Silmatorkavad külalised
juuli 2025
Marko Mägi
Möödunud aasta lõpus Tartus kohatud loorkakk, kes linnuhuviliste seas suurt elevust tekitas. Foto: Remo Savisaar
Päikseline suvehommik. Jalutan läbi Tartu linnasalu. Käosulane kääksub, väike-lehelind tilksub. Kõik on nii, nagu ühes poolmetsikus linnapargis olla võiks. Emajõel lendab jõgitiir – ilmselt on hommikusel toidureisil, et poegadele süüa viia. Lendab, krääksub ja on roheline… Roheline?
Jah, roheline ja krääksub kui tiir, kuid ei ole tiir. Pilk saadab lindu. Esimese hooga ei suuda ma liiki määrata, sest minu teada seesugust liiki meil looduses ei ole. Hetk hiljem meenub, et mõne aja eest põgenes Tartus puurist kaeluspapagoi, kes keeldub meelitustele ja püüdjate pingutustele vaatamata puuri naasmast. Elab vaba elu, linnalinnuelu. Ta eksleb külmade tulekuni linnas, ei anna end kätte, kuni lõpuks, nagu nüüd tagantjärele teame, jääb paikseks ja laseb end puuri meelitada. Alternatiiv olnuks talvel nälga jääda, surra. Tark valik.
Kaeluspapagoid lasevad sageli puurist jalga. Foto; Uku Paal
Särava sulestikuga silmailu
Tartu kaeluspapagoi juhtum on tüüpiline näide, kuidas liik inimese abil, rumalusest või juhuslikult, satub elama kohta, kuhu ta looduslikult ei jõuaks, vähemalt mitte inimesele tajutavas ajaskaalas. Nii saab temast võõrliik, halvemal juhul invasiivne võõrliik, kes tõrjub mõne kohaliku liigi välja või hakkab tegutsema nišis, mida kohalikud liigid aktiivselt ei kasuta. Kaeluspapagoi on liik, kes on Suurbritannias ja mujal Lääne-Euroopas inimese abil vabadusse pääsenud, mille tulemusena on mitmes linnas tekkinud kohalikud asurkonnad. Ühe teooria kohaselt olevat selles süüdi Jimi Hendrix, kuid lindude geneetilised uuringud seda ei kinnita. Need näitavad, et linnud on vabadusse pääsenud mitmest eri paigast, mitte Hendrixi puurist. Kaeluspapagoi tekitab probleeme teistele õõnsustes pesitsevatele lindudele ja nahkhiirtele, sest papagoi on suurem ja tugevam – kohalikud, väiksemad liigid peavad taanduma. Sellest varjuküljest aga siinsed inimesed palju ei tea, neile on särava sulestikuga lind silmailuks ja tekitab positiivseid emotsioone.
Eestis kaeluspapagoi talve üle ei ela, kuid soojal talvel võib ta asulas toidumaja juures pikalt vastu pidada. Üks selline isend, kes ilmselt oli põgenenud puurist Tihemetsas, pakkus mõnda aega silmailu Tali külas Pärnumaal. Ilmselt leidis lind ilma külmenedes siiski oma otsa.
Tore või kole?
Kas peaksime võõrliigi saabudes mures olema? Mõistus ütleb: parem karta kui kahetseda (sest mine sa isahane tea). Ettevaatlik tasub tõesti olla. On teada, mis juhtus meie euroopa naaritsaga, kui karusloomafarmidest pääsesid loodusesse mingid. Nüüd saame euroopa naaritsa jälgi näha vaid Hiiumaal, kuhu liik pärast suuri pingutusi on suudetud tagasi viia. Teisalt, ökoloogilisest küljest ei pruugi uue liigi tulek loodust muuta, kui ta vahetab välja kohaliku liigi, kuid täidab looduses sama rolli, või kui kadunud liigi rolli võtavad üle teised liigid. Siiski jääb küsimus, kas leppida olukorraga, kus vana liik asendub inimese abil uuega. Ilmselt mitte, tungivat vajadust selleks ei ole.
Värvikirevuse poolest ei jää sinitihane viirpapagoile alla. Foto: Alvin Tarkmees
Linna raudkullid tahavad mõnikord värvilisemat saaki. Foto: Siim Vaar
Möödunud aasta lõpus tekitas elevust Tartus kohatud loorkakk, keda suure hoo ja hurraaga üle Eesti vaatama tuldi. Looduslikult meile jõudnud loorkakk on haruldus. Tegu on liigiga, kelle areaal on kakkude seas kõige suurem ja sulestik kakule kohatult silmatorkavalt hele. Enamasti on kakkudel väga hea varjevärvus, et neid päevasel ajal tardunult oksal istudes näha ei oleks. Kui mitu loorkaku liiki tegelikult Maal ringi lendab, selle üle vaidlevad teadlased siiani, räägitakse kolmest, kuid ühist arusaama siiski ei ole. Hiljem selgus, et Tartu loorkakk oli ilmselt puuripõgenik. Loodetavasti ei kahandanud see linnuhuviliste rõõmu ja elevust, mis saadi vaatluspingutusest (kuigi liiginimekirja jäi linnuke lisamata, sest puuripõgenikud arvesse ei lähe).
Majesteetlikud pardid
Loorkakust märksa suurem meediastaar oli Tartus talvitanud isane *mandariinpart.’ Liigi kodu on Kagu-Aasias, kuid atraktiivse sulestiku tõttu on ta menukas puuri- ja tiigilind kõikjal Euroopas. Pole siis ime, et nad pääsevad ka loodusesse ja võivad omapäi tegutseda, sest meie oludes saab ta suhteliselt hästi hakkama, eriti linnas, kus kaastundlikud linnakodanikud on valmis linnule head soovides ta jõulukalkuniks toitma. Tartus talvitanud lind tõi pigem kasu sinikael-partidele, kes said tänu kirevale semule nii mõnegi saiatüki lisaks. Mandariinpart üritas semmida emase sinikaelaga – nii näis inimestele. Kas ja mis nende vahel tegelikult toimus, ei ole teada, kuid ühel hetkel oli lind kadunud ja rohkem pole teda nähtud. Ju sai ta aeg otsa (pole ka ime, sest kirev sulestik ei ole alati kasuks: kiskja eest kirevus üldiselt ei päästa, pigem vastupidi).
Tartus talvitanud isane mandariinpart emase sinikael-pardiga. Foto: Airika Harris
Tulipardid on samuti silmatorkava värvusega eksikülalised, keda meil aeg-ajalt kohatakse. Paari aasta eest punnitasin silmi Tartus Hurda pargis – roostepunaka sulestikuga suured pardid tiigi ääres. Ei ole teada, kust nad tulid. Võimalik, et linnud olid põgenenud inimese juurest, sest liigi looduslik levila Eestisse ei küüni. Siiski on puuripõgenikest tekkinud kohalikke asurkondi, kes saavad iseseisvalt hakkama ka liigi looduslikust levilast eemal. Tulipardi looduslikud lähimad asualad on Kagu-Euroopas ja Põhja-Aafrikas.
Erksavärvilisi tuliparte kohtab meil samuti. Foto: Uku Paal
Papagoidest lagledeni
Suvisel ajal võib linnas kohata viirpapagoisid. Ka nemad on pagenud puurist, sest looduslik kodu on neil Austraalias. Silmailu on neist palju, kuid ei midagi rohkemat. Talve nad meil üle ei ela. Lõppeks tahavad ka linna raudkullid mõnikord värvilisemat suutäit – kuigi meie rasva- ja sinitihased on samuti värvilised ning seega ei tohiks värvilisest toidust raudkullil puudus olla.
Võõrliigid ei ole iseenesest pahad, sest oma levilas on nad igati omal kohal. Pealegi on paljud võõrliigid olulised meie toidulaual. Nii on suur hulk meie toidutaimi võõrliigid. Lindudest on kalkuni päriskodu Ameerikas, kuid aretustöö tulemusel on saanud temast kodulind. Ka kodukana ja -pardi metsikud eellased on loodusest meie juurde jõudnud. Tavalistest kodulindudest veidi teise nurga alt tuleb vaadata faasanit, kelle isaslind on silmatorkava välimuse tõttu atraktiivne jahilind. Selle linnu looduses ja puuris elavad liigikaaslased on üsna sarnased (aretust ei ole ilmselt kuigi palju tehtud). Neid kasvatatakse nii toiduks kui ka jahiturismiks. Linnujaht ei ole siiski kindla peale minek: mõni lind võib küti üle kavaldada ja iseseisvat elu alustada. Nii kohatakse neid efektseid linde aeg-ajalt ka meie looduses, kus nad siiski väga pikalt vastu ei pea, sest kiskjad on maiad kireva sulestikuga faasanit murdma. Ka meie külmad talved ei ole neile nokka mööda, kuid näiteks Lõuna-Soomes on faasanid suutnud püssi eest edukalt pageda ja trotsivad ka talve ning saavad hakkama. Seega ei tohiks meiegi talved faasani konti murda, pigem pole neid piisavalt palju vabadusse pääsenud, et looduses kanda kinnitada – kiskjad on enne jaole saanud.
Silmatorkavalt suur (ja mõne arvates ka efektne) lind, kes on meile inimese abil jõudnud, on kanada lagle. Veel kümmekond aastat tagasi oli see liik siin harv külaline, kuid nüüdseks on pesitsejate arvukus kasvamas. Nimele kohaselt on kanada lagle pärit Põhja-Ameerikast, kuid juba 17. sajandil toodi ta Inglismaale ja sealt on ta edasi levinud. Praegu ei ole selle liigi kohtamine Eestis enam kuigi suur sündmus.
Kanada lagle kohtamine Eestis pole enam kuigi suur sündmus. Foto: Anneli Palo