Kägu on kukkunud!

Eva-Liisa Orula

Möödunud aasta lind kägu on rahvapärimuses erakordselt hästi tuntud, ent Eestis teaduslikult väga vähe uuritud liik. Eesti Ornitoloogiaühing püüdis käo aasta jooksul sellest liigist rohkem teada saada nii ühe kui ka teise nurga alt.

Saamaks teada, millised on inimeste teadmised ja uskumused käo kohta ning isiklikud kokkupuuted kukulinnuga, korraldas ühing koostöös Eesti Rahvaluule Arhiiviga käopärimuse kogumise. Ühtlasi uurisime, kui paljudes kodudes leidub käokelli ja millised on nende päritolulood. Käopärimuse kogumisest ja käokellade loendusest saab põhjalikumalt lugeda järgmisest artiklist.

Sügisel toimus ka aasta linnu veebiviktoriin, kus osalejatel tuli vastata kahekümnele valikvastusega küsimusele, mis varieerusid käo bioloogiast ilukirjanduse ja rahvapärimuseni. Viktoriinist võttis osa 807 inimest vanuses 4–78 aastat. Kõige rohkem osalejaid oli Harjumaalt, Tartumaalt ja Pärnumaalt, välismaalt oli kolm osalejat.

Kõige rohkem vastati õigesti küsimustele
„Kägu muneb oma munad teise linnuliigi pessa ja laseb oma pojad sulasliigil ka üles kasvatada. Mitu muna muneb emaskägu tavaliselt ühel pesitsusperioodil?“ ning
„Käod võivad olla nii halli kui ka pruuni sulestikuga. Millised kehaosad on käol aga kollast värvi?“.

Kõige keerulisemaks osutusid küsimused
„Millises ilukirjandusteoses on kägu minategelane?“ ning
„Aastatel 1970–2023 on Eestis rõngastatud 119 kägu, kuid nende seas on vaid üks taasleid. Millisest riigist leiti Eestis rõngastatud kägu?“.

Viktoriini küsimused koos õigete vastustega leiab lehelt eoy.ee/kagu/veebiviktoriin.

Kõikidele küsimustele vastas õigesti 19 osalejat: Angelika Varis, Anna-Liisa Tasa, Arabella Antons, Brigita Talu, Georg Kraner, Harry Orusalu, Helina Ailt, Jaanika Ailt, Karl Sommermann, Keira Kraner, Kristiin Kala, Kristina Vasur, Martiina Viil, Merliia Kiiber, Nora Kraner, Otto-James Peebo, Rasmus Rattas, Sirle Morozova ja Taaniel Antons.

Et koguda infot kägude rändeteede ja talvitusalade kohta, paigaldas aasta linnu meeskond 2024. aasta kevadel ja suvel saatjad kaheksale käole, kes said nimeks Harald, Georg, Caesar, Friedrich, Elmar, Ingo, Jaas ja Põnn. Friedrich langes kanakulli saagiks, Elmar asus aga 20. juunil rändele talvitusala poole, põigates teel Venemaa territooriumile ning peatudes Rumeenias ja Kreekas. Kui paljud saatjaga kägudest jõudsid talvitusalale Aafrikas ja kui paljud neist Eestisse naasevad, näitab aeg. Jälgitavate kägude seiklustest saab lugeda blogist lehel eoy.ee/kagu/uudised/blogi/.

Käo aastal toimusid ka loodusõhtud, käo meisterdamise õpitoad, kirjandus- ja folklooriõhtud koostöös Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse ning Eesti Rahvaluule Arhiiviga. Aasta linnu lehel eoy.ee/kagu avaldas ühing teadusuudiseid, Omniva andis välja käo postmargi ning Eesti Looduse fotovõistlusel pani ornitoloogiaühing parima aasta linnu foto eest välja auhinna, mille sai Erik Mandre.

Portaali elurikkus.ee andmetel pandi mullu kirja 1775 käovaatlust. Esimest kägu kohtas 21. aprillil Võrumaal Ruhingu külas aasta linnu meeskonna liige Riho Marja. „See isend kukkus veel küllalt tagasihoidlikult raagus metsas,“ kirjeldas Marja esmakohtumist. Aasta viimase käovaatluse registreerisid 5. oktoobril Kadri Niinsalu ja Toomas Mastik Põlvamaal Raadama külas. Enamasti mainitakse meie linnukirjanduses käo lahkumisajaks august-september, kuid selgus, et käo lahkumine Eestist algab juba juunis.

Käo aasta eestvedaja oli Eesti Ornitoloogiaühing, toetasid SA Keskkonnainvesteeringute Keskus ja Eesti Kultuurkapital.

Anu Kella ja Mail Sildose vanavanavanemate pulmakink 1880. aastast

Reliine Alliku käokell kingiti tema vanematele pulmadeks 1989. aastal

Reet Juuse suguvõsa käokell Härjaoja talust

Veronika Kalmuse käokell on ostetud 1990ndate teisel poolel Tartu antiigiärist

Mart Käo ämma ja äia moodne käokell