Ohtlikud võõrlinnuliigid Euroopas

Kunter Tätte

Euroopa Liidu ohtlike võõrliikide nimistust leiab 114 liiki, kellest kaheksa on linnud. Iseenesest pole ükski neist nurjatu liik, kuid inimliku hooletuse ja rumaluse tõttu võivad nad sattuda Euroopasse, siin looduses paljuneda ja kohaliku faunaga konkureerida. Võõrliikide nimekirjas olemine aitab seda tõenäosust vähendada ja tekkinud asurkondi ohjeldada.

Mainakuldnokka (Acridotheres tristis) peetakse üheks kõige ohtlikumaks invasiivseks linnuliigiks maailmas. Nii nagu meiegi kuldnokk (Sturnus vulgaris) – kes on muide samuti üks kolmest kõige invasiivsemast linnust – on ka mainakuldnokk elupaigavalikul ja toidu suhtes väga paindlik.
Tema algne areaal ulatus Kasahstanist Malaisiani, kuid 18. sajandil hakkasid inimesed mainakuldnokka viima kaugetele meresaartele, lootes temast abi kahjurite tõrjel. Mainakuldnokk on olnud ka armastatud puurilind, sest ta on häälekas ja oskab isegi inimese kõnet meisterlikult matkida.
Nüüdseks on mainakuldnokk laialt levinud Lähis-Idas, Ida-Austraalias, Lõuna-Aafrikas, Madagaskaril ja paljudel Vaikse, India ja Atlandi ookeani saartel. Lind on end sisse seadnud isegi USAs Florida osariigis, Itaalias ja Portugalis. Teda on kohatud rohkem kui kümnes Euroopa Liidu riigis.

Mainakuldnokk Réunioni saarel. Foto: Kunter Tätte

Tänavu lisati ELi ohtlike võõrliikide nimistusse ka hiina mainakuldnokk (A. cristatellus), kes ökoloogia ja välimuse poolest sarnaneb mainakuldnokaga, kuid on piiratuma levikuga. Tegu on samuti populaarse puurilinnuga, mis on võimaldanud tal kiirelt levida. Liigi looduslik areaal piirdub suuresti Ida-Hiina ja Vietnamiga, kuid nüüdseks leidub teda ka kaugemal Kagu-Aasias, Jaapanis, Argentinas ja Portugalis. Sajandi eest oli hiina mainakuldnokk arvukas isegi Lääne-Kanadas, kuid kadus sealt täielikult seoses kuldnoka kui jaheda kliimaga paremini kohastunud konkurendi introdutseerimisega Põhja-Ameerikasse.
Mainakuldnokkade ohtlikkus tuleneb peamiselt sellest, et nad konkureerivad kohalike linnuliikidega. Mainakuldnokad on äärmiselt territoriaalsed ning viskavad hoolimatult teiste lindude mune ja poegi pesaõõnsustest välja. Vahel nad isegi söövad neid, kuid peamiselt toituvad siiski maapinnalt selgrootuid otsides. Sageli maiustavad mainakuldnokad ka puuviljade ja marjadega, tekitades mõningast põllumajanduslikku kahju.

ELi invasiivsete liikide nimekirjast leiab tänavusest aastast juba kaks bülbülit: salubülbüli (Pycnonotus cafer) ja punapõsk-bülbüli (P. jocosus). Salubülbül on juba pikka aega olnud Indias tuntud puurilind ja ühtlasi on neid sealmail kasutatud linnuvõitlusteks, mis nüüdseks on küll õnneks keelatud.
Nende kahe bülbüli looduslik areaal on Lõuna- ja Kagu-Aasia, kuid inimese abil on nad nüüdseks levinud ka Lähis-Idas, Vaikse ookeani saartel ja Austraalias. Punapõsk-bülbülit leidub väiksemal hulgal veel Põhja-Ameerikas. Salubülbül on kanda kinnitanud ka Kanaari saartel ja on püüdnud levida Uus-Meremaal, kuid inimene on ta sealt korduvalt välja tõrjunud.

Punapõsk-bülbül Réunioni saarel. Foto: Kunter Tätte

Bülbüleid seostatakse teiste võõrliikide levitamisega. Kui inimene on näiteks mõnele saarele sisse toonud võõramaa taimi, muutuvad need sageli invasiivseks alles siis, kui leidub liik, kes tema seemneid looduses edasi levitab. Kohalikud liigid võivad võõraid marju esialgu peljata, kuid bülbül mitte. Kultuurvilju süües kipuvad bülbülid tekitama ka majanduslikku kahju.
Euroopa Liidus on bülbüleid leitud peamiselt Hispaaniast. Arvatakse, et isegi kui need liigid peaksid Euroopas arvukamaks muutuma, pole kliima tõttu karta, et nad Vahemere regioonist kaugemal põhja pool end sisse seaksid.

Punapõsk-bülbül Réunioni saarel. Foto: Kunter Tätte

Valgepõsk-händpart (Oxyura jamaicensis) on looduslikult levinud Põhja-Ameerikas ja Kariibi mere saartel. 1950. aastatel toodi neid Suurbritanniasse linnukollektsioonääride kogudesse, kuid mõnel isendil õnnestus põgeneda ja end looduses sisse seada. Pesitsevaid linde võib nüüd leida ka Belgiast, Hollandist, Prantsusmaalt ja Saksamaalt.
Liigi peamine ohtlikkus seisneb hübridiseerumises ohustatud stepi-händpardiga (O. leucocephala). Kui valgepõsk-händpart jõudis Hispaaniasse, kus on üks stepi-händpardi tähtsamaid pesitsusalasid, hakkasid nad omavahel viljakaid järglasi andma, tekitades sellega veel ühe ohuteguri niigi kahaneva populatsiooniga stepi-händpardile.
Suurbritannias hakati valgepõsk-händpardi arvukust piirama juba 1990ndatel ja järgnenud kümnenditel ka mujal Euroopas. Nüüdseks on igasse riiki alles jäänud vaid mõned kümned või lausa üksikud isendid.

Vaaraohani (Alopochen aegyptiaca) on algupäraselt pärit Aafrikast. Nüüd võib teda leida suuremast osast Euroopast, samuti USAst, Lähis-Idast ja Mauritiuselt. Suurbritanniasse toodi vaaraohani juba 17. sajandil ja tänapäevalgi peetakse teda ilu pärast kollektsioonides.
Vaaraohani on kohalike lindude vastu agressiivne, võttes üle nende pesi ja vahel isegi tappes nende poegi. Ta ei ole pesitsuspaiga suhtes kuigi valiv, kuid teeb sageli pesa näiteks vana puu õõnsusse, konkureerides kakkudega.

Õuevares (Corvus splendens) on pärit Lõuna-Aasiast, kuid on nüüdseks levinud ka Lähis-Idas, Kagu-Aasias, Ida-Aafrikas ja mitmel pool mujal. Ta on pesitsenud isegi Hollandis, aga on nüüdseks sealt välja tõrjutud. Juhuvaatlusi on veel mitmelt poolt mujalt Euroopast.
Väljaspool oma looduslikku levilat on ta suuresti seotud inimkeskkonnaga, elades niihästi väikestes külades kui ka suurlinnades. Siiani on ta väidetavalt levinud peamiselt laevadel n-ö jänest sõites.
Nagu vareslastele kombeks, himustab ka õuevares teiste lindude mune ja poegi ning toitub muudest väikestest selgroogsetest. Kaudne mõju kohalikule faunale võib avalduda veel territoriaalse konkurentsina. Õuevares kannab edasi inimestele ohtlikke haigustekitajaid (nt düsenteeria, Lääne-Niiluse viirus).

Pühaiibis (Threskiornis aethiopicus) elab looduslikult Aafrikas ja paiguti Lähis-Idas. Pühaiibiseid pidasid inimesed juba Vana-Egiptuses, sest neid kasutati ohvriandidena. Arvatakse, et toonased egiptlased mumifitseerisid umbes kaheksa miljonit pühaiibist (loe ka kaanelugu).
Pühaiibist on mitmes Euroopa ja Aasia loomapargis hoitud nii-öelda poolmetsikuna ehk linnud on saanud soovi korral käia ise loodusest toitu otsimas. Osa linde paraku parki ei naase ja hakkab looduses pesitsema. Nii on tekkinud arvestatavad kolooniad Prantsusmaal, Itaalias, Taiwanis ning mõni väiksem Hollandis ja Floridas. Nüüdseks on enamikus paigus pühaiibiste arvukus enam-vähem kontrolli alla saadud.
Pühaiibis on oportunistlik toituja, mistõttu tema toidulaualt võib leida kahepaikseid, linnumune ja isegi noorlinde. Ta konkureerib pesapaikade pärast haigrute ja luitsnokk-iibistega ning vahel trambib kogemata puruks ka maaspesitsevate lindude pesi.