Haudelindude levikuatlases on juba üle 100 000 vaatluskirje

Andres Kalamees, Andrus Kuus ja linnuatlase toimkond

Tänavu märtsis kuulutati välja Eesti kolmanda haudelindude levikuatlase välitööd, mis on planeeritud aastaile 2025–2030. PlutoF-i andmebaasi oli juuni keskpaigaks sisestatud ligi 83 000 pesitsuskoodiga vaatluskirjet ja augustiks juba ligi 110 450. Kui võrrelda vaatluste hulka eelmise haudelindude levikuatlase omaga, siis üleminek paberkaartidelt ja ankeetidelt vaid digitaalsele andmesisestusele on vaatluste arvu märkimisväärselt suurendanud. Toonase atlase välitööde perioodil 2003–2009 koguti kokku 249 373 vaatlust (kannet). Praegu ei saa veel anda hinnangut, kas peale kvantiteedi on paranenud ka andmete kvaliteet. Seda näitavad järgmiste välitööaastate tulemused ja andmestiku toimetamine.

Siinse vahekokkuvõtte aluseks on 110 028 kannet, mis on tehtud PlutoF-i andmebaasi (andmed on alla laetud 12.08.2025). Muude projektide andmed (riiklik seire jms) on lisamata, sest vaatlejad ei ole neid paralleelselt PlutoF-i andmebaasi sisestanud. Välja on jäänud 0 pesitsuskindluskoodiga (liiki kohati pesitsusajal ruudu piires), tõenäoliste läbirändajate ja liigini määramata vaatlused ning need, millel puudusid väljavõttes koordinaadid ja mida ei saanud seetõttu siduda ruutudega. Ülevaade hõlmab ka selliseid kandeid, mida moderaatorid ja atlase toimkond ei ole veel läbi vaadanud ega üle kontrollinud, mistõttu osa vaatlusi võidakse hiljem eemaldada või muuta.

Joonis 1 Ruutude uurituse iseloomustamiseks kasutame liikide arvul põhinevat ligikaudset skaalat: 1–45 liiki: puudulikult uuritud, 46–70 liiki: keskmiselt uuritud, 71–90 liiki: hästi uuritud, üle 90 liigi: väga hästi uuritud. Liikide arv ruudus sõltub ka ruudu pindalast: väikestes ruutudes on elupaigatüüpide arv sageli väiksem, samuti on nende puhul väiksem vähearvukate ja hajusate liikide ruutu sattumise tõenäosus. Ülaltoodud skaalat on kasutatud ainult nende ruutude iseloomustamiseks, mille maismaaosa pindala on üle 10 km2. Eelmise linnuatlase koostamise tulemused näitasid, et sellest piirist allapoole hakkab liikide arv oluliselt vähenema. Alla 10 km2 suurused ruudud, kus on tuvastatud vähemalt üks liik, on tabelis 2 toodud eraldi tulbas („väike ruut“) olenemata liikide arvust (vt ka joonis 4).

Kui palju ja mida on kogutud?

Vahekokkuvõtte alusandmete järgi tehti esimesed 45 vaatlust juba tänavu jaanuaris, seejärel suurenes kannete arv iga kuu. Enim vaatluskirjeid sisestati maikuus: 41 256 (joonis 3). Selline tähelepanuväärne hulk on seletatav atlasetööde alguse entusiasmi ja rändlindude saabumisega. Keerulisem on aga põhjendust leida sellele, miks vaatluste arv juunis vähenes: kas esimene vaimustus vaatlejate hulgas lahtus ja tekkis väike väsimus?
Kõige sagedamini on vaatluskirje juurde märgitud pesitsuskindluse kood „l“, mis tähistab võimalikku pesitsemist (kuuldi laulvat lindu või mängulaulu pesitsusajal sobivas biotoobis): need hõlmasid üle poole vaatlustest. Võrdlemisi palju on märgitud ka koodi „v“ ehk liiki kohati pesitsusajal talle pesitsemiseks sobivas biotoobis (joonis 2).

Laulu järgi tehtud vaatluste suur osakaal on tingitud värvuliste ülekaalust meie haudelinnustikus. Neid liike tuvastataksegi enamasti laulu järgi, pealegi on arvukamate värvuliste laulud meie linnuharrastajatele üsna hästi teada.
Esialgsete andmete põhjal on kirja saanud 218 pesitsuskindluse koodiga liiki. Kindel pesitsemine on kirjas 189 liigil, tõenäoline pesitsemine 16 liigil ja võimalik pesitsemine 13 liigil. Liigirikkaimad seltsid on olnud värvulised (42% liikidest), kurvitsalised (kahlajad + kajakad ja tiirud + alklased, 16,4%) ning hanelised (9,1%) (tabel 1).
Kõige sagedamini on kohatud metsvinti, väike-lehelindu ja musträstast, kelle vaatluste ja ruutude arv on vastavalt 5316/1391, 4385/1341 ning 4127/1252. Järgnevad punarind, rasvatihane, põldlõoke, laulurästas, salu-lehelind ja linavästrik. Vaid üks pesitsusvaatlus on näiteks järvekauri ja habekaku kohta.

Juba nüüd võib öelda, et eelmise atlasega võrreldes on tunduvalt suurenenud mõnede haruldaste või vähearvukate liikide pesitsusruutude arv. Näiteks kaelus-kärbsenäpi puhul on see suurenenud viielt 15-le, must-harksabal kahelt 37-le, lääne-pöialpoisil kolmelt 135-le ja jõgivästrikul neljalt 81 ruudule. Uute haudelinnuliikidena on lisandunud näiteks puna-harksaba ja väikehüüp; enamik selliseid vaatlusi tuleb siiski üle kontrollida. Praeguse seisuga ei ole aga (enam) nimekirjas roherähni ega siniraaga.

Tuginedes eelmise linnuatlase andmete analüüsile, võiks hinnangu järgi igas tavalises (sisemaises) maismaaruudus pesitseda vähemalt 70 linnuliiki, ning see leidis kinnitust ka toonastel välitöödel. Selline liikide hulk seati algselt piiriks, mille järgi eristada hästi uuritud ruute. Väga hästi uuritud ruutudes on üle 90 liigi. Tinglikuks piiriks puudulikult ja keskmiselt uuritud ruutude vahel määrati 45 liiki. Tänavu on ühes ruudus maksimaalselt kirja saanud 120 haudelinnuliiki: ruut ME8565 Tartu maakonnas. Enamik ruute on aga seni puudulikult uuritud, mistõttu keskmine liikide arv ruudu kohta on ainult 24 (vt ka tabel 2). Eesootav tööpõld järgmistel atlaseaastatel on seega lai!

Tabel 2. Ruutude arv maakonniti (12.08.2025).

Atlase välitöödesse oma osa andnud vabatahtlike arvu on praegu veel keeruline öelda. Juunikuu seisuga oli see üle kuuesaja, kellest ligi 23% on sisestanud siiski vaid ühe vaatluskirje. Aktiivseimad atlasekirjete sisestajad seisuga 12.08.2025 on olnud Margus Ellermaa 30 237 vaatlusega (sisestati pärast 12.08.2025, mistõttu jäid vahekokkuvõtte alusandmetest välja), Hannes Pehlak 7607, Art Villem Adojaan 7349, Vilja Padonik 5381, Rene Ottesson 4459, Uku Paal 4285, Leho Luigujõe 4129, Toomas Traagel 3496, Renno Nellis 2893, Anni Miller 2688, Krista Põllula 2640, Olavi Vainu 2547, Indrek Tammekänd 2542 ja Kaarel Võhandu 2520 vaatlusega.

Eesti linnuatlase koostamise projekti toetab KIK, IT-arendused teeb Cloudberry Solutions OÜ. Teavet atlase kohta leiab veebilehtedelt eoy.ee/atlas ja elurikkus.ee/bird-atlas.