Harakale haigus!
detsember 2025
Ken Kalling
Milline oli vanasti meditsiiniline raviloogika? Kas ja mis osa selles oli lindudel? Tänapäeval on raske aduda, miks mõni uskumus on olnud nii sügav. Ent mõndagi on omal moel kandunud tänasesse päeva. Näiteks see, et pelikanist on saanud doonorluse vapilind.
Linde ja nende käitumist on inimene juba ammustest aegadest jälginud. Vanasti eeskätt omakasupüüdlikult, kuid mitte ainult kulinaarsetel eesmärkidel (vt Tiirutaja 58). Loodusest otsiti endeid ja märke, mille abil oma elu korraldada. Julgust andis uskumus, et Looja, kes selle maailma ju meie jaoks loonud oli, soovis inimest seal ka aidata ja juhatada. Teame Eestigi rahvausundist endelinde (vt Tiirutaja 50).
Märkide tõlgendamisest lähtuti vanasti ka ravis. Arstidele õpetatav teadus sümptomitest kandis siis semiootika nime. Veel paarisaja aasta eest tunnistati siinsamas Tartu ülikooliski antiikset meditsiiniteooriat, mille kohaselt inimese tervis põhineb nelja müütilise kehamahla vastastikusel toimel. Kui veri, lümf ja kahte sorti sapp (kollane ja must) püsivad tasakaalus, on inimene terve. Tasakaaluolekut mõjutab suur hulk tegureid, alates inimese soost ja vanusest ning lõpetades igapäevaste tegevustega. Nende vahele jääb veel hulk eeskätt kehaväliseid tegureid, nagu tähtede seis, kirikukalender, ilm, päeva- ja aastaajad jm. Kõik need, samuti toit ja ravimid, jagunesid soojadeks, külmadeks, niisketeks ja kuivadeks, kusjuures toona ei tajutud asjade olemust nii, nagu tajume meie. Näiteks veri ei olnud mitte üks kude oma funktsioonidega, vaid soe kehavedelik, seega palaviku puhul pidi aitama aadrilaskmine. „Ravimine on juurdeandmine ja äravõtmine,“ ütlesid klassikud, kelle töid õpiti ülikoolides; nii arvasid ka arvukad rahvaarstid.
Pühaiibis ja pelikan
Eelmises lõigus kirjeldatud tegurid võisid tasakaalu ka paigast viia, näiteks kui muutus ilm või oli söödud vanusele ja aastaajale sobimatut toitu. Haigestumine tähendas mõne kehamahla liiga, seega tuli panna inimene eritama. Siinkohal jõuamegi lindudeni, täpsemalt pühaiibiseni.
Pühaiibise peaga kujutati Thoti, Muinas-Egiptuse tarkuse ja kirjakunsti, seega ka meditsiini jumalust. Thot usuti olevat tervendanud teisi jumalaid, kuid iibist arvati ka ise endale klistiiri tegevat. Soolestiku puhastamine oli kultuuris, kus organismis toimuvaid protsesse seletati Niiluse ja selle kanalite näitel, väga oluline. Egiptuse matusepaikadest leitakse massiliselt iibisemuumiaid, ohvriande jumal Thotile.
Pühaiibise oskust ennast ise tervendada usuti ka hiljem. Legend räägib, et Kreeka arstiteadlane Hippokrates olevat oma silmaga näinud, kuidas see lind endale mererannal soolvett pärakusse pritsib. Millist kehavedelikku mineviku arstid klistiiriga väljutada soovisid, polegi päris selge.
Ühega neist – verega – on aga seotud järgmine sümboolne suleline. Selleks on pelikan. Juba eelkristlikul ajal levisid lood sellest, kuidas pelikan tapab oma liiga jonnakalt süüa nõudvad pojad. Need on seejärel kolm päeva surnud, misjärel vanalind kahetseb, ennast vigastab ning pojad omaenda verega jälle ellu äratab. Kristluse silmis oli selline sündmusteahel väga sümboolne ning pelikanist sai kujund, mis märgib uuestisündi ja Jeesust ennastki. Tänapäeval kasutavad pelikani oma sümboolikas verekeskused.
Muinas-Egiptusest on teada, et pühaiibis (Threskiornis aethiopicus) oskavat ennast ise ravida Foto: Derek Keats / Wikimedia Commons
Tuvi on kandnud tervenduse oreooli. Mõnikord arvati tervenemiseks piisavat isegi tuvisõnnikust. Foto: Tiiu Tali
Tuvi vägi
Kristluses on veel mõnel linnul pühaduse oreool, usklike jaoks seega ka ravitoime. Tuvi märgib kristlikus kunstis Püha Vaimu ja tal on oluline koht Noa legendis (vt Tiirutaja 66). Inglismaalt on veel 20. sajandi keskpaigast teada, et raskelt haigele inimesele („kui muu enam ei aita“) pandi jalgadele tuvi, teinekord ka pikuti lõhki lõigatuna. Piisas isegi tuvisõnnikust. Mõnikord oli tuvisid mitu, kellest üks ohverdati, teine aga vabastati.
Et aru saada, milles peitus tuvi „vägi“, tuleb mainida veel üht aspekti mineviku meditsiinimõtlemises. Ravi seletati siis kahel moel: vastandite ja sarnasuse kasutamise kaudu.
Vana-Egiptuse kuujumalat Thoti kujutati iibise, vahel ka paaviani peaga. Foto: Jeff Dahl / Wikipedia Commons
Oma pojad hukanud ja uuesti elule ravinud pelikanil on tähendus ka kristluses. Foto: wolfgang Sauber / Wikimedia Commons
Tuvi kui Püha Vaimu kehastus oli kõige halva, sh haiguse vastand, seega tõhus ravivahend. Samasse kategooriasse kuulusid ka kotkad (evangelist Johannese atribuut) ja üldse röövlinnud kui linnuriigi valitsejad. Kui muud moodi kotkaid kasutada ei saanud, siis vähemalt tuli ravimeid kehale kanda kotka sulega.
Toodud näite pinnal võis aga tuvi täita veel üht rolli, mida just rahvameditsiinis hästi tunti. Niinimetatud siirik (ka projektiil, nõianool) on objekt, millele kantakse üle probleem, millest soovitakse lahti saada. Tuvi, kel lasti minema lennata, oli niisiis siirik, kes pidi endaga tõve kaasa viima. Selline haiguste edasi „põrgatamine“ eeldas oskust posida: „Harakale haigus, varesele valu, mustale linnule muu tõbi!“
Sarnast raviti sarnasega
Sarnast sarnasega ravimise näiteks sobib kollatõve ravimine peoleo … vaatamisega. Seda soovitasid juba antiikautorid. Kollatõvel oli üldse lindudega mingi „teema“. Mõnel pool Eestis usuti veel hiljuti, et kollatõbi tabab inimest siis, kui kollaste jalgadega kana on üle toidu kõndinud. Raviks sobis sel juhul samasugusest kanast tehtud supp. Mõnel juhul ei söödud ära kana, vaid hoopis kana pidi ära nokkima odraterad, mida oli kasutatud odraiva ravis.
Toidul oli vanasti oluline osa haiguste ravis, eeskätt aga ennetuses. Arstid, keda oli vähe ja kelle teened olid juba siis kallid, olid valdavalt eliidi teenistuses. Pole suur liialdus öelda, et tegu oli koka abilistega, kes pidid jälgima ilma, tähtede seisu jms ning koostama sel alusel menüü.
Usuti, et peoleo vaatamisest võib olla abi kollatõve vastu. Joonis: Magnus von Wright (1805–1868) / Wikimedia Commons
Lugedes 1781. aastal ilmunud „parema rahva“ eestlastest kokkadele mõeldud „Köki ja Kokka Ramatut“, näeme, et see on üles ehitatud eespool kirjeldatud antiikse meditsiiniteooria vaimus, sest menüü on esitatud aastaaegade kaupa. Kana oli mõisahärra laual ette nähtud suvel, sügisel-talvel olid seal hani ja part. Ilmselt sõltus palju praktilisest linnukasvatusest ja aastaaegadest („praetud hall-räästas“ oli menüüs sügisel, metsakanalisi ei pakutud kevadel), kuid meenutagem veel kord, et looduse kalender koos aastaajaliste andidega oli osa mineviku meditsiinilisest raviloogikast.
Lähtudes ilmselgest tõdemusest, et haigus on halb ja hirmutav, ning jätkates näidetega ravist sarnasega, siis võidi ravi eesmärgil ohverdada öölinde. On ju öö ja pimedus midagi sellist, mida inimene võõristab. „Öökulli“ supp aitas niisiis läkaköha, tema tooreste munade joomine alkoholismi, tuhk pealemäärituna podagra vastu. Öölindude silmade söömine usuti parandavat nägemist.
Sarnast tuleb ravida sarnasega loogika järgi parandavat öölindude silmade söömine nägemist. Kõrvukräts. Foto: Sander Sirelbu
Toonane taksonoomia luges mõnikord öölindude hulka ka nahkhiired. Vana-Roomas usuti, et nahkhiire veri on antidoot maomürgile. „Hiire“ ajust sai valmistada vahendit, millega kaotada soovimatut karvakasvu (ripsmete valesti kasvamine on üks trahhoomi piinarikas tüsistus). Parema une tarvis sobis kasutada nahkhiire peast valmistatud amuletti – seda siis, kui ei olnud võimalust ravida end veini ja hanerasvaga või käoga, kes on õmmeldud küüliku nahka, või siis otsaette asetatud haigru nokaga.
Hägusad piirid toonases meditsiinis
Milliseid linde ja linnuosi müüs oma äris apteeker Melchior? Ilmselt oli seal lõputu valik „ravimeid“ (sealtkaudu ka ravivõtteid), kusjuures silmas tuleb pidada, et need ei pruukinud olla seotud toonase peavooluarstiteaduse dogmadega. Keskaegse ülikoolimeditsiini peamine autoriteet oli 2. sajandil elanud Galenos. Tema oli aga taimede usku; oma teostes mainib ta ravivahendite seas vaid nelja lindu: habekotkast, tormilindu, pääsukest ja lõokest. (Lõoke supina või praetult pidi aitama muu hulgas koolikute, ägedate sisemiste valuhoogude vastu.)
Paraku oli antiiksete teadmiste ülekandumisel keskaegse Euroopa ülikoolimeditsiini üks keerdkäik. Selleks oli islami meditsiin, mis korjas üles ja süstematiseeris suure osa antiiktarkustest, samal ajal kui Euroopa toimetas alles varakeskaegses pimeduses. Islami arstid lisasid aga Kreeka meditsiinitekstidesse oma traditsioonilisi ravivahendeid. Niisiis, kui Euroopa ülikoolimeditsiin tuhande aasta eest antiikautorite tekste araabia keelest ladina keelde tõlkima hakkas, oli nimekirjas juba vähemalt 40 lindu-ravivahendit. Kohalikke tarkusi lisati klassikute tekstidesse kõikjal, kus neid uuriti ja ümber kirjutati.
Pelikan on rahvusvahelise veredoonorluse sümbollind. Joonis: verekeskus.ee
Veelgi nüansirikkam oli olukord „ravimiturul“ seetõttu, et toona olid piirid ülikoolimeditsiini ja rahva- ning alternatiivmeditsiini vahel hägusad. Viimasena nimetatuid ei takistanud klassikute sõnastatud dogmad, nad lähtusid kohalikust faunast ja folkloorist, kuid ammutasid oma teadmisi ka loodusteadlaste tekstidest. Need, näiteks Plinius Vanem 1. sajandil, tavatsesid liigikirjelduste juures nimetada ka liigi raviomadusi, sageli küllaltki muinasjutulisi.
Niisiis oli liikvel tohutu hulk teavet, peale selle sõltusid arstid märksa rohkem kui praegu oma patsientide tujudest, apteekrid püüdsid aga rahuldada kõikide hädaliste soove. Ilmselt tajuti platseeboefekti olemasolu, igatahes peeti heaks tooniks segada ravivahenditesse arvukalt erisuguseid komponente, mida eksootilisemaid, seda parem! Mõned asjad olid aga sagedamini kasutusel, näiteks (kana)munad. Kõige teenekam linnuriigist pärit ravivahend, mis oli kasutusel juba Muinas-Egiptuses ning mida on soovitatud ka 21. sajandil viirushaiguste vastu, on teadagi hanerasv!