Aasta lind kormoran vajab mõistmist

Agur Paesüld, Kunter Tätte

Kormoranil on oluline roll ökosüsteemi tasakaalu säilitamisel. Foto: Mati Hiis

Selle aasta lind kormoran ehk karbas ei jäta ilmselt kedagi külmaks. Avalikkuse kõrgendatud tähelepanu põhjuseks on peamiselt aja jooksul kanda kinnitanud müüdid. Näiteks peetakse kormorani ekslikult võõrliigiks ja arvatakse, et ta vähendab märgatavalt kalavarusid. Viimane asjaolu tuleneb piiratud fookusest: pelgalt kormorani nokka jäänud kalu loendades jääb palju olulist varju. Röövlinnuna on tal oluline roll ökosüsteemi tasakaalu säilitamisel, sest ta kütib üleliia arvukaid kalu, näiteks invasiivset võõrliiki ümarmudilat.

Tuhandeid aastaid inimese kõrval

Nimi „kormoran“ tuleb ladinakeelsetest sõnadest corvus ja marinus ehk „ronk, kaaren“ ja „meri“. Eks eemalt vaadates on sarnasus ronga süsimusta sulestikuga täiesti olemas ja nii nagu ronk ja teised vareslased, on ka kormoranid osavad ellujääjad, kes suudavad muutuvate oludega hästi kohaneda. Seda kinnitavad suguseltsi kaugesse minevikku ulatuvad juured: fossiilileiud viitavad vähemalt 34 miljoni aasta pikkusele ajaloole, mil kormoranlastel on tulnud oma koha eest päikese all seista.
Kui meie kauged esivanemad kiviajal Läänemere rannikule jõudsid, leidsid nad eest kormoranile lähedase alamliigi, atlandi kormorani (Phalacrocorax carbo carbo), kelle küttimist tõendavad ajaliselt mesoliitikumi paigutuvad luuleiud. Tänapäeval Eestis pesitsev Phalacrocorax carbo sinensis levis Läänemere piirkonda umbes pool tuhat aastat tagasi, kõige varem tõenäoliselt 16. sajandil.
Kormorani osavus kalapüügil ei jäänud tolleaegsele eurooplasele märkamata ja nii tuli tal jagada sama saatust hundiga: katkematu vaenamise tagajärjel kadus kormoran lõpuks nii Taanist, Rootsist kui ka Eestist.

Kormorani Läänemere-äärse asurkonna tõus ja stabiliseerumine aastatel 1980-2022. Karm talv 2009. aastal põhjustas kõikjal Läänemere ääres mitmeks aastaks märgatava arvukuse languse. Allikas: Leivits, M. (2023). Kormorani üldloendus 2022. a. ning Eesti asurkonna seisund. Keskkonnaagentuur, eluslooduse osakond

1950. aastateks oli selge, et Euroopa kormoranipopulatsioon on hävimisohus. Liik päästeti väljasuremisest tema kaitse alla võtmisega Euroopas 1979. aastal, mispeale populatsioon taastus üsna kiiresti. Kosumisele aitasid kaasa mitmesugused bioloogilised, kultuurilised ja ökoloogilised tegurid keskkonnamürkide keelustamisest ülepüügi ja kliimatingimuste muutusteni (joonis 1).

Põnev suguselts

Tänapäeval kohtab Eesti ranniku rahudel-laidudel ning jõgedel-järvedel toimetamas kormorani kontinentaalset alamliiki P. c. sinensis. Kormorane pesitseb Eestis ca 40 000 paari, talvitujaid on mõne tuhande ringis. Atlandi alamliiki (P. c. carbo) kohtab Eestis harva. Neid alamliike on välimuselt väga raske teineteisest eristada ja on teada, et nad annavad omavahel ka hübriide.
Kormoranlased ja nende valdavalt troopilise levikuga sugulased – fregattlindlased, suulalased ja madukaellased – kuuluvad suulaliste seltsi. Seda enamasti osavate kalurite seltsi iseloomustavad linnurahva seas üsna unikaalsed kohastumused, nagu kinnikasvanud sõõrmed ja ujulestad, mis ühendavad kõiki nelja varvast.

Kormoranide seltskond Peipsil. Foto: Kaisa Äärmaa

Meie koduse kormorani umbes hanesuurust keret kattev sulestik ei paista põhjamaises kahvatus valguses esiotsa just kõige pilkupüüdvam. Lähemalt vaadates selgub aga, et karbase pea on üsna värvikas, samuti küütleb ülejäänud sulestik metalse sini-rohelise soomuselaadse mustrina.
Pesitsusajal täieneb vanalindude rüü kelmikate lisandustega: kuklale oleks justkui heidetud musta-valgekirju rätik ning kollane põselaik välkleb efektselt kontrastse valgena, lisaks ilmub suurem valge laik ka reie peale. Kontrastseid toone demonstreeritakse kuraasikalt pulmarituaali ajal, kui tiibu üles-alla lehvitades välgutatakse reielaiku ja samal ajal, nokk taeva poole, kenitletakse pead tiibadega sünkroonis liigutades.

Hoolitsev lapsevanem

Pulmatantsu tulem, tavaliselt 3–5 munast koosnev kurn, munetakse poolemeetrise diameetriga kuni meetrikõrgusesse pessa. Pesakoha valib tavaliselt isane, kes tassib kohale ka ehitusmaterjali. Emaslinnu ülesandeks jääb oksakeste, pilliroo, taimevarte, vetikatuustide ja nokka juhtunud inimtekkelise prahi paika sättimine. Maapinnale või puuvõrasse paigutatud pesa ehitamist võtavad kormoranid tõsiselt, ka pärast poegade koorumist jätkatakse rajatise kohendamist. Eks omajagu põhjust anna selleks asjaolu, et kormoran armastab pesitseda omasuguste seltsis, ja mis puutub pesamaterjali, siis heanaaberlikud suhted kormoranikoloonias on omandi suhtes üsna vabameelsed. Seega rajatakse pesad üksteisele nii lähedale, et oleks mugav häält päris kähedaks karjumata mõtteid vahetada, kuid samas piisava vahega, et naabri nokk ei ulatuks mõnda juba armsaks saanud oksaraagu pesa küljest näppama.

Pesitsusperioodil täieneb kormorani sulestik valgete laikudega rinnal ning reitel. Foto: Maie Vikerpuur

Nagu kõigil suulalistel, puudub ka kormoranil haudelaik, nii et mune haub ta pingviinide kombel jalgade ja rinnasulgede vahel. Haudumine kestab ligikaudu kuu aega ja see kohustus on emase ja isase vahel võrdselt jagatud.
Äsja koorunud, umbes poolsada grammi kaaluvad kormoranitibud on pimedad, paljad ja abitud. Nahk on neil algul roosakas, kuid võtab peagi tumeda tooni. Kormoranid suhtuvad oma järeltulevasse põlve pühendunult: tibude esimestel elunädalatel hoiab vähemalt üks vanalind neil pidevalt silma peal. Kuuendast nädalast on vanalinnud pesal vaid öösiti, sest järglaste toiduga varustamisele kulub 2–3 kolmetunnist retke päevas. Kui pojad    lennuvõimestuvad, hoolitsevad vanalinnud nende eest veel mõnda aega: „sõimerühmadesse“ kogunevatel noorukitel pruugib endistviisi vaid oma pea vanalinnu noka vahele suruda, et endale kõhutäis hankida ja poolseeditud kalakraamiga maiustada.
Pesitsusealiseks (1–2-aastaseks) sirgub poegadest vaid kolmandik. Oma mandi võtavad neist laidudele tee leidnud kiskjad (näiteks rebased ja kährikud) ning kättemaksuhimuliste inimeste röövrekted. Peamiselt aga armastavad kormoranipoegadega maiustada merikotkad, kelle tegevuse tõttu pääsevad saagile ligi ka vareslased ja kajakad.
Kui merikotkad, rebased ja kahejalgsed vaenajad liialt kimbutavad, võivad kormoranid koloonia tervenisti hüljata.

Osav kalapüüdja

Kormoranil nagu teistelgi vee all jahti pidavatel lindudel on luud tavapärasest vähem õõnsad, kuid sulestik erinevalt muudest veelindudest osaliselt märguv; mida kauem kormoranid vees viibivad, seda rohkem nad märguvad. Selline sulestik annab edumaa kalapüügil, kuid pärast jahti vajab sulerüü aega kuivamiseks. Nii võib kormorane tihti näha neile iseloomulikus poosis, tiivad laiali, liikumatult kividel istumas. Sulestiku taas „töökorda“ sättimine võib võtta mõni kuni mõnikümmend minutit olenevalt vees veedetud ajast, temperatuurist ja tuulest.

Kormorani pikk ja sirge, otsast konksjas nokk on tõhus kalapüügivarustus. Foto: Jaanus Kuub

Ka kormorani võime pikalt vee all olla teeb suuremale osale linnurahvast silmad ette: sihikule võetud kõigusoojasele maiuspalale jahti pidades võib ta vee all püsida lausa kaks minutit. Vetevallas liigub kormoran vaid jalgade abil, sukeldudes teinekord lausa 45 m sügavusele. Enamjaolt toetub kormoran saagiotsingul nägemisele ning ehkki ta ei jää hätta ka tumedamas või hägusamas vees, ulatub sukeldumissügavus valdavalt siiski tosina meetrini.
Kormoranil on tugev, pikk ja sirge, otsast konksjas nokk. Seda tõhusat kalapüügivarustust kasutab ta oskuslikult peamiselt parves toimetavate väiksemat mõõtu kalade noppimiseks, jahiõnne naeratades aga ka suuremate, kuni küünrapikkuste isendite püüdmiseks. Neid ei neela kormoran kohe alla, vaid toob saagi esmalt pinnale, kus see  siis ühes tükis alla kugistatakse. Tugev nokk leiab kasutust ka kaljude ja puude otsas turnimisel.

Kormoran ja kalavarud

Kormorani osavus kalapüügil on endiselt inimesel pinnuks silmas.
Meid ümbritsevas keskkonnas on toimunud ja toimumas väga järsud muutused, mis on negatiivselt mõjutanud kalavarude olukorda. Arusaadavalt on kergem otsida keerukatele probleemidele lihtsana näivaid lahendusi ja süüdistada esmajoones neid, kel pole võimalik enda kaitseks sõna võtta, olgu selleks kormoran meres või hunt metsas.

Hoolimata kormoranide arvukuse kasvust ei ole rannakalurite väljapüükvähenenud. Allikad: Statistikaamet (1997.a püügiandmed puuduvad). Ojaste, I., Rattiste, K., Lilleleht, V., Mägi, E., & Leito, A. 2012. Kormorani (Phalacrocorax carbo) eesti asurkonna kujunemine. Hirundo, 25 / Leivits, M. (2023). Kormorani üldloendus 2022. a. Eesti asurkonna seisund. Keskkonnaagentuur, eluslooduse osakond.

Ühtpidi on selline teguviis inimlikult mõistetav, sest kriisiolukorras tagavad sissejuurdunud harjumused ja käitumismustrid teatava kindlustunde, olgugi et nõnda kujunenud meelekindlus on pelgalt illusoorne. Teisalt ei tohiks unustada, et inimese käsutuses on teadmisi ja oskusi, mille abil probleemi tuumani kaevuda. Enne kaitseriivi vabastamist oleks vaja selgemat arusaamist mereökosüsteemides toimuvatest muutustest ning kormorani rolli mõistmist veekogude ja saarte-laidude eluvõrgustikes.