Käopärimuse konkurss

Elle-Mari Talivee

Käo aasta tegemiste hulka kuulus koostöös Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiiviga korraldatud pärimuse kogumise võistlus. Küsitluskavas tundsime huvi rahvasuus levinud ütluste, uskumuste ja ennete kohta ning palusime kirja panna ka käoga kohtumise kogemusi. Samuti kogusime teavet käokellade kohta.
Saadeti üle poolesaja kaastöö, teist nii palju lisandus teateid käokellade kohta, millega sageli kaasnes perepärimust. Lisaks laekus fotosid, joonistusi, naljandeid ja laule; üks käolaulu autor oli oma esituse ka salvestanud.

Suureks linnuõhtuks, mis toimus 10. detsembril 2024, oli žürii, kuhu kuulusid folklorist ja Eesti Ornitoloogiaühingu auliige Mall Hiiemäe, folklorist Mathilda Matjus ning aasta linnu töörühma liige Elle-Mari Talivee, oma lemmikud välja valinud. Otsustasime esile tõsta nelja tööd.

Žürii leidis, et pärimuslugudest annavad Eha Võso sisukale ülevaatele tunnustusväärset lisa rohkem kui kahekümnelt inimeselt kogutud ja liigendatult vormistatud juhtumikirjeldused, mis on kirja pandud toredate lühikeste terviklike jutustustena. Reet Juuse on toonud esile põhjuslikud asjaolud, mille tõttu on ühest käokellast saanud suguvõsa sajandivanune reliikvia. Samuti vahendab autor lindude hoidmisega seotud õpetusi oma lapsepõlvest.

Katkend Eha Võso käopärimusloost.

Inimese ja looduse suhet kirjeldavad elamuslikult Marina Randväli ja Urve Vares. Marina Randväli meenutab oma fotodega varustatud kaastöös haruldast olukorda, kus kägu oli abivajaja rollis. See oli žürii hinnangul ka parim kirjeldus kohtumisest käoga. Urve Varese käoloole lisab väärtust kirjapaneku eriline tonaalsus inimese ja looduse vastastikuse suhte esiletoomisel, mida täiendavad joonistused aasta linnust. Peale selle pidas kaastöö autor 2024. aastal käovaatluste päevikut esimesest kukkumisest viimaseni. Vaatluskirjeldused põimuvad tähelepanekute ja meenutustega.

Mall Hiiemäe sõnul andsid konkursi kaastööd ilmeka ülevaate käopärimuse tundmisest, sellega seotud kombestiku aktuaalsusest ja suhtumisest ühte fauna esindajasse. Pärimusteadmiste muutumist ajas näitas ennekõike küsitlusele vastanute vanus (kahjuks polnud seda kõigis saadetistes märgitud): vanem põlvkond, 60–80-aastased, kuuluvad pärimuse kandjate hulka, noorte, 20–40-aastaste vastused annavad tunnistust, et kägu pole enam oluline ei rahvapärimuslikus tähenduses ega linnuliigina: vastamisel aetakse ka n-ö käojaani või hoopiski udu. Käoteadmiste murdekoht näikse olevat 20. sajandi lõpukümnend, mil elulaadi muutumise iseloomulikeks tunnusteks olid loobumine maaelule omasest väikemajapidamisest ja põlvkondadevaheliste kontaktide vähenemine.

Kaastööd jäävad hoiule Eesti Rahvaluule Arhiivi. Täname kõiki osalejaid!

Käopärimuse võistlustöö

Kohtumine käoga

Marina Randväli

Kägu kuuldes meenub mulle mu vanaisa Oleg Ojasoo, kes minu meelest oskas lindude keelt. :) Vanaisa tegi käo kukkumist täpselt samamoodi nagu kägu ise ja samuti öökulli huikamist ning väikeste lindude midli-madli-kudli-kadli laulud olid tal kõik otsast lõpuni peas.
Aga päris käoga kohtusin siis, kui mitu nädalat kestnud põua järel sattus ühel kuumal suvepäeval, 18. juunil 2020 Levikivi kivikotta vett otsima ilus kukulind. Arvasin alguses, et võib-olla lendas ta vastu akent, kuid abikaasa nägi, et ta liugles otse suurest lahtisest uksest sisse ja maandus selge sihiga veevooliku kõrvale. Ta oli väga rahulik, ainult veidi nagu segaduses. Abikaasa võttis ta vaikselt kätte, andis vett, rääkis paar sõna juttu ja viis ta õue viludasse. Seal tõusis kägu lendu, ja läinud ta oligi. Tegin meile eksinud linnukesest ka mõned fotod.
Tori vallas Levi külas on kägusid igal aastal, teda on kuulda nii ühest kui ka teisest metsatukast ja nii siit- kui sealtpoolt jõge. Sel aastal ma kägu veel kuulnud ei ole, aga küll nad varsti tulevad ja hakkavad meile aastaid kukkuma. :)

Veevooliku kõrvale maandunud kägu. Foto. Marina Randväli

Kägu. Foto. Marina Randväli