Jõgeva linna pesakastiprojekti edukus 2023. ja 2024. aastal

Mia Keres

Mia Kerese uurimustöö „Linnamaastiku mõju pesakastilindude pesitsemisedukusele Jõgeva linna näitel“ jõudis õpilaste teadustööde riiklikul konkursil 2025. aastal teise vooru.

Uurimistöö autor Mia Keres

Olen alati mõelnud, et linnumaailm on lummav. Kahjuks ei tekkinud enne gümnaasiumisse õppima asumist võimalust sellega tegelda ja ega eriti kuskilt alustada ka ei osanud. Seepärast olin kohe nõus, kui bioloogiaõpetaja Lauri Mällo pakkus välja võimaluse teha uurimistöö lindudest, täpsemalt nende pesitsusedukusest. Nimelt on viimastel aastatel hakatud rohkem tähelepanu pöörama elurikkuse suurendamisele linnaruumis. Linnas elavate liikide toitumis- ja pesitsusvõimaluste mitmekesistamiseks on neile loodud uusi pesapaiku, näiteks hakatud lindudele paigaldama pesakaste. Sellega kaasneb aga oht, et pesapaiga lähiümbrus ei toeta lindude edukat pesitsemist piisavalt. Linnamaastikul pesitsevate lindude pesitsusedukuse hindamiseks ja selle võrdlemiseks loodusmaastikul pesitsevate liigikaaslaste pesitsusedukusega kogusin 2023. ja 2024. aastal andmeid tavaliste pesakastilindude, rasvatihase (Parus major), sinitihase (Cyanistes caeruleus) ja must-kärbsenäpi (Ficedula hypoleuca) kohta. Jõgeva linnas oli 175 pesakasti, mis olid paigaldatud 2022. aastal Linnuvaatleja ja Jõgeva omavalitsuse koostöös; veel 70 pesakasti seadsime 2023. aastal koos juhendajaga üles Veski küla loodusmaastikule. Andmete kogumiseks tuli regulaarselt teha kontrollkäike, et teada saada, mis pesakastides toimub. Kahe aasta jooksul sai mõlemal uuringualal tehtud 44 kontrollkäiku.

Uurimistööd planeerides püstitasime kolm hüpoteesi.

Esiteks: linnalinnud alustavad munemist varem kui loodusmaastikul elavad liigid, sest linnakeskkond on päikesekiirgust neelavate pindade (asfalt) ning õhureostusest tingitud soojussaare efekti tõttu enamasti soojem kui ümbritsevad linnastumata alad.
Selle hüpoteesi kontrollimiseks tegime kindlaks esimese muna munemise päeva loendatuna esimesest jaanuarist. Tulemused erinesid varasematest uuringutulemustest: Veski küla loodusmaastikul alustasid rasvatihased munemist kaks päeva, must-kärbsenäpid aga kolm päeva varem kui Jõgeval elanud liigikaaslased. Erinevuse põhjuseks oli tõenäoliselt keskmine ööpäevane õhutemperatuur, mis oli Veskis umbes 3 °C võrra kõrgem kui Jõgeval.

Rasvatihane pesal

Rasvatihase pojad

Sinitihane pesal

Teine hüpotees oli, et linnamaastikul on lindude pesakonnad väiksemad ja poegade kehamassiindeks madalam.
See on niisugustes uuringutes tavapärane tulemus, sest loodusmaastikul on toit enamasti palju kvaliteetsem. Ka meie uuring polnud erand: Veski küla rasvatihastel oli keskmiselt 1,74 ja must-kärbsenäppidel 0,59 muna rohkem kui Jõgeval elanud liigikaaslastel. Tõenäoliselt pidasid Veski emaslinnud oma konditsiooni ja ümbruskonna ressursse piisavaks, et kasvatada üles suurem pesakond. Jõgeval võisid vanalinnud leppida väiksema pesakonnaga, püüdes see-eest tagada, et kõik pojad oleksid võimalikult heas seisundis.

Sellegipoolest selgus, et Veski küla rasvatihastel – peale selle et neil oli rohkem mune – lennuvõimestus ka suurem arv poegi (keskmiselt 2,54 poega rohkem kui Jõgeval) ning nad olid paremas konditsioonis. Lennuvõimestunud poegade arvuks lugesime rõngastatud poegade arvu, konditsiooni hindamiseks kaalusime kõik pesapojad ja mõõtsime nende jooksme, s.t sääre ja varvaste vahelise osa pikkuse, mille põhjal arvutasime kehamassiindeksi (KMI; jooksme pikkus (mm) jagatud kehamassiga (g)). Veski küla rasvatihaste keskmine KMI oli 0,76 ja Jõgeval 0,73, mis tähendab, et loodusmaastikul oli lindude toidubaas tõenäoliselt parem, mistõttu vanalinnud said üles kasvatada rohkem poegi, kes olid ka paremas konditsioonis. Must-kärbsenäppide tulemused olid pisut teistsugused: Veski külas lennuvõimestus pesakonna kohta küll 0,39 poega rohkem, kuid poegade KMI vahel enam statistiliselt olulist erinevust polnud (Veski külas 0,69 ja Jõgeval 0,70). Kuna must-kärbsenäpid alustavad pesitsemist rasvatihastest 2–3 nädalat hiljem, võisid uuringualade toidubaasid olla poegade koorumise ajaks ühtlustunud.

Kolmas hüpotees oli, et linnamaastikul esineb liikidevahelist konkurentsi rohkem, kuid rüüstamist vähem kui loodusmaastikul.
Liikidevahelist konkurentsi hindasime pesade asendumise põhjal. Jõgeval asendus ühe liigi pesa teise liigi pesaga 11, Veski külas 10 korral. Lisaks leidsime Jõgeval kolmest ning Veskis ühest pesakastist surnud must-kärbsenäpi: tõenäoliselt sattusid algsed omanikud peale, kui näpp pesakasti uuris, ning see viiski viimase õnnetu lõpuni. Veski külas segasid pesakastilindude pesitsemist ka väänkael (Jynx torquilla) ja vapsikud. Konkurents võib olla põhjuseks, miks Veski külas pesitses kahe aasta jooksul vaid kolm pesakonda sinitihaseid: tõenäoliselt jäi väiksemat kasvu sinitihane suuremale rasvatihasele võitluses pesakoha pärast lihtsalt alla.

Rüüstamist esines Jõgeval kuus korda, Veski külas 14 korda. Jõgeval oli selgelt tegu inimrüüstega: pesakaste puu küljes hoidvad traadid olid lahti harutatud ning terve pesakast alla tõmmatud. Veski külas rüüstas pesakaste tõenäoliselt nugis: osal pesakastidel oli kaas pealt lükatud ja pesa tühjaks tehtud. Oli ka selliseid pesakaste, mida oli rüüstatud kaant pealt lükkamata. Ilmselt tegi seda rähn või mõni väiksem loom, kes kastiaugust sisse mahtus.

Üldiselt võib öelda, et Jõgeva pesakastiprojekt oli väga edukas. Kahe aasta jooksul hõivati keskmiselt 73% pesakastidest. Peale rasva- ja sinitihaste ning must-kärbsenäppide pesitsesid Jõgeva pesakastides ka kuldnokad ja puukoristajad. Kokku kasvas pesakastides üles 635 pesapoega; kui lisada juurde kontrollimata pesakastid, võib öelda, et kahe aasta jooksul andis pesakastiprojekt Jõgeva lindudele võimaluse kasvatada üles enam kui 700 linnupoega. Kuigi uuringu tulemuste järgi oli Jõgeva rasvatihaste ja must-kärbsenäppide pesitsemisedukus veidi väiksem kui loodusmaastikul pesitsevatel lindudel, olid erinevused pigem väikesed ning seega olid vaadeldud pesakondadel Jõgeval igati head pesitsemistingimused.

Emane must-kärbsenäpp pesal

Must-kärbsenäpi munad