Laululindude pesad

Peep Veedla

Vainurästa pesa poegadega Iisakus

Lindude pesitsushooaeg veel kestab ja ikka satume kas kogemata või teadlikult otsides leidma mõne linnupesa, mille omanikku me ei oska ära arvata. Selgust on lihtne saada, kui õnnestub näha lindu ennast, aga sageli jääb pesaomanik nägemata. Sel juhul on abiks teadmised, kes kuhu ja millise pesa ehitab. Paljude linnupesade omanikku on võimalik määrata ka pärast pesitsusperioodi lõppu, kui lindu ennast enam ei kohta ja munegi ei näe.

Käimas on Eesti kolmanda linnuatlase koostamine, mille puhul on eriti oluline koguda võimalikult suure pesitsuskindlusega vaatlusandmeid. Siin võib suureks abiks olla oskus määrata liike pesade järgi ja selle põhjal saada tõestus kindla pesitsemise kohta. Selles kirjatükis keskendun laululindude pesadele: kui vareslasi mitte arvestada, on meil neid teada 84 liiki.
Linnupesi otsides tuleb meeles pidada, et munadega pesa leidmisel tasub hoiduda lindude liigsest häirimisest, sest vanalind võib selle peale pesa hüljata. Kindlasti ei tohi vanalindu määramiseks pesalt kinni püüda, mõistlikum on teda selleks eemalt binokliga jälgida. Kõige leebem viis on pesaomanik lähemalt tuvastada poegade toitmise perioodil.

Pääsukesega on lihtne

Alustame pääsukestest, sest neid on pesade järgi väga lihtne määrata. Suitsupääsuke teeb oma pealt lahtise savipesa enamasti mõnda hoonesse sisse, kas siis lae alla seinale või sarika külge katuse alla. Mõnikord võib pesa olla ka maanteetruubi või silla all. Savist on pesa väliskiht, seest on see korralikult vooderdatud kõrte, karvade ja sulgedega.
Kui savipesa on ehitatud hoone räästa alla ning see on kinnine, vaid ülaservas väikese avaga, kust lind sisse mahub, siis kuulub see räästapääsukesele. Ka temal on pesa sisemus pehmelt vooderdatud.
Kolmas pääsukeseliik, kaldapääsuke, uuristab oma pesa liivakaldasse või muusse kaldajärsakusse või ka turbaauna. Kunagi pole ta seal üksi, ikka suurema või väiksema kolooniana.

Räästapääsuke pesal

Pesakasti asukad

Tihaste pesade määramisega on hoopis keerulisem lugu. Neid on küll lihtne pesakastidest leida, kuid pesaomanikku nägemata liigini määrata riskantne. Kõik nad kasutavad enam-vähem sama pesamaterjali: ohtralt sammalt ning sisevooderduseks suurel hulgal karvu, taimevilla ja ka sulgi. Muudesse õõnsustesse ehitatud pesadele me enamasti ligi ei pääsegi.

Liikide seast, kes veel pesakaste asustavad, on laialt tuntud kuldnokk, kelle pesakast on pisut suurem kui tihastele mõeldud kastid ning lennuavagi 5 cm läbimõõduga (rasvatihasele sobib 3,5 cm ning väiksematele tihastele ca 2,8 cm lennu avaga kastid). Kui heidame pilgu kuldnoka pessa munade perioodil, näeme kauneid siniseid mune kõrtest ja sulgedest pesas. Seevastu pärast pesitsuse lõppu sinna kiigates on kaunist pesast järel vaid madalaks tallatud sõnnikurikas platsdarm.

Üks tavalisimaid tihasekastide asustajaid on must-kärbsenäpp. Tema pesa saab määrata ka pärast pesitsuse lõppu, sest pesamaterjal erineb oluliselt tihaste omast: selleks on kõrred, kui­vanud puulehed ja puukoore tükid. Kui satume pesale pesitsusajal, ehivad seda kaunid sinised munad.
Ka lepalinnu munad on sinised ja temagi võib pesakastis pesitseda. Ent lepalinnul on lisaks must-kärbsenäpi kasutatavale pesamaterjalile tarvitusele võetud ka sammal ning sisevooderduseks ohtralt sulgi.
Veel võib pesakasti asustada punarind, kuid tema eelistab veidi suurema avaga lahendust, olgu selleks siis kuldnokale mõeldud kast või mõne pesaröövli poolt suuremaks kujundatud pesaava. Punarind tassib kasti peaaegu lennuavani täis: toob sinna sammalt, kõrsi ja kuivanud puulehti ning teeb selle paksu madratsi peale oma pisikese pesakausikese, mille vooderdab peamiselt karvadega.

Puukoristaja kasutuses oleva pesakasti või puuõõnsuse tunneb ära sinna sisse piilumatagi, sest ta mätsib katuse servaaluse ja lennuava saviga kokku. Sisse piiludes näeme hoopis omamoodi korterisisustust, mis koosneb peamiselt männikoore tükikestest. Kui aga leiame pesamaterjalita pesakasti põhjast kümmekond valget muna, on pesaomanikuks väänkael.
Leides metsast, pargist või kalmistult puutüve ja sellest eraldunud koore vahelt pisikese raagudest, samblast ja muust sellisest kraamist ehitatud pesa, võime kindlad olla, et selle omanik on porr. Porrile võib üles seada ka spetsiaalse kolmnurkse pesakasti.
Piiramatu fantaasiaga pesakoha suhtes on hall-kärbsenäpp, kes metsas võib oma pesa teha murdunud puutüükale või lihtsalt oksale, aga majade juures võib see asuda ka aknaliistutaguses tühemikus, puuriidas, maja fassaadil või kasvõi seina löödud naelal. Ent lindu nägemata pesaomanikku väga kindlameelselt määrata ei saa.

Rästaste kauss-pesad

Küllap kõige sagedamini leiame rästapesi. Need on suuremad kui teistel laululindudel ning kausikujulised, mistõttu rästapesi on ka lihtsam määrata.
Eksimatult saab määrata laulurästa pesa, sest ükski teine lind ei krohvi oma kausikujulise pesa sisemust kõvaks. Laulurästas teeb seda süljega immutatud puukõdu abil. Välisvooderdus oleneb pesa asukohast ning võib olla väga erinev. Ka tema munad erinevad teiste rästaste munadest: laulurästal on need erksinised hõredate mustade tähnidega.

Ülejäänud rästaste pesadega on pisut keerulisem, kuid mitte lootusetu. Musträstas peidab oma pesa hoolega ning ehitusmaterjalina kasutab peale kõrte veel raage, sammalt, vanu puulehti ning asulates ka kiletükke, nööri ja muud inimtekkelist kraami. Hallrästas ehitab pesa küllaltki nähtavasse kohta oksakaenlasse, sageli mitme meetri kõrgusele. Pesamaterjaliks on tal peamiselt kuivad rohukõrred.
Vainurästa pesa sarnaneb hallrästa omaga, kuid ei ole nii avalik, pigem ikka varjul ja madalamal. Pesamaterjali hulgast leiame peale kõrte ka pisut raage ja vanu puulehti. Hoburästa pesa võime kohata kuivades männikutes, rabamännikutes ja männi-kuuse segametsades ning see asub üldjuhul üpris kõrgel oksaharude vahel, olles teiste rästaste pesadest suurem ja sisaldades väliskihis korralikult oksaraage.

Teisi sulelisi

Leides rabamaastikul mõnelt jändrikult männilt rästapesadega samas suurusjärgus männiraagudest pesa, mille sisevooderduses leidub rohkelt sulgi, võib kindel olla, et see kuulub (või kuulus) hallõgijale. Suhteliselt suur, kuid rästapesadest siiski väiksem on ka punaselg-õgija pesa ning selle võib leida päris madalalt okkalisest põõsast või mõne meetri kõrguselt kuuselt või ka oksahunnikust või hekist. Pesamaterjal oleneb paljuski pesa asukohast, see võib koosneda üksnes kõrtest, samuti oksaraagudest ja samblast. Umbes sama suur on peoleo pesa, kuid selle võib alati ilmeksimatult ära tunda, sest on punutud servadega okste külge nagu võrkkiik puuvõras.

Leides madalalt tihedalt kuuselt või mujalt madalast varjulisest kohast paksuseinalise samblast ja kuuseraagudest pesa, võime selle omanikuks pidada võsaraati. Pesitsusajal kaunistavad seda sinised munad, kuid see pesa on määratav ka pärast pesitsusaega. Okasmetsast või kalmistult leitud lame (kuuse)raagudest pesa, millel laiust kuni 20 cm, kuulub tõenäoliselt leevikesele. Enamasti ehitab ta selle kuuse- või männioksale, tehes kes­kele peenema materjaliga kenasti vooderdatud pesalohu. Kui leiate sellest munad, on need kaunilt tähnitud helesinised. Kui aga samasugune lai ja lohaka ilmega lehtpuuraagudest pesa leida pargist või kalmistult või lehtmetsast lehtpuuvõrast, on tegemist suurnokk-vindi pesaga. Nagu leevikese pesagi on see määratav ka pärast pesitsusperioodi.
Ühe kõige kergemini äratuntava pesa ehitab kukkurtihane, kes punub selle mõne rippuva oksa külge, materjaliks taimekiud ja taimevill, enamasti hundinuia vatt. Lennuava on küljel väljaulatuva londina. Kui aga leiame samblikega heledaks kaunistatud munakujulise pesa, millel auk küljel, siis on tegemist sabatihase pesaga. Sama kujuga kuuseraagudest, samblast ja sõnajala-lehetükkidest pesa kuulub käblikule. Võrdlemisi keeruline on käbliku pesast eristada pöialpoisi pesa. Pöialpoiss kasutab raage vähe; peale sambla on tal ehitusmaterjaliks ka samblikud ja lennuava on pisut ahtam.
Katuse ja avatud küljega ehitavad kõrtest ja sammaldest maapinnale või madalasse põõsasse pesa lehelinnud, aga lindu nägemata ei soovita neid määrama hakata. Kuna lehelinnud ise on välimuselt samuti sarnased, on parimaks võimaluseks kuulda pesaomanikku laulmas.

Käbliku pesa

Põõsalindudega on mõnevõrra lihtsam. Kerge on ära tunda väike-põõsalinnu pesa, mis on pisike, hõre ning kaetud ämblikuvõrgu ja -kookonitega. Aed-põõsalinnu pesa tunnuseks on see, et pesa pole punutud mitte okste külge, vaid toetub okstele vabalt. Pruunselg-põõsalinnu pesa asub maapinnal või oksarisus, pesamaterjaliks peale kõrte taimevill ja ämblikuvõrk.
Kui aga leiame põõsast koheva kõrtest pesa, kus sees sinised munad, siis kuulub see hoopis karmiinleevikesele. Ja väga tugevasti oksaharude vahele kinni köidetud pesa, mille väliskiht on kaetud kasetohulibledega, on käosulase oma. Kui see pesa leida koos munadega, on pilt eriti efektne, sest käosulase munad on roosad ja kaetud mustade tähnikestega. Okaspuupõõsast või hekist leitud kõrtest pesa, mille sisevooderdus on justkui vilditud, kuulub kanepilinnule.

Kukkurtihane punub rippuva pesa oksa külge.

Ka rohevint ehitab pesa peaaegu eranditult okaspuule või okaspuuhekki, ent kuigi palju seda ei viimistle: läbisegi on oksaraod, sammal, kõrred, juured ja samblikud. Sisevooderduse moodustavad karvad, vill ja suled. Seevastu väga hoolikalt viimistletud, ehkki pisut väiksem, on metsvindi pesa. See paksuseinaline kausike on väliskihis kaetud samblikega ning näeb väga esinduslik välja.