Meie kägude seiklustest
juuli 2025
Jaanus Elts, Jaanus Aua, Liis Keerberg, Riho Marja
Aasta lind 2024 oli kägu. Enamasti kaovad aasta linnud avalikust ruumist juba „oma“ aasta lõpuks, sest plaanitud tegevused on lõppenud ja edasi tegeleb selle liigiga – kui üldse – vaid väike seltskond inimesi. Aasta linnu kampaaniad on aastati olnud erinevad, kuid vähemalt osade puhul neist on peale teavitamise (st juba teada oleva edastamise) püütud liigi kohta avastada ka midagi uut. Nagu alljärgnevast nähtub, õnnestus see käo puhul meil kenasti.
Aasta linnu kampaania käigus paigaldasime väikesed, kolm grammi kaaluvad asukohaandmeid edastavad GSM-GPS-saatjad kaheksale käole. Ühel neist, hiljuti pesast lahkunud Põnnil, jäid elupäevad lühikeseks, sest maapinnal varjuv linnuhakatis on kiskjatele kerge saak. Teised saatjad paigaldasime täiskasvanud isaslindudele ja nende käekäik oli märksa parem.
Kägu Caesar. Foto: Liis Keerberg
Odraokas?
Kõige ebameeldivam üllatus tabas meid möödunud suve hakul, kui mitu saatjaga lindu järsku kadus ja sellele puudus igasugune mõistlik seletus, kui mitte arvestada võimalust, et linnud olid langenud kellegi saagiks. Tähelepanu äratas aga asjaolu, et saatjad kadusid eetrist äkitselt ja enam-vähem korraga. Kõige sagedamini jahivad kägusid röövlinnud, kes aga saatjat üldjuhul ei kahjusta. Tänu sellele on võimalik saatja üles leida, sest see edastab asukohainfot veel mitu päeva pärast linnu surma. Teine lugu on imetaja tapetud käoga, sest sellised kiskjad kipuvad saatja katki närima ja arusaadavalt kaob see siis kohe ka GSM-sidest. Samas oli väheusutav, et kõik täiskasvanud käod oleksid nii järsku rünnaku ohvrina hukkunud. Seega oli olukord väga segane.
Georg saab rõnga jalga. Foto: Liis Keerberg
Siiski oli kägude kadumisele veel üks võimalik seletus: nad võisid liikuda piirkonda, kus GSM-side on nõrk või kasutatakse andmeside protokolli, mis meie seadmeid ei toeta. Meie käsutuses olnud väikesed saatjad edastavad edukalt infot enamikus Lääne-Euroopa maades ja mõnes Lõuna-Euroopa riigis, samuti USAs ja Austraalias, kuid mitte näiteks Venemaal, Valgevenes, Ukrainas, Bulgaarias, Horvaatias ja Serbias.
Seepärast olime kadunud kägude tõttu sügisel päris nõutud. Oleks linde jälgitud vaid häälitsuse järgi, võinuks rahvatarkuse järgi kägude vaikijäämises kahtlustada odraokast, kuid saatjate tööd see tore põllukultuur küll kuidagi segada ei saanud.
Uuesti eetris!
Suur oli meie rõõm, kui aprillis ilmus andmevahetuse portaalis täpp ootamatult Kreekasse: kägu Georg oli elus ja suvest kevadeni ilusasti oma asukohaandmeid registreerinud. Paar päeva hiljem ilmus teine täpp Ukrainasse Lvivi lähedale, sest Jaaski oli Euroopasse naasnud. Lõpuks tulid Rumeeniast toredad uudised ka Ingo kohta!
Eestis ollakse vaid kuu?
Mõne rändliigi kohta on ammu teada, et kuigi Eesti on neile pesitsuspaik ja seepärast liigi taastootmiseks oluline koht, viibivad nad siin siiski vaid lühikest aega. Näiteks pesitsemise ebaõnnestumise korral lahkuvad suurkoovitajad meilt juba jaanipäeva paiku. Mõneti harjumatu on mõelda, et seda teevad ka käod, ning ehk isegi harjumatum, et Eestis viibitud aeg võib olla veel lühem. Me ei tea eelmisel aastal märgistatud kägude täpset saabumisaega, kuid nüüd on meil olemas nelja käo täpne lahkumisaeg: Elmar – 21. juuni, Jaas – 23. juuni, Ingo – 24. juuni ja Georg – 6. juuli. Et kõik saatjaga käod olid isased, jääb esialgu teadmata, kas nii varane lahkumine on iseloomulik ka teisele sugupoolele.
Kolme käo puhul on nüüdseks teada ka Eestisse naasmise aeg: kaks lindu jõudsid siia 4. mail ja kolmas alles 20. mail. Seega viibisid need linnud pesitsuspaigast eemal 302, 315 ja 330 päeva. Selle põhjal võib järeldada, et vähemalt osa käoisandaid viibib Eestis kõigest kuu või kaks, niisiis vähemgi kui eespool näiteks toodud suurkoovitajad, kes saabuvad harilikult aprilli alguses.
Talikorterid
Paljud kaugrändurid ei veeda talve ühes kindlas paigas, vaid liiguvad ulatuslikult ringi ka Aafrikas. Seepärast on nende talvitusala täpne määratlemine raskendatud. Üks võimalus on nimetada talvitusalaks kaugeimat punkti kaardil. Teine võimalus on määratleda talvitusala näiteks kuupäevaliselt ja leida kohad, kus lind viibis aastavahetuse paiku.
Elmariga katkes side Kreekas ja seal ta kindlasti talve ei veetnud. Ülejäänud kolme linnu kohta on andmed olemas: Ingo talvitus Zimbabwes, Jaas Namiibias ja Georg Lõuna-Aafrika Vabariigis. Kõik need riigid on palju kaugemal ja idapoolsemad, kui on näidanud seni avaldatud uuringud Euroopa populatsioonide kohta.
Näiteks veetis Georg aastavahetuse LAVi kirdeosas. Täpsemalt oli ta seal paigal 19. novembrist 8. jaanuarini. Erakordne on tema liikumine sinna ja tagasi läbi väikese piirkonna Lääne-Sambias, kus ta oli 8.10.-22.10.2024 ja 23.03.2025. See ei lähe kuidagi kokku ettekujutusega klassikalisest ja seni teadaolevast käo päripäeva rändest.
On selge, et linnud ei lenda „linnulennul“, st nende ränne sõltub ilmastikust, sobivate peatuspaikade olemasolust ja ilmselt muustki (näiteks sõjakolded Ukrainas ja Gazas). Samuti tuleb meeles pidada, et lennutrajektoori kuju sõltub nii aparaadi seadistustest (kui tihedalt asukohapunkte registreeritakse) kui ka ilmast, sest päikesepaneel annab akule toidet vaid hea ilmaga. Seepärast on mõned jooned kaartidel ilmselgelt liiga sirged ja linnu tegelik teekond oli pikem, kui teadaolevad asukohaandmed näitavad.
Meie kägude rändeteed. Oranž – sügisränne. Sinine – kevadränne.
Alternatiivina saame teekonna pikkuse lugeda kaardilt (maksimaalne kaugus Eestist) ja nii võime väita, et Ingo lendas vähemalt 8600 km kaugusele. Edasi-tagasi teeb see ränderetke pikkuseks vähemalt 17 200 km.
Georgil oli kaugeim punkt 9200 km ja selle järgi saame rändeteekonna pikkuseks vähemalt 18 400 km. Kui aga püüda kaardil teekonda täpsemalt järgida, siis saame tulemuseks koguni 21 000 km. Selgema ettekujutuse tegelikult läbitud teekonnast saame hiljem, kui andmed on puhastatud.
Georgi kaugeim rännupunkt oli 9200 km kaugusel. Foto: Liis Keerberg
Vaheränne või teine pesitsus?
Üks käoaasta kõige ootamatumaid leide oli kägude vaherände avastamine: Georg ja Jaas lendasid itta. Väike kaar rändel läbi Venemaa on tavaline mitme meie linnuliigi puhul, kuid need kaks kägu sooritasid selge suunatud liikumise, esimene neist u 700 km ja teine koguni u 1000 km kaugusele. Jaasi suvitusala Venemaal oli u 600 km2 suurune ja seal veetis ta aega 3. juulist 13. augustini. Seejärel alustas ta rännet lõunasse, kusjuures Türgini oli see märkimisväärselt sirgjooneline. 20. augusti öösel ületas ta Punase mere ja oli hommikuks juba Aafrikas (Eritreas).
Ingo ränne kulges algul pigem kagusse ja suvise peatuse tegi ta Venemaal Voroneži ümbruses vahemikus 12. juulist 31. augustini. Ka ülejäänud ränne oli Ingol eelkirjeldatud liigikaaslastest mõneti erinev. Kui teised käod sooritasid klassikalise väljavenitatud ringikujulise rände, siis Ingo teekond oli nagu piklik väljavenitatud kaheksa ristumiskohaga Türgis.
Praegu pole veel selge, miks meie käod nii pikalt Venemaal viibivad. Arvestades meilt lahkumise varast aega ja põhjapoolsete populatsioonide hilisemat pesitsemist, ei saa välistada võimalust, et meie käod püüavad seal pikendada oma pesitsusperioodi. Arusaadavalt on seda hüpoteesi keeruline kontrollida.
Ingo rändeteekond oli teiste uuritud kägude omast erinev. Foto: Liis Keerberg
Elmar lahkus Eestist uuritud kägudest kõige varem. Foto: Liis Keerberg
Eripärane Elmar
Ka Elmari ränne kulges läbi Venemaa, täpsemalt läbi Pihkva oblasti, kuid tema liikus seejärel suhteliselt otse lõunasse. Uuritud kägudest lahkus Elmar Eestist kõige varem, juba 21. juunil. Temagi tegi varsti pikema peatuse, viibides 26. juunist 13. juulini Valgevene keskosas. Edasi tuli pikem peatus Rumeenias, kus ta äikesefrondi eel lennusuunda muutis ja mägedesse varju puges. Viimased asukohapunktid saime Elmarilt 22. augustil Kreekast. Niisiis kulges tema ränne hoopis teisiti ning väga põnev olnuks teada saada, millist trassi mööda oleks ta meile naasnud.
Aeglane lendaja
Isegi tillukesed GSM-GPS-saatjad suudavad tänapäeval peale asukoha registreerida muidki näitajaid, näiteks linnu lennukiirust. Nii selgub, et kägude lennukiirus rändel oli enamasti 30–40 km/h. Kui ilmselged vead kõrvale jätta, mõõdeti paaril korral linnu kiiruseks isegi veidi üle 130 km/h, kuid see sai kindlasti toimuda vaid tugevate taganttuulepuhangute toel.
Joonis. Kägude lennukiiruste jaotus rändeperioodil.
Oluline:
- Käod alustavad Eestist lahkumist juba enne jaanipäeva.
- Osa isaseid kägusid viibib Eestis vaid kuu aega.
- Osa meie kägusid veedab pesitsusjärgse aja Venemaal, kuni 1000 km kaugusel Eestist.
- Meie kägude talvitusalad asuvad Aafrika kaguosas (Lõuna-Aafrika Vabariik, Namiibia, Zimbabwe).
Aasta lind 2024 projekti toetas Keskkonnainvesteeringute Keskus.