Tiit Randla: ennekõike pean tähtsaks eetika hoidmist lipukirjal
juuni 2024
Küsitlesid Tiiu Tali ja Liis Keerberg
Kuidas algas sinu huvi lindude vastu?
Minu teekond loodusuurijaks sai alguse hoopiski putukaist. Rahumäe kooli loodusloo õpetaja innustas poisse liblikaid koguma, nii et meie tänava poisid olid siis kõik noored entomoloogid. Linnud said minu kireks alles hiljem. Selle taga oli äsja ilmunud esimene mustvalge välimääraja ning noorte zooloogiline õpiring loodusmuuseumis. Teenisin koolipoisina linnutopiste valmistamisega taskuraha. Minu esimene ornitoloogiline tegu oli lindude fenoloogilise kausta läkitamine Loodusuurijate Seltsi 1954. aastal – 70 aastat tagasi. Loodusmuuseumi asedirektorilt, ornitoloog August Mangilt saadud suunised juhatasid metsamatkadele Mustjõele. Kevadtalvised retked metsisemängu või kakke kuulama said teoks koos tollaste kamraadidega, kellest siiani veel alles Jaan Viidalepp, teejuhiks oli meil sageli legendaarne metsahulgus Hillar Pärjassaar. Tarvajõe orus Jõeväraval kogunes hommikul mänguks kümneid metsisekukki (metsis oli tollal jahilind); siis veel ei asustanud Eestit metsseakarjad, ka põdra ja metskitse sõrajälgi oli hõredalt. Talveõhtuti Krani metsavahi juures köömneteed juues kuulasime metsauudiseid ja meenutusi kaljukotka pesast, konnakotkastest, Kreo järve äärsest must-harksaba pesast, lapi kaku kohtamisest ning hiljuti siiakanti asustatud kobraste elukäigust.
Oma linnuteadusliku alghariduse sain ma Matsalus, kus olin koolipoisina kaks suve koos Rein Saluri ja Mart Rahiga abiks ornitoloog Sven Onnole. See oli aastatel 1957–1958, kui alustati taas selle linnuparadiisi uurimist. Päevi täitsid pikad ja väsitavad paadiretked ning jalgsikõnnid päevaga Penijõelt Puise või Saastnani. Elasime Liiva talu lakas, õhtul kõrisesid ümberringi kõred ning roostikku lendasid ööbima kümned tuhanded kuldnokad. Päeval rõngastasime naerukajakate poegi, nende haudekolooniad koosnesid tuhandeist lindudest.
Ornitoloog, jahindustegelane ja looduskaitsja Tiit Randla 1988. aasta. Foto Jaan Künnap
Mida sa ülikooli õppima läksid?
Matsalu koolitus ja sellele eelnenud metsarännakud Kõrvemaale olidki selleks tõukejõuks, mis suunasid bioloogiat õppima. Alternatiivi polnud. Kui tuli otsustada, kas valida metsa- või veelinnud, otsustasin metsalindude kasuks. Tolle aja linnuteadus tegeles rände uurimisega, vaid Sven Onno võttis julguse arendada populatsiooniökoloogiat kalakajaka näitel. Ülikoolis ornitolooge polnudki. Minu formaalseks juhendajaks sai hoopis entomoloog Hans Remm. Neerutissse linde uurima minema agiteeris mind noor ja aktiivne Jaan Eilart. Metoodika linnuloendusteks metsas hankisin aga kuulsa väliseestlasest zooarheoloogi ja ornitoloogi Johannes Lepiksaare vahendusel, kelle aadressi sain Mart Nikluselt. Nii jäingi peamiselt üksildaseks omaette tegutsejaks, ainsaks kaaslaseks metsamehest linnuhuviline Henn Vilbaste, kes samuti luges metsas linde.
Kui 1954. aastal ilmus uhke raamat „Eesti NSV linnud“, sai see mulle linnualaseks aabitsaks. Raamatus oli selgesõnaliselt kirjas, et linnu-uurija põhivarustusse kuuluvad püss ja binokkel. 1956. aastal sooritasin jahimehe katse ja hiljem ostsin üheraudse jahipüssi. Noil aegadel polnud saadaval värvipiltidega välimäärajaid. Tundmatu lind tuli maha lasta, valmistada kaavik ja siis ära määrata. Selline barbaarne praktika kestis minu jaoks 1961. aastani, mil tõin ülikooli zooloogia kateedrisse Vene Kaug-Idast terve kogu eksootilisi linnukaavikuid. Tollased rännakud Polaar-Uuralisse ja Ussuurimaale, mis seondusid õppepraktikaga, sütitasid minus rännukihu, seda sai aga tollal rahuldada vaid Vene impeeriumi piires.
1992. aastal Võrumaal Kobelas kotkaid vaatlemas – Tiit Randla, Fred Jüssi, Reimo Rander
Kuidas sai sinust „kotkamees“?
1964. aastal korraldas Eerik Kumari merikotka üleeuroopalist loendust Eestis, minu vastutusalaks sai Loode-Eesti. Sõitsime tolleaegse loodusmaja bussiga Nõva-Vihterpalu kanti vanu teadaolevaid pesakohti üle vaatama ja kohalik jahimees juhatas meid asustatud kotkapesale Kiviojal. Hiljem tegi sealsest kotkapojast foto Edgar Kask – lind osutus hoopis kaljukotkaks. Sellest seigast piinlikkust tundes otsustasin süveneda kotkaste uurimisse. Uues ametikohas merekalakaitse inspektorina sain sõiduvahendiks külgkorviga mootorratta ja vaba sissepääsu piiritsooni. Loomulikult oli nüüd palju hõlpsam jõuda kotkapesadeni ja nautida linnumehena Soome lahe saari.
Minu sagedaseks kaaslaseks kotkaretkedel sai Fred Jüssi, hiljem ka Jaan Rannap. Tublisti õhutas meie indu Eerik Kumari, nimetades Jüssit ja mind avalikkuse ees Eesti kakkude ja kullide uurijaiks. Looduskaitse Valitsus tellis meilt ülevaate Eesti kotkaste hetkeseisust. Paraku jäid meie ponnistused harrastuse tasemele, seda tingisid valitsevad olud ja huviliste nappus: aeg ei olnud veel küps. Julgen väita, et minu 1976. aastal ilmunud raamat „Eesti röövlinnud“ aitas kaasa uue põlvkonna uurijate ja huviliste kujunemisele, kes viisid 1990. aastatel meie röövlindude uurimise uuele teaduslikule tasemele.
1970. aastatel tekkisid tänu Kumarile regulaarsed kontaktid Soome ornitoloogidega, kuna õnnestus taastada sõjaeelne traditsioon: Eesti-Soome ornitoloogide päevad. See oli nagu valguskiir pimeduse riigis. Huvi oli vastastikune. Sageli rikkusime reegleid ja võõrustasime külalisi „keelatud paigus“, nagu Matsalu, Alam-Pedja ja Kõrvemaa. Ühel 1970. aastate kevadsuvel juhtusin matkajuhiks salaretkel Mustjõe kanti Kõrvemaal Pentti Linkolale – Soome ornitoloogile, kellest sai põhjala loodusfilosoof ja roheäärmuslane ning kelle vaated suures plaanis ennetasid praegust aega.
Kas jagaksid mõnd linnuelamust?
Meelde tuleb hoopiski üks eriskummaline seik, mis ei saa enam kunagi korduda. 1957. aastal võeti mind kaasa Balti linnukonverentsile. Startisime Tartust Leetu väikese bussiga, kus oli koos kogu tolle aja kutseliste ja harrastusornitoloogide koorekiht. Pikka sõitu aitas sisustada omapärane võistlus: loendasime, kummal pool teed, kas paremal või vasakul, istub elektritraatidel rohkem siniraagu. Läti piiri taga läks arvestus segamini, kui arv jõudis üle saja. Nii tavaline lind oli siis veel siniraag!
Oled palju reisinud – millistesse paikadesse?
Eesti Jahimeeste Seltsis töötades käisin Vene Arktikas, mille põnev loodus pakkus võimalust tunda end uuriva zooloogina. Aastail 1974–1983 osalesin neljal ekspeditsioonil Wrangeli saarele, Franz Josephi maale, Severnaja Zemljale ja Taimõri poolsaarele. Tundsin, et sain end teostada jääkarude uurijana, aga ka ornitoloogina. Linnustiku poolest oli muidugi imede maa Taimõri poolsaar oma hanede rohkusega. Venemaal viibisin viimati 1991. aasta septembri alguses. Külastasime Kamtšatkat, meid õnnitleti ametlikul tasemel Eesti iseseisvumise puhul ja pakuti sel puhul üheks päevaks tasuta helikopteri reisi. Praegu on imelik mõelda, et see sündis Venemaal…
Taasiseseisvunud Eesti aegadel on töö- ja ametireisid, ka vabaajareisid, viinud mind paljudesse maakera eksootilistesse paikadesse. Neist eriti põnevana meenuvad automatk ja linnureis koos Andres Kuresooga läbi Senegali kaitsealade, tööd linnukaitse „misjonäridena“ koos Marko Valkeriga Gambias ja kuupikkune loodusreis Sumatra saarele. Viimane linnureis toimus 2010. aastal Indiasse.
Oled kümmekond aastat olnud tegev ka Eesti Jahimeeste Seltsi juhtkonnas. Kuidas näed jahipidamist looduskaitse kontekstis? Kas näiteks kevadine hanejaht võiks olla mingitel tingimustel lubatud?
Endise jahindustegelasena mõistan jahinduse kui pärandkultuuri nähtuse uuenemist ja sidumist looduskaitse eesmärkidega. Ennekõike pean tähtsaks eetika hoidmist lipukirjal. Elu hoidmise pühaks printsiibiks on ulukite säästmine nende sigimisajal, minu meelest välistab see kevadise linnujahi, ka metshanede heidutusjahi. Haneparved, samuti sookurgede, kormoranide ja merikotkaste kasvanud asurkonnad on need vähesed positiivsed näited linnurohkusest üldise allakäigu ja kaose taustal. Neid peame säästma.
Nõva Perakülas Kotkaklubi kokkusaamisel.
Mida soovitad alustavale linnuhuvilisele?
Algajaile soovin huvi süvendamist, milleks praegune aeg pakub ju erakordselt häid võimalusi uuenenud fototehnika ja mitmekesiste linnumääramise võimaluste näol. Huvituge meie looduskoolidest, tutvustage oma vaatlusi interneti kaudu ning täiendage meie andmebaase.
Ja mida edasijõudnule?
Koostööd kutseliste uurijatega ning rohelise mõtteviisi edendamist ühiskonnas, kus kahjuks ka tänapäeval kipub tooni andma liigne pragmatism, tehnokraatia ja looduse allutamise kirg. Kui rohepööre on vaid loosung ja ühiskond ei mõista pidurdamise hädavajalikkust, jätkab loodus inimeseta ja saab kindlasti hakkama.