Tiiu Tali: linnuvaatlus on elukestev väljakutse
aprill 2025
Küsitles Elle-Mari Talivee
Torutamas põllul olevaid rüütasid, keda sügisesel läbirände ajal võib Tartumaal Rõhu põldudel näha kümneid ja sadu. Foto Raul Vilk
Kuidas sul linnuhuvi tekkis?
Mäletan, et lugesin umbes üheksa-aastaselt Ernest Seton-Thompsoni raamatut „Väikesed metslased“. Peategelane on poiss, kes huvitub väga loodusest, käib linnutopiseid joonistamas ja tahab nende lindude nimesid teada saada. Millegipärast on nimede teadasaamisega seotud tohutud kannatused ja piinad. Mõnes mõttes suhtestusin peategelasega ja tekkis huvi lindude vastu. Toona elasime maal talus kitsastes oludes, määramisraamatuid meil polnud. Tõin raamatukogust Kumari määraja ning hakkasin seda omal käel ümber kirjutama ja joonistama. Ega hästi enam ei mäleta, mis idee selle taga oli. Mingil hetkel väsisin ära, loobusin ümberkirjutamisest, ja sinnapaika see asi jäi. Reaalse linnuvaatluseni ma siis ei jõudnud. Aga tänu Kumari raamatu osalisele ümberkirjutamisele tundsin linde paremini kui keskmine inimene. Aastaid hiljem, kui Tartus elasin, oli köögiaknal räästapääsukeste pesa. Kuidagimoodi jõudis minuni info, et ornitoloogiaühing kogub pesitsevate pääsukeste andmeid. Edastasin ka oma vaatlustulemused, ja veidi hiljem käis mingi klõps: et oot, ma võin ju nüüd hakata päriselt linde vaatama. Peaaegu kohe ostsin binokli ja märkmiku, läksin joonelt Tartu linna vahele ja hakkasin linde määrama – ilma igasuguse pikema sissejuhatuseta; mingit sellist hämarat vaheetappi ei olnud, et oleksin enne seda aastaid niisama aias linde jälginud või keegi oleks eeskujuks olnud.
1992. aastal astus Pärnumaal asunud Pootsi põhikooli esimesse klassi kolm last
Pere ega sõbrad linde ei vaadelnud. Ja kohe algusest peale ei tekkinud kahtlustki, kas panna linnud märkmikku kirja või mitte. See tundus ülimalt loogiline, et kõik, mida näed, paned kohe kirja. Eks alguses oli ülestähendamine kaootiline, aga aja edenedes muutusin süstemaatilisemaks. Esimese määraja laenasin raamatukogust. Veidi hiljem kingiti mulle Collinsi määraja, mis on nüüdseks kapsaks lehitsetud. Umbes paar aastat pärast alustamist tutvusin Monika Bondarenko ja Urmas Männikuga, kes olid minuga suhteliselt samal tasemel, ning linnuvaatlus sai hoogu juurde. Veidi hiljem tutvusin ka Raul Vilgiga, kellelt õppisin väga palju. Neid inimesi oli veel, kõiki ei jõuaks nimetada. Teha linnuvaatlust koos sõpradega, kellel on sama huvi ja entusiasm – see oli tõeliselt edasiviiv. Tagasi vaadates on ikka uskumatu, kus kõikjal on ära käidud ja mida tehtud.
Kuidas edasi läks?
Üsna kohe läksin nimekirjade pidamise peale. See aitab linde süstemaatilisemalt meelde jätta ja minu põhihuvi on olnud ikkagi määramine ja määramisoskuste arendamine. Kasvõi see, et väljas panna kõik linnud kirja, keda näed, ka kodutuvid ja varesed. Koos sellega areneb pidevalt tavaliikide või fooni tunnetus. Mingil perioodil proovisin linnuhuvi arendada ka sisuliseks tööks läbi õpingute. Sain ühel hetkel aru, et see pole minu jaoks. Hobi ja töö hoian nüüd lahus.
2017. aastal Läänemaal Põgari-Sassil pärast edukat mustlauk-õgija bongamist. Foto: Triin Kaasiku
Mis sind linnuvaatluse juures hoiab?
Linnuvaatlus oli ja on siiani vaimustav. On nauditav osata leida ja määrata igat lindu ükskõik millisel päeval aastast ja pidevalt midagi juurde õppida, midagi teada saada. See on elukestev väljakutse. Olen käinud väga palju väljas, avastanud erinevaid kohti nii maastiku kui lindude mõttes, ka Tartu ümbruses. Kui paljud tavainimesed läheksid linde vaatama prügimäele või reoveejaama? Varem mul poleks eluski sellist mõtet tulnud. Ja loomulikult üha uuesti ja uuesti juba varem käidud paikade ja radade külastamine. Linnuvaatlusel on minu jaoks olemas ka väga tugev sotsiaalne pool – linde saab vaadata koos pere, sõprade, tuttavate ja võõrastega.
2017. aasta suvel Pulgoja vaatlusplatvormil ööbima lendavaid hõbehaigruid loendamas. Iga haigur loeb! Foto: Pille Vahtmäe
Kui sa linnuvaatlusi teed, kas paned siis kõik linnud kohe kirja?
Jah, alustasin märkmiku ja PlutoFiga. Juba esimestel aastatel hakkasin meelde jätma ka ladinakeelseid nimetusi ja 3+3 koode, aga seda juba teistest eeskuju võttes. Lindude ülesmärkimine 3+3 koodidega võtab mitu korda vähem aega – seega puhtpraktiline põhjus, miks üldse selline asi ära õppida. Hiljem tulid linnuvaatluste sisestamiseks juba rakendused, kõigepealt Legulus, siis PlutoF GO. Märkmikumajandus on jäänud tagaplaanile. Mõned aastad olen olnud eBirdi Eesti linnuvaatluste modereerija ja sellega kaasneb kohustus lisada eBirdi andmebaasi teatud arv linnuvaatlusi. Mõnda aega lisasin vaatlusi topelt, nii PlutoFisse kui ka eBirdi. Sellest aastast ma enam ei dubleeri ja kõik mu vaatlused lähevad eBirdi andmebaasi. Üksikud huvitavamad vaatlused, näiteks fenoloogilised, olen lisanud ka PlutoFisse.
Milline suhe on sul looduskaitsega?
Keskkonna- või looduskaitse on mulle alati oluline olnud, juba noorest peale. Mulle meeldib mõte, et looduskaitse algab liikide tundmisest. Me anname neile olenditele nime, kes on meie ümber, ja tänu sellele nad muutuvad nähtavaks, me hakkame neid märkama, eristama detaile, tekib isiklik suhe. Minu töö aga looduskaitsega seotud ei ole, pigem aitan sellele iga päev kaasa oma eluoluga. Näiteks, kuna elan praegu linnas ja väga palju autot ei vaja, siis paar aastat tagasi sain autovabaks. Liigun peamiselt jala, ratta või bussiga. Nii tekib täiesti teine ajamõõde. Kui autot vaja, siis rendin. Samas ei välista, et kunagi jälle auto ostan.
Aga kuidas on sul lugu harrastusteadusega? Kas teed näiteks ornitoloogiaühingu vabatahtlikke seireid?
Ma teen mõnda ühingu seiret, näiteks haudelinnustiku punktloendust, maismaa talilinnuloendust ja kesktalvist veelinnuloendust. Neid seireid ma ei tee üksi, vaid koos pere või sõpradega. Vabatahtlikus korras koordineerisin kaheksa aastat ornitofenoloogiliste linnuvaatluste projekti. Ja 2019. aastal käisin Batumis vabatahtlikuna röövlinde loendamas. Mõlemad olid head kogemused. Olen teinud ka muid nipet-näpet asju.
Mõni elamus seoses lindudega?
Jalgrattamatk Tartust Põõsaspeale ja tagasi, et näha arktiliste veelindude rännet. Kas just elamus, aga tõsine füüsiline väljakutse – sõitsin kokku üle 600 kilomeetri. Estbirding korraldas tol korral ökorallit ja linde võis vaadata vaid kondimootoriga. Sellest alates on tekkinud ka rattamatka huvi.
Aasta üks põnevamaid sündmusi on Estbirdingu korraldatav iga-aastane augustikuine linnuralli Estonian Open. Foto: Liis Keerberg
Mis sa praegu lindudega seoses teed?
Vaatan linde. Kõige enam õpib ikka väljas olles. Lindudega seotud tegevustest pakuvad mulle huvi lindude määramine ja vaatlemine nii oma koduümbruses kui ka kogu Eesti ulatuses, rändefenoloogia, rändeloendused ja ööränne, veidi ka helide salvestamine ja lindude joonistamine, maalimine. Kuna elan sisemaal, siis rannikule saamine on alati elamus. Samuti käin linnuvaatlusvõistlustel, kus saab end proovile panna. Peale selle tegelen linnuvaatluste administreerimisega eBirdis, vajadusel ka PlutoFis.
Sina oled ka üks Tiirutaja persoonilugude vedajatest. Kust see idee tuli?
Aastaid tagasi tuli Liis Keerbergiga jutuks, et küll oleks hea talletada linnuhuviliste lugusid ja mõtteid. Olin tol korral just lugenud ka Mark Avery ja Keith Bettoni raamatut “Behind the Binoculars. Interviews with Acclaimed Birdwatchers”, kust leiab jutte Briti linnuvaatlejatega. See andis lisatõuke. Aga meie mõte intervjueeritavate valikul oli see, et oleks tore saada läbilõige kõigist linnuhuvilistest igas vanuses, alates ornitoloogidest-ökoloogidest kuni juhuvaatlejateni. Eks paraku kipub meie enda asukoha tõttu valik veidi Tartu-keskseks, aga oleme püüdnud hoida tasakaalu Eesti eri paikade vahel. Kui keegi tunneb, et tahaks mõne linnuinimesega intervjuud teha, siis sellest võib teada anda Tiirutaja toimetusele.
Osalemine vabatahtliku loendajana Gruusias Batumi röövlinnuloenduse projektis oli tore kogemus.
Mida soovitad algajale linnuvaatlejale?
Käi iga päev võimalikult palju väljas ja pane kirja kõik linnud, keda näed ja kuuled. Ole kriitiline selle suhtes, mida näed, ja ära usalda oma mälu, vaid märgi kõik üles. Ornitoloogiaühingu kodulehel on olemas “Linnuhuvilise meelespea”, mille võiks läbi lugeda. See viimane on üsna range soovitus.
Ja edasijõudnutele?
Kui on aega ja huvi, siis miks mitte vahelduseks linnumäärajatele lugeda hoopis midagi muud linnuteemalist. Näiteks raamat “Good Birders Don’t Wear White”, mis tegelikult sobiks ka algajatele. Väga kerge lugemine, aga soovitusi täis, nõuandeid leidub igale maitsele. Mõne asjaga ma seal päris nõus ei ole, aga see selleks. Bongaritele soovitan Phoebe Snetsingeri autobiograafiat “Birding on Borrowed Time”, mille aegruum katab kogu maailma linnustikku, bongamist ja 1980–1990ndaid. Ja linnukaitsega tegelevate inimeste öökapile paneks Mark Avery raamatu “Fighting for Birds. 25 years in nature conservation”. Muidugi leiab rohkelt nii eesti- kui ka muukeelset lindudega seotud kirjandust meie raamatukogudest. Hea raamat on Yrjö Kokko “Ungelo tare”, mille sain kunagi sõbralt kingituseks.