Kuidas said nad Mallorcale?

Jaanus Elts, Riho Marja

Lindude uurimisel on viimastel aastakümnetel toimunud oluline läbimurre, sest tänapäevased tehnilised ja tehnoloogilised uuendused lubavad toota aina kergemaid jälgimisseadmeid. Nende abil on saanud võimalikuks uurida üsna väikese kehakaaluga linnuliikide, sh väikekajaka liikumist.
Nüüdseks on saadaval juba GPS-GSM-saatjad, mis koos päikesepaneeliga kaaluvad kõigest 3 g või pisut vähem. Need võimaldavad aina aktiivsemalt uurida linde, kelle kehakaal on vähemalt 70 g. GSM-tehnoloogia abil saab andmeid pidevalt alla laadida linde uuesti kinni püüdmata ning päikesepaneel aitab saatjal töötada aastaid. Näiteks mitu Eestis meie poolt märgistatud suurkoovitajat ning meri- ja kalakajakat on edastanud andmeid üle viie aasta.

Väikekajakas (Hydrocoloeus minutus). Foto: Karl Jakob Toplaan

Väikekajakatest teame peagi rohkem

Väikekajakas on tõesti väike: tema kehakaal on 100 g ümber. Seega kaalub ta enam-vähem sama palju kui jõgitiir või viis rasvatihast. Omapärast on selles pisikeses linnus üksjagu. Näiteks toitub ta peamiselt putukatest ning on meie kajakatest kõige pelaagilisem, st tegutseb olulise osa ajast merel ja ookeanil, talvitusaladel näiteks kuni 600 km kaugusel Portugali rannikust.
Omapärane on tema pesitseminegi. Märjas roostikus naerukajaka koloonia servas meenutab tema pilliroojuppidest pesa naerukajaka pesakuhilat. Suurema laiu keskel rohusel pinnasel on aga tema pesa vaevu eristatav jõgitiiru omast, munadki on sama kuju ja suurusega, vaid veidi rohekamad. Kindlasti ilmub järgnevatel aastatel mitmeid artikleid selle liigi pesitsemise ja liikumise kohta, sest 45 paigaldatud saatjat on kogunud üllatavalt palju seniteadmata andmeid.

Väikekajaka pesa munadega. Foto: Karl Jakob Toplaan

Pikad rännuteed

Käesolevat lugu ajendas kirjutama järjekordne pilt ühes Facebooki rõngastajategrupis. Postituse autor oli taasleiu illustreerimiseks tõmmanud kena sirgjoone rõngastuspaigast otse leiukohta ja kirjutanud sinna juurde kaardil mõõdetud vahemaa. Arusaadav, et kahe punkti vahele ongi loogiline tõmmata sirgjoon. Kuid kas linnud ikka lendavad sirgjoones? Väikse­maid vahemaid võivad nad tõesti nii läbida, näiteks kui kuldnokk kulgeb pesakasti ja toitumiskoha vahel. Pikemate vahemaade läbimisel see enam ei kehti.
Linnu tegelikku liikumisteed on võimalik jälgida vaid abivahenditega, mis määravad tema asukoha võimalikult sageli. Kõik kajakad on selles mõttes ideaalsed uurimisobjektid, sest viibivad kogu oma elu avatud maastikul, kus saatja aku laetus sõltub peamiselt vaid päikese armulikkusest. Tõsi, parimad päikesepaneelid suudavad tänapäeval oma energiavarusid täiendada isegi ilma otsese päikesepaisteta ja madalate temperatuuride juures. Näiteks oleme Eestis saanud määrata linnu asukoha vajaduse korral ka iga minuti järel.

Kahe GPS-seadmega väikekajaka teekond Mallorcale. Roheline ja lilla joon näitavad tegelikke teekondi, punane tähistab lindude teoreetilist teekonda (otselend).

Aga nüüd tagasi põhiteema juurde. Juuresoleval kaardil on kujutatud kahe väikekajaka liikumist Baleaari saarestikku Mallorcale. Tegelikult on selle saare ümbruses talve veetnud rohkemgi linde, kuid sedapuhku tahame näidata kahte asja: sinna võib liikuda täiesti eri trajektoore pidi ning tegelik teekond on märksa pikem sirgjoonest, mille keskmine rõngastaja tõmbaks märgistus- ja leiukoha vahele.
Linnulennult oleks märgistuskoha (Naistekivimaa) ja näitliku leiukoha (Mallorca) vaheline kaugus 2414 km. Parempoolse marsruudi valinud lind läbis tegelikult seitse korda pikema teekonna, vasakpoolne aga koguni ligi 15-kordse vahemaa. Kui kaarti hoolega vaadata, on mõistetav ka erinevuse põhjus. Parempoolse linnu puhul on näha lendamine Türgi rannikul, seevastu vasakpoolne lind lendas pikalt Hispaania rannikul, veetis järgnevalt aega Alžeeria ja Tuneesia rannikul ning alles seejärel suundus Mallorca poole.

Igal lindude uurimise meetodil on omad head ja halvad küljed. Ilmselt ei lõpe lindude rõngastamine niipea, sest on palju uurimisküsimusi, mille selgitamiseks on parim just rõngaga märgistus. Samas avavad nüüdisaegsed saatjad meie ees täiesti uue maailma lindude tegeli­kust ruumikasutusest ja selle mitmesugustest aspektidest, nagu elupaigaeelistused, tegevusaktiivsus, lennukõrgus jms. Muide, seoses tuuleparkidega on palju räägitud eri liikide ohustatusest. Meie uuringud näitavad, et vähemalt 25% väikekajaka pesitsusaegsest liikumisest toimub just tuulikulabade kõrgusel!
Suur tänu Karl Jakob Toplaanile, Ainar Unusele ja Mati Martinsonile abi eest välitööde kor­raldamisel ja lindude püügil. Saatjad soetati projekti TRACKBIRD raames (Kieli ülikool, Saksamaa).