Mika Bruun: „Linnuharrastus on parim teraapia, mida tean.“
detsember 2025
Küsitles Tiiu Tali
Mika Bruun on Soome linnuvaatleja ja -fotograaf, kes käis aastatel 1994–2011 korduvalt Eestis linnuretkedel ja algatas Eestis linnuralli Estonian Open. Linnurallit korraldatakse tänini: see on Eesti kõige populaarsem linnuvaatlusvõistlus.
Kuidas algas sinu huvi lindude vastu?
Mäletan, et kõik algas talvisest lindude toitmisest. 1969. aasta talvel käis söögikohal emane metsis, kelle joonistasin üles. Mäletan teda siiani väga elavalt. Umbes aasta hiljem märkasin, et mu klassivend koos oma vanema vennaga on samuti lindudest huvitatud.
1970ndate lõpus käisin linnuretkedel umbes 4–8 sõbraga. Aasta-aastalt meie tegevuspiirkond laienes. Tollal oli võimalik ühendust pidada vaid lauatelefoni teel: õhtuti helistasime ja jagasime üksteisega infot, mida keegi oli näinud. Retkedeks lepiti eelnevalt kokku kindel kohtumispaik. Käisime ka arktiliste lindude rännet jälgimas, tol ajal saime liikuda paadiga ja ööbida telkides. Õpetajad polnud küll eriti vaimustuses, kui maikuus paariks nädalaks oma Arktika-retkedele kadusime.
Ka minu isa tundis huvi kogu looduse vastu, eriti lindude vastu. Esimese päris binokli sain 1974. aastal, Zuiho 7 x 50. Need olid tolle aja tipptase. Kui nendega praegu vaadata, näed tagurpidi horisonti ja saad ainult peavalu. Pean seda sündmust lõpu alguseks, kust heas mõttes enam tagasiteed ei olnud.
Mika Kanadas Vancouveris. Foto: Erik Bruun
Kas linnufotograafia tuli ka kohe?
Esimese fotoaparaadi ostsin noorelt ja raskelt teenitud raha eest, kuid aasta hiljem sain isalt kingituseks peegelkaamera Canon AE-1. Objektiiviks oli Vivitar 400/8f. See oli 1970ndate diafilmi ajastu. Sisuliselt on kaamera olnud mul käepikenduseks juba kooliajast saati, see on linnuretkedel alati kaasas. Need kaks kuuluvad justkui kokku: keeruline on eristada pildistamist ja lindude vaatlemist.
Oled seotud Tarsigeri tiimiga (vt www.tarsiger.com) mis koondab Lääne-Palearktise piirkonnas kohatud haruldaste lindude vaatlusi. Mis lugu on Tarsigeri taga?
Olin juba 1980ndatel huvitatud haruldustest. Kogusin 1980ndate lõpus ja 1990ndate alguses Euroopa ilmakaarte ja kleepisin neid vaatlusvihikusse. Hiljem kirjutasin sinna ka sel päeval Euroopas vaadeldud linnuharuldused, info sain välismaistest ajakirjadest. Kui internet jõudis meie igapäevaellu, oli lihtne kõike, mida enda jaoks nagunii juba üles kirjutasin, jagada ka teistega.
2000ndate alguses saabus digifotograafia ajastu ja loodi Tarsiger. See oli algselt linnufotosid koondav veebileht. Sampo Laukkanen, kes programmeeris tollase Tarsigeri veebilehe, lisas sinna minu soovil ka harulduste osa ja seal jätkasin oma varasemat tööd. Nüüd, peaaegu 25 aastat hiljem, ei jaksa enam kõike kirja panna. See võttis iga päev kolm kuni viis tundi aega ja oli siiski vaid hobi. Lõpetasin selle nn vabatahtliku töö 2024. aasta alguses. Nüüd on veebileht saanud uue kujunduse ja uued eestvedajad. Loodetavasti töö jätkub.
Tarsigeri eelkäija: Mika Bruuni vaatlusvihiku sissekanne 5. augustil 1994. aastal. Soome ja Euroopa ilmakaardi kohale on kirjutatud tolle päeva harulduste vaatlused. Liigid on märgitud 3+3 koodidega. Foto: Mika Bruun
Vahemikus 1994–2011 käisid igal aastal Eestis ja koos retkekaaslastega leidsid Eestile ka uusi liike, nagu ameerika piilpart, kääbuskotkas, stepi-tuuletallaja, mägiraat ja tuhk-lehelind. Räägi nendest retkedest lähemalt.
Minu esimene linnuretk Eestisse toimus 1994. aasta kevadel Puises asuvasse n-ö linnujaama. Elasime seal ja tegime retki peamiselt Matsalu ümbruses ning Virtsu–Puise teljel. Kogemus oli uskumatult võimas. Juba kolmandal päeval ehk 14. mail 1994 kirjutasime koos Late Mäenpää ja Rolle Sundströmiga vaatlusvihikusse pöörased arvud: 408 000 tõmmuvaerast, 75 000 mustvaerast, 105 000 auli ja veel 250 000 veelindu.
Tõmmuvaera ränne oli unustamatu. Suurem osa lendas üsna madalalt üle meie peade – ilm oli tüüne, pilvitu ja soe. Ma ei osanud ette kujutada, et nii lähedal Soomele toimub selline ränne. Lisaks sellele kümne tuhande isendi suurused haneparved, röövlinnud, kahlajad. Kõike mitmekümnekordselt rohkem kui meil kodus Soomes.
Augustis ja septembris olin juba uuel retkel, käisin Saaremaal Sõrves. Iga kord sama: linde palju! Vahepeal isegi liiga palju – nii ei leia haruldusi, kui on väga palju vaadata. Näiteks Haapsalu lahelt on vaatlusvihikus kirjas 50 000 parti, peamiselt viupart, soopart ja piilpart. Mäletan, kui merikotka tõttu läks parv lendu ja see peaaegu täielikult varjutas koha, kust linde jälgisin.
Algusaegadel olid kaartideks mingid viletsad nõukogudeaegsed vihikud. Iga tee tuli sõita lõpuni randa välja, et piirkonda tundma õppida. Tegin seda järjekindlalt kogu aeg ja sellest sai harjumus. Julgen väita, et olen kõik Saaremaa ja Lääne-Eesti teed vähemalt korra läbi sõitnud. Sageli lõppes tee kas punkri või majaga. Õnneks ei küsitud algusaegadel eriti midagi ega aetud ka minema. Kui üldse räägiti, siis ikka soome keeles. Ma ei kohanud kunagi maapiirkonnas ebaviisakaid inimesi, kuigi vahel ehk veidi kummalisi. Oh neid aegu, need ei tule enam tagasi!
Sinu mõte oli linnuralli Estonian Open, mis on nüüdseks toimunud kolmkümmend korda. Kuidas see idee tuli?
Tol ajal vedasin eest Ahvenamaa rallit (Soome talveralli), kus parimal ajal osales üle saja linnuhuvilise. Pärast Eesti külastamist tuli mõte korraldada linnuralli ka Eestis. Esimene ralli toimus 1995. aasta augustis ja organiseerisime seda koos sõpradega. Saime rallile palju soomlasi. Hiljem võttis korraldamise üle Viron Lintuseura.
Mäletan üht Estonian Openi võistlust, kus me ei saanud kirja ühtegi pruunselg-põõsalindu, ehkki Eestis pesitseb neid kümneid tuhandeid paare. Igaüks meie tiimist nägi teda kusagil, kuid mitte nii, et kõik oleksid näinud sama isendit. Seetõttu võtsime oma võistkonna uueks nimeks Team Sylvia (pruunselg-põõsalinnu ladinakeelne nimetus on Sylvia communis – toim).
2010. aasta kevadel Eestis. Kaamera on linnuretkedel alati kaasas. Foto: Tom Lindroos
Oled korduvalt käinud Assooridel Corvo saarel, kus sageli leitakse Lääne-Palearktika (Western Palearctic ehk lühendatult WP) nimestikku uusi linnuliike. Mis sind Corvos paelub?
Olen olnud sellel väikesel, keset Atlandi ookeani asuval saarel kümme sügist ehk oktoobrit. Seadsin endale sihiks leida WP piirkonnale uus linnuliik. Seni on see õnnestunud teistel: selle aja jooksul, mil olen seal viibinud, on leitud WP-le kaheksa uut linnuliiki. Kõige lähemal olin 50 meetri kaugusel, kui šotlane Peter Stronach leidis WP-le uue liigi suur-indigolinnu (Passerina caerulea). Kuid küll lõpuks leian minagi uue liigi! Iga sügis on uus võimalus ja potentsiaalseid uusi liike on veel mitu.
WP-le uue liigi otsimise kõrvalt olen saanud Corvolt palju häid sõpru eri riikidest. On imeline näha sama meelt inimesi, kellel kõigil on siht leida midagi haruldast. Peale selle tegutsevad kõik ühise eesmärgi nimel ja ausalt. Leitud haruldust jälgitakse, kuni kõik saarel viibijad on teda näinud. Kui lind kaob, otsitakse ta koos uuesti üles. Kuigi saarel liikumine on füüsiliselt raske, on see samas väga lõbus.
Kus mujal oled käinud?
Olen aastate jooksul käinud linnuretkedel umbes viiekümnes riigis ja kokku 1600 retkepäeva. Kõige rohkem meeldib mulle Aasia, kuigi olen palju käinud ka Lõuna-Ameerikas. Mõnes paigas või riigis tuleb käia mitu korda. Seda juba seetõttu, et alad on väga suured ja ühe käimisega näeb vaid murdosa linnustikust. Näiteks Brasiilias olen käinud kuus korda, mul on sealt umbes tuhat liiki ja peaaegu sama palju on nägemata. Aga ma ei ole nimekirjade pidaja, see nõuaks liiga palju planeerimist, ja ma ei taha sellist retkeelu.
Kas maailmas on paiku, kuhu tahaksid kindlasti minna?
Maailmas on tuhandeid paiku, kuhu oleks tore minna ja näha uusi imelisi linde. Kõikjale ei jõua ja pole ka aega. Kõige rohkem tahaksin ehk minna Borneo või Indoneesia vihmametsadesse, veeta seal näiteks terve talve. Samuti osaleda mõnel retkel vähe uuritud aladele, kus oleks võimalik leida teadusele päris uus linnuliik.
Mida soovitaksid algajale linnuhuvilisele?
Soovitan lugeda uusimaid määramisraamatuid ja kuulata lindude hääli. Maastikul tuvastatakse vähemalt pooled linnud hääle järgi. Uuri lindude sulestikku eri aastaaegadel. Vaata iga lindu keskendunult, alati võib avastada midagi uut. Lindude määramine ja tundmaõppimine on lõputu õppimisprotsess. Linnuharrastus hoiab aju virgena, meele rahulikuna ja annab võimaluse liikuda looduses. Parim teraapia, mida tean!
Mida soovitaksid edasijõudnud linnuhuvilistele?
Määramisraamatute kordamine ja veel kord kordamine. Keskendu, kui vaatled lindu. Halvim viga on määrata linde liigse enesekindlusega ja kujutleda ülejäänud tunnused juurde. See viib määramisvigadeni. Võid kaotada võimaluse näha enda jaoks uut linnuliiki pelgalt hooletuse tõttu.