Kägudel külas

Jaanus Elts

Ühe tänavuse aasta linnu kampaania osana plaanisime vähemalt viis kägu varustada väikese saatjaga – ikka selleks, et tolle salapärase liigi toimetustest just pesitsusajal rohkem teada saada. Selleks et katta võimalikult pikk periood liigi siin viibimise ajast, alustasime ka välitöid varakult. Arusaadavalt on saatja paigaldamiseks vaja lind esmalt kinni püüda. Neid kogemusi oli meil küll vähe, sest olgem ausad – korralikku käouurimist polegi ju Eestis varem toimunud.

Käod on varasuvisel ajal väga lärmakad, sest pesitsusperioodile on vaja hoog sisse saada. Seepärast alustavad mõned isaslinnud laulmist juba kell kaks öösel ja teised jäävad vakka vahetult enne südaööd. Tõsi, tänavune erakordselt kuiv ja kuum kevad on ilmselt mõneti mõjutanud ka kägude tegemisi, kuigi toidulaud näib neil olevat rikkalik – vähemalt hakkavad esimesed puuoksad putukate toel juba raagu minema.

Esimese käo „püügikindluse“ testimise võtsin ette 5. mail. Eesmärk oli kontrollida peamiselt kasutatava meelitusheli sobivust ning muidugi ka seda, kas käod on juba piisavalt agressiivsed, et neid üldse püüda saab. Üldreegel on, et kevadisel ajal on pesitsejate püüdmine võimalik vaid selliste isendite puhul, kes konkurente peletades tähelepanu kaotavad ja seetõttu püügivahendisse vupsavad. Mai alguses oli ilm veel üsna jahe ning kägusidki polnud palju saabunud. Esimene katse näitas, et üks Pataste kägudest oli tõesti juba sõjakalt meelestatud, kuid kinni nabida teda ei õnnestunud. Esimestel päevadel meil püügiga edu polnud. Ikka juhtus nii, et kägu tuli küll ligi, kuid hakkas kõrgel latvade vahel lendama ja vaatamata intensiivsele häälitsemisele – see peaks viitama tema piisavale agressiivsusele – allapoole ei tulnud ning lootus sellist lindu tabada oli nullilähedane.

Loo autor Jaanus Elts on käo kätte saanud.

Esimene edukas püük toimus 12. mail. Ilm oli selleks ajaks soojenenud ning kägusid oli saabunud ohtralt. Seepärast polnud ka ime, kui meie poolt välja pandud „kunstkäod“ äratasid kohalikes käoisandates suurt tähelepanu. Põhiline energia läks neil muidugi üksteise jälitamisele ja korraga võis näha kolmeliikmelist rongkäiku, kuid midagi sellist meil just vaja oligi. Me ei pidanud kaua ootama: peagi kaotas üks lindudest valvsuse, laskus madalale, lendas üle „kunstkäo“ ning sööstis järsu vasakpöördega otse võrku! Kuna linde lendas ümbruses veel, jäid kaks Jaanust autosse arutama, kas võtta lind kohe välja või oodata veel pisut lootuses, et mõni järgmine kägu nüüd tekkinud olukorda kaema tuleb ja meie saagi kahekordistab. Kuna esimene lind ei olnud võrgus kindlalt kinni ning hakkas end võrgukoti serva poole nihutama, otsustasime kindluse mõttes selle spektaakli lõpetada. Mõningase näputöö järel läkski lendu meie esimene GPS-GSM saatjaga kägu, kes sai nimeks Harald.

Aasta linnu projektijuht Jaanus Aua kägu püünisest vabastamas.

Palun teata käo pesitsemisest!
Käoaastal on paslik pöörata erilist tähelepanu käopoegadele. Kuna käo muna on sulase omaga väga sarnane, suudab vaevalt enamik meist pesa leidmisel kindlalt öelda, kas sellesse on oma muna poetanud ka kägu. Hoopis teine lugu on juhtudega, kus leiate väikelinnu pesa ja selles on vaid üks, vanalindudega võrreldes ebaproportsionaalselt suur poeg. Eriti ilmne on käopoja olemasolu muidugi juhul, kui too on juba suurem. Siis on näha tema üldmuljelt tume, kuid iseloomulikult viiruline sulestik, noka ere sisemus ning muidugi tavapäratu suurus võrreldes pesa mõõtmetega.
Leitud pesast palume teada anda aasta linnu projektijuhile Jaanus Auale (jaanus.aua@gmail.com). Kindlasti oleks vaja teada pesa täpseid koordinaate, vaatluse kuupäeva ja fotosid pesast, et juba enne leiu kontrollimist saaks välistada valemäärangud. Ühe sellise pesa juurde paigutatakse koostöös Looduskalendriga pesakaamera. Oleks väga põnev vaadata, mis seal parasiteeritud pesas siis tegelikult toimub! Ühtlasi saame paremat aimu, milliseid liike kägu meil praegusel ajal sulastena kasutab.

Käo emaslind. Foto: Janeelika Kaur

Haraldi liikumised 5.juunini.

Käopoiss Jaasi liikumised 5.juunini.

Käopoiss Elmari liikumised 5. juunini.

Omaette kogemuse osaliseks sai käotiimi liige Liis Keerberg, kes jagas seda ka oma Facebooki kontol 18. mail: „Haraldile ja Georgile lisandus saatjaga kägu Caesar! Poiss püüdis ka emaskäo kujuga paarituda, kuid kuna too jäi tuimaks tükiks, siis istus talle lihtsalt nõutu näoga pähe. Ja edasine on juba teadusajalugu.“ Nii et kägusid varjatult jälgides võib sattuda nägema igasuguseid kurioosumeid.

Käotiimi liige Liis Keerberglaseb lendu saatjaga käo Caesar.

Loo kirjutamise ajaks on saatjat kandmas juba seitse isakägu ja nüüd on meil veel vaid üks unistus – et võrku tuleks ka mõni emaslind. Praegused tulemused näitavad, et meie kägude kodupiirkond on suhteliselt väike, umbes üks ruutkilomeeter. Kuid esimesi ümberpaiknemisi on juba märgata ning võimalik, et suve teiseks pooleks on nende kasutatava ala suurus juba mitmekordistunud.