Ühe kotkahuvilise uitamised

Urmas Abel

Kuidas kõik alguse sai?

Ühel 2008. aasta juulihommikul kell kaheksa istusin oma punasesse Fordi, et sõita Otepää loodusparki ülikooli praktikale. Selga ajasin heleda dressipluusi ja helesinised teksad. No mida sa loodusturismi praktikale ikka muud jalga paned kui mitte heledaid Nike’i tosse!?
Otepääle jõudes, võttis mind vastu nõudlik juhendaja Margit, kes tutvustas elu-olu ja näitas andmebaase. Kui ta aru sai, et andmebaasid mind eriti ei sütita, leidis ta suurepärase lahenduse. Nimelt saatis ta mind oma kolleegi Tarmo hoole alla, kes viis mu konnakotkastega tegelema: neid vaatlema, pesi otsima ja linde rõngastama.

Seadsimegi sammud metsa poole. Suvi oli olnud niiske, mistõttu sumasin peagi põlvini vees ja olin üleni mudane. Niipalju siis heledatest riietest, aga ometi olin õnnelik. Päeva lõpuks oli mu saagiks uus konnakotkapesa ja võrku kinni jäänud hiireviu.
Hetkel, mil Tarmo mulle kaugel metsas asuvat väike-konnakotka pesa näitas, süttis mu sees miski, mis põleb praegugi ereda leegiga. Nii ongi kotkad ja üldse röövlinnud saanud mulle väga oluliseks, kuid nende kõrvalt olen tundma õppinud ka teisi liike. Hiljaaegu välitööl viibides, märkasin toimekat turteltuvipaari, kes sättis end pesitsema. Ehkki olin metsa läinud kotkaste pärast, oli põnev ka seda väheneva arvukusega liiki jälgida.
Üldiselt pühendan kogu oma vaba aja ja energia sellele, et otsida uusi lindude territooriume ja pesi, mis pole veel registrisse kantud ning mille ümbrus ei ole seega kaitse all. Kui esimese kaitsekategooria liigi pesapaik keskkonnaregistrisse jõuab, luuakse ümber pesa nn reservaat, selle suurus on liigiti erinev. Näiteks väike-konnakotka pesa ümber rajatakse 100-meetrise raadiusega kaitsetsoon.
Ma pean väga lugu kõikidest kotkaliikidest, kuid mu lemmikuks on ikkagi jäänud väike-konnakotkas. Teda uurisin tudengipõlves ka Eesti Maaülikoolis. Muidugi ei saa üle ega ümber tema n-ö suuremast vennast suur-konnakotkast. Selle liigi heaks on ellu kutsutud Euroopa Life-projekt, mille üks eestvedajaid on Eesti Maaülikool (projekt GSELIFEaboveborders, partnerriigid Kreeka, Türgi, Poola ja Bulgaaria).

Rõngastusring karges juunihommikus

Kohtusime hommikul kell kuus Emajõe-Suursoos: mina, Tarmo, Joosep ja praktikant Janar Räpina aianduskoolist. Mul oli võimalus osaleda Emajõe-Suursoo suurte kotkaste (kalju- ja merikotkas) rõngastusringil. Õhtul pakkisin kaasa suure seljakoti varuriiete ja toidumoonaga, millega võiks terve Leipzigi linna ära toita. Jalga panin uhked ja kallid matkasaapad. Joosep vaatas mu peeneid jalatseid heatahtliku muigega ja vedas ise jalga villased sokid ning kerged kummikud. Hiljem sain aru, et säärikud on selliseks müttamiseks paremad jalanõud. Nimelt saab neist vee välja kallata ja kummikute kaal ei muutu, seevastu švammina vett täis Gore-Texi saabas võib kaaluda kuni 4 kg. Jälle olin riietuse asjas targemaks saanud!

Kaljukotka värske saak: rebasekutsikas. Paraku viitas see, et pesas poegi pole, sest siis oleks saak sinna tassitud. Foto: Urmas Abel

Liikusime kaljukotka pesa poole ja kui olime sellest u 400 m kaugusel, tõusis järsku maast lendu kotka isaslind. Asja lähemalt uurides, märkasime maas äsja murtud ning osaliselt söödud rebasekutsikat. Joosep silmitses seda mõtlikult ja ütles, et sel aastal kahjuks pesas poega ei ole. Olin tema järeldusest üllatunud: miks ta nii arvab? Kogenud linnutundja teadis, et kui pesas on poeg, tassitakse kogu saak sinna. Emaslind ei laseks isasel omaette rebasega maiustada, kui näljane poeg on pesas.
Retk läks pikale ja seda käiku oli jalgades veel mitu päeva tunda.

Lumerohke jaanuaripäev

Startisime Pelle ja Jaaniga Tartust kell kuus Läänemaale, et otsida uusi suur-konnakotka pesi aladelt, kus konnakotkaid oli nähtud, kuid pesad leidmata. Sadas paksu laia lund. Olin üsna pessimistlik: selle lumega me küll pesi ei leia, hea, kui lumme kinni ei jää. Sõitsime ettevaatlikult mööda täistuisanud teid. Sihtpunktis parkisin auto võimalikult tee äärde, panime kummikud jalga ja läksime nagu filmi „Viimne reliikvia” kolm munka igaüks ise suunas.
Pesade otsimisel tuleb valitud maa-ala korralikult läbi käia ja otsida sobivates metsatukkades raopesi. See nõuab suurt tähelepanelikkust ja hoolikust, sest ka vilunud silm võib kotkapesa kergesti ajada segi tuuleluuaga. Ent paljudele röövlindudele meeldub just sellele moodustisele oma pesa rajada ning seepärast tuleb ka neil silm teraselt peal hoida.
Olin juba omajagu kaugele jõudnud, kui helistas politsei ja palus mul auto paremini parkida, sest just sel ajal tahtis keegi oma laia veosega osaliselt kinnituisanud teel mu autost mööda saada. Kirusin endamisi ja kihutasin auto juurde tagasi – niivõrd, kui põlvini lumes on see võimalik. Ei olnud kerge, aga õnneks olid ka kamraadid metsast välja jõudnud ning saime minema sõita ja tee vabastada. Olime enne kokku leppinud, et üle kahe tunni metsas ei ole. Mina jäin sel korral tühjade pihkudega, aga Jaan leidis kena pesa, mis oli võrdlemisi lähedal meie ebaõnnestunud parkimiskohale.
Hiljem samal päeval saime kokku tiimikaaslaste Urmase ja Üloga, kes samuti lähikonnas tegutsesid. Jagasime järgmised territooriumid omavahel ära, leidsime kaks uut suur-konnakotka pesa ning sõitsime õhtuks Harjumaale, et järgmisel päeval juba uutel aladel tegutseda.

Urmas Abel osutamas kõrgel ladvas asuvale pesale. Foto: Urmas Abel

Tuuline hommikupoolik veebruaris

Kohtusime Ülo ja Tarmoga Emajõe-Suursoos kell kaheksa. Siht oli läbi vaadata mõned alad, kus võivad pesitseda merikotkad, kalakotkad, kanakullid ja viud. Läksime Ülost Ahunapalus lahku ja leppisime kokku kohtumispaiga Meerapalus. Ülo on kiire, tuleb hoida korralikku tempot, et temaga sammu pidada, muidu jääd ajahätta. Kiirustasime Laaksaare sadamasse ja saime ka mööda jääd liikuda. Kui metsa tagasi suundusime, sattusime ebameeldiva leiu peale: värsked karujäljed! Kus iganes plaanisime liikuda, seal olid tema värsked jäljed. Polnud parata, ohust hoolimata jätkasime oma teekonda. Kell üksteist hakkas laulma värbkakk: see oli tore ja tegi tuju heaks.
Esimesest metsalaamast me pesi ei leidnud. Olime just jõudnud järgmisse piirkonda, kui sanglepa otsas jäi silma uus merikotkapesa. Määrasime selle koordinaadid, tegime pildid ja liikusime metsast välja. Aega meil oli, mistõttu otsustasime veel ühes kohas ringi luusida. See päädis aga 10 km pikkuse ringiga ja uue merikotkapesa leiuga. Viimaks jõudsime suure hilinemisega kohtumispaika, kus ootas meid mitte eriti rõõmus Ülo: ta oli külma tuule käes mitu tundi oodanud. Vabandust, sõber!
Igatahes oli see positiivne päev ja suur osa inventeeritavatest aladest õnnestus läbi otsida. Õhtul kandsime pesad registrisse ja toredast päevast jäi pikaks ajaks hea emotsioon.

Kokkuvõtteks võib ütelda, et ornitoloogia on päästnud mu vaimse ja füüsilise tervise ning andnud meeletult palju praktilisi teadmisi loodusest ja selle toimimisest. Olen tänulik oma sõpradele, kes mind sinna on juhatanud ja ka tagasi tirinud, kui hakkasin kaugenema. Samuti olen tänulik Eesti Ornitoloogiaühingule, kes on kannatlikult mu tegevusi toetanud. Igaühel on oma viis, kuidas ta on leidnud tee lindude juurde. Siin ei ole õiget ega valet teed. Tuleb hakata linde vaatlema ja võimaluse korral leida ka mentor.
Tänan selle teekonna eest Tarmo Evestust, Ülo Välit, Margit Turbi, Pelle Mellovit, Jaan Grosbergi, Urmas Sellist, Arne Laansalu ja paljusid teisi toredaid linnumehi.
Teravat silma!