitsema sättinud ja ühel hetkel vee poole sööstis. Tema sihtmärgiks olid noored naerukajakad, kes kuigi hästi veel lennata ega põgeneda ei osanud. Niisiis oli kanakulli jaoks tegu pigem lihtsa saagiga, ning sellist võimalust röövlind juba käest ei lase.
Arvan siiralt, et see hobi teeb minust parema inimese. Looduses viibimine ning lindude seltsis aja veetmine aitab argimõtted kasvõi mõneks tunniks eemale viia ning laseb ajul puhata. Kui juhtun midagi erilist kogema ning ka jäädvustama, on emotsioonid veel pikalt laes. Lisaks on inimestel lindudelt ka palju õppida. Just seda, kuidas vajaduse korral olla julge, kuid ka näiteks kaaslase valikul siiras ja hooliv ning järglaste eest hoolitsedes armastav ja kaitsev vanem. Looduses on kõik ehe ja ehtne, tuleb seda lihtsalt osata näha ja tajuda.
Teistest põnevatest hetkedest saab lugeda ja pilte vaadata aadressil roxifotoblog.com.