Verejanulised Tartu linnavaresed

Marko Mägi

Astun varahommikuses suvises Tartus läbi linna, liiklust ei ole, on vaid linnukoor, mis kostab nii linnasalust, botaanikaaiast kui ka Emajõe vastaskaldalt. Mõttes ketran plaane, mida kõik on vaja tööl ära teha. Korraga, enne Vabadussillani jõudmist, maandub mu ette kõnniteele kaks tuvi, keda jälitab hallvares. Vares kargab väiksemale tuvile turja, surub ta vastu maad ja hakkab nokaga pähe taguma. Sulgi lendab, tuvi rabeleb. Suurem tuvi vaatab sündmust eemalt pealt, ei sekku. Ka mina ei sekku, jään vaatama. Tegelikult siiski sekkun, sest pelgalt minu kohalolu häirib varest – ta piidleb mind silmanurgast. Seisan, jälgin. Vares jälgib mind. Tuvi kasutab varese tähelepanu hajumist, rabeleb vabaks, kuid vares on kohe taas tal turjal ja jätkab nokahoopide jagamist. Astun paar sammu lähemale. See on varesele liig. Ta vabastab tuvi, kuid ei ole kindlasti temaga lõpetanud – tuvid pagevad jõe vastaskaldale silla alla, vares järgneb neile. Teisel pool jõge inimesi ei ole, on liialt varane aeg. Vares asub taas tuvi materdama, taas lendab sulgi. Tuleb ka teine vares, kuid see tekitab parasjagu segadust ja lõpuks pääseb tuvi plehku, varesed jäävad aga teineteist sõimama.

Hallvares ei ole toidu suhtes valiv. Foto: Ulvi Karu.

Tartu linnasalus pesitseb tänavu vähemalt üks hallvaresepaar, võib-olla kaks. Kuna olen samas piirkonnas varem sõjakaid vareseid näinud, olen üsna kindel, et tegu on samade lindudega. Hallvares ei ole toidu suhtes valiv – kui on võimalus, siis tuleb seda kasutada. Tavaliselt piirdub ta linnas prügikastide ümbruses leitavaga või revideerib ise prügikaste. Praht prügikastide ümbruses ei ole alati inimese lohakus, sageli on see varese töö. Elusa linnu, eriti tuvisuuruse linnu murdmine ei ole kindlasti varese igapäevane toiduhankimisviis, kuid väiksemaid linnupoegi võivad nad enda ja poegade kõhutäiteks siiski murda. Nädal tagasi sain telefonikõne, kus teatati, et Tartu kesklinn tuleb varestest vabastada, muude süüdistuste seas kostis ka: „ … sest nad söövad ära kõik väikesed linnud!“ Kõiki kindlasti ei söö, mõne võib-olla. Varesed on nutikad; kui on selgeks õpitud, et tuvist on võimalik kõht täis saada, siis seda ka tehakse. Kuid täiskasvanud tuvi on varesele vääriline vastane, kellest tema jaks naljalt üle ei käi, noor tuvi on kergem saak. Paar päeva varem olin linnasalust leidnud noore tuvi jäänused, vares nokkis luudelt viimaseid raasukesi. Ilmselt murdis tuvi kanakull – aastate eest nägin Ruudit (üks Tartu kanakull) salus tuvi söömas. Kuid mine tea, äkki sai vares sellest murdest maitse suhu ja otsustas omal käel tuvijahti proovida?