Virumaa linnuvaatleja Rein Pärg meenutab Heinrich Veromanni: „Kui kokku saime, rääkisime ikka lindudest“
juuli 2025
Küsitles Elle-Mari Talivee
Rein Pärg Nigula raba tornis. Foto: Vilja Padonik
Hakkasite poisikesena linde vaatlema Pärnumaa metsatalus koos legendaarse ornitoloogi Heinrich Veromanniga. Kuidas te kohtusite? Veromann oli 1944.–1945. aastal Saksa sõjaväes, 1945–1947 Vene vangilaagris.
Minu kodu asus kõrvalises kohas Pärnumaa metsades Läti piiri ääres. 1947. aasta juunis tuli meile külla hea peretuttav, üks noormees kaasas. See noormees oli Heino (Heinrich Veromann), äsja vangist välja saanud Pärnu poiss, kes sattus meie kanti puulaadijaks. Nägin esimest korda soliidset härraslikku käitumist, kuidas meesterahvas tutvustab end, surub kätt ja ütleb oma nime. Heinol Pärnus kodu enam ei olnud. Ta oli noorelt sõtta tõlgiks võetud [18-aastaselt Saksa riigitööteenistusse], sest kodune keel oli saksa keel. Ta langes Tšehhoslovakkias vangi, oli vangis Odessas, aga sai sealt küllalt ruttu tulema. Heino oli lõbus poiss, ilma näinud ja sõjas käinud, laulis hästi. Mina olin siis 10-aastane, kui kohtusime, tema oli saamas 21. Õpetas mulle, koolipoisile, malet. Niidipoolidest tegime vankrid; kuningad, lipud ja ratsud nikerdas tema. 1947. aasta oktoobris tuli käsk saata noored mehed Kohtla-Järvele kaevuriks õppima, siis pugesid kõik peitu. Mitu kuud ei teadnud Heinost keegi midagi. Kardeti kõige hullemat. Hiljem selgus, et ta oli otsinud tööd erinevates paikades ning elanud Pärnus tuttavate juures. Seejärel oli ta meil peidus.
Rein Pärg 17-aastasena
Kuidas ühine linnuhuvi tekkis?
Mina hakkasin linnupesi vaatama, kuna kooliõpikuis oli neist põnevalt kirjutatud. Heino küsis, mis sa teed – tema ei olnud Pärnu linnapoisina lindudest enne huvitunud. Ei tundnud harakat, küsis, mis ilus lind see küll on. Ja kui Heino jäi incognito meile varjule, siis oli linnuvaatlus hea tegevus. Kui teda miski huvitama hakkas, ei saanud ta enam pidama – kõik tuli välja uurida. Öösiti oli ta meil, päeval metsas. Läti piiril oli raba, teisel pool oli metsa nii palju, et selle varjus oleks saanud Raplani välja minna.
Nägime selliseid haruldusi nagu väike-konnakotkas, rabapistrik, must-toonekurg… Ronisime puude otsa, korjasime mune. Meil oli seal üks vana koolmeister, Hans Mängel, kel oli kollektsioon linnumunadest, tal oli oma 50 muna, ja topiseid. Tal oli isegi trapi muna, temagi huvitus meie korjatud linnumunadest.
Teie ühises vaatluspäevikus on 1. mail öeldud: „Oleks tahtnud [rabapistriku] pesa lähemalt pildistada ja mune mõõta, kuid laukavesi on ujumiseks alles liiga külm.“ Teil oli ka fotoaparaat?
Ja filmid on ilmutatud ning lindude pildid albumis, need fotod olid ikka kõige tähtsamad.
Kas siniraag oli siis veel alles?
Ikka. Naabertalu maade peal olid pesad. Siniraal on vaja haavapuud ja rohe- või hallpea-rähni, kes augu teeb. Musträhn ei kõlba, teeb augu okaspuusse, või siis nii suure augu, et sealt läheb kana ka sisse. Mul on väike käsi, siis oli veel väiksem, mahtus august sisse ja sain munad ära lugeda. Hiljem mäletan siniraaga raudteeäärsetes puudes Kohila lähedal, ja Raplamaal oli kaks pesakohta. Haapsalu maantee ääres enne Ruilat istus neli-viis lindu ikka traadil.
Kuidas teda kutsuti – kartuliantsuks?
Ikka Saksamaa vares, nii värviline oli. Aga mis lind on hobusesitajüri? Pasknäär. Meie kandis oli vähe tammepuid, 1940. aasta külm võttis sarapuud ära, ja nii nad sõltusid talvel hobustest, aga korjasid sügisel ka pisikesi kartuleid. Musträstast ei olnud siis. [Johannes] Piiperil on artikkel, kuidas ta on Keila-Joal musträsta otsingul; nüüd ma kutsuksin ta oma toa taha seda lindu vaatama, viiel paaril on hääleulatuses pesa. Järvekaur oli rabasaare peal, hõbekajakatest rääkimata. Hallvaresed olid rappa madalate mändide otsa kolinud, sest jahimeestel oli varesetapu norm täita. Rabapistrik tegi pesa vanasse varesepessa, aga ka laukasaare peale maha. Olen näinud, kuidas kaks rabapistrikku õhus üksteisele tappa annavad. Esimeses „Ornitoloogilises kogumikus“ on meie ühisartikkel Heinoga selle aja vaatlustest, „Vahe-Eesti edelapoolseima osa linnustikust“ (Tartu, 1958).1
Heinrich koos poegade ja Reinu tädiga 1966-67.aastal
Reinu sünnikodu Aluste talu
Tsiteerin: „Autorid alustasid ornitoloogilisi vaatlusi Veelikse ümbruses 1949. aasta sügisel, töötades pidevalt kuni 1955. aasta sügiseni“ (lk 104). Artikli juures on teie tehtud fotod. Teil on ka omatehtud linnumääraja sellest ajast.
Tõuke andis Piiperi „Pilte ja hääli kodumaa loodusest” [1935], mille sain 10. sünnipäevaks. Lindude kohta sai vihikulehtedest kartoteek tehtud. Peamiseks allikaks oli Piiperi raamat ja siis mujalt, kust aga sai – ka eestiaegsetest ajalehtedest pööningult. Üks dramaatiline lehelugu oli ühe perepoja lastud luigest, aga meie saime kinnitust, kus liik võib esineda. Mängelil oli vene- ja ka saksakeelset kirjandust, lausa mitmeköiteline sari… Heino tõlkis sealt andmeid. Siis saime kuskilt [Mihkel] Härmsi raamatu [„Eesti linnustik“, 1927], mis oli juba tänapäeva määraja moodi. Ja [Dmitri] Kaigorodovi oma [„Lindude riigist“, 1923]. Vaatluspäevikutesse kleepisime lindudega vesipilte.
Reinu ja Heino linnuhäälte määraja
Reinu ja Heino vaatluspäevik
Missugune oli vaatlustehnika?
Esimene oli teatribinokkel kohalikult linnuhuviliselt Mängelilt. Korraliku binokli andis Kumari. Olime kirjavahetuses, olin keskkoolis sel ajal. Seni kuni Heino varju hoidis, saatsime vaatlusi minu nime all. Vaatluspäevikus on kaks käekirja, aga üks on õige nimi ja teine varjunimi Ego. Korjasin niimoodi kuulsust, sest Heino oli kordades kõvem linnumees kui mina. Mida koos nägime, see oli muidugi meie ühine teadmine. Üks mu koolivend käis juba Tartus ülikoolis ja tema tõi sealt Kumari käest binokli, kevadest sügiseni vaatlemiseks, pärast pidi tagasi saatma. See oli päris normaalne binokkel, kuuekordse suurendusega. Üks suur ettevõtmine oli meil ühel suvel see, et hääletasime Iklasse ja tulime linde vaadeldes mere äärt pidi Pärnu poole. Kui seletasime, mida teeme, võtsid rannaäärsed pered meid lahkesti vastu, andsid süüa ja panid lakka, vahel ka voodisse magama.
Eesmärk oli merelinnud kirja panna?
Jah, aga ka metsalinnud. Jõudsime Tahkuranda, siis hakkas hirmsasti sadama ja hääletasime koju. Andmed läksid Looduseuurijate Seltsi.
1953. aasta 4. juunil Külge vahtkonnas must-toonekure pesa ühenädalaste poegadega
Kuidas te linnuhääli õppisite?
Üks lugu on iist-iist-linnust: ei saanud talle kuidagi nii lähedale, et ära määrata, kes nii häälitseb. Kumari määrajaid ei olnud veel. Sai korjatud raha ja ostetud üheraudne püss – lased linnu maha ja määrad ära, nii see tollal käis. Aga püss oli kehva, lasi viltu. Üks kolhoosi hobune oli maaparanduskraavi kõrvale ära surnud, seal oli palju vareseid. Läksin püssi proovima: panin paugu ära, läksin vaatama – mitte ainsatki. Teine kord niisamuti. Ühe rebase siiski lasin selle püssiga, tuli teine taliveoteed pidi mulle otse vastu. Ühe orava lasin ka – Heino nimelt leidis ühe hõbekajaka, keda oli tulistatud ja kes oli lennuvõimetu. Tõi ta koju ja hakkas teist söötma. Kajakas elas puukuuris, aga siis pidi Heino vahepeal Pärnu minema ja lind jäi minu hooleks. Aga mida talle nii väga anda oli? Hiiri sai püütud. Võtsin linnupesadest mõned pojad ja lasin ühe orava. Lõpuks kooles kajakas ikka maha. Üks raudkulli poeg oli meil ka ja üks orav elas kodus, jooksis vabalt ringi, puges põue ja magas voodis.
Siis saite suureks – aga linnuvaatlus on teid kogu elu saatnud ja olete oma tütart Viljat sellega nakatanud. Temagi õpetab lastele linde
Läksin Räpinasse aiandust õppima. Heinoga olime kirjavahetuses, ja kui kokku saime, rääkisime ikka lindudest. Heino käis minu sünnitalus veel korduvalt külas. Maja keset metsa on siiani alles, Tali ja Veelikse vahepeal, Läti piirini on linnulennult 5 kilomeetrit.
Aga kes oli iist-iist-lind?
Selgus, et iist-iist-lind oli sookiur.