Mehhiko linnureis

Toomas Traagel

Mõte reisist Mehhikosse hakkas küpsema juba mullu Kolumbiast tagasi sõites, kui Hannes Pehlak selle uue võimaliku sihtkohana välja oli käinud.

Sihtkoht teada, algas kohe ka töö, et võimalikke reisikaaslasi leida, mis aga nii lihtsalt ei läinudki. Leho Luigujõe oli üsna kohe nõus, kuid neljas plaanitud reisikaaslane jäigi leidmata. Minekule seadsid end Leho Luigujõe (autojuht), Hannes Pehlak (rajaleidja) ja Toomas Traagel (kroonik). Marsruut pandi samuti paika: México – Cuernavaca – Oaxaca –Bahía de Santa Cruz Huatulco – Oaxaca – lend Meridasse – Celestún – Uxmal – Dziuché – Tulum – Cancún.

Seejärel algasid ettevalmistused: koostasime endeemide nimekirja ja hankisime Mehhiko linnumääraja, mis osutus siiski üsna kasutuks. Mehhikos kohatud linnud said määratud pigem eBirdi rakendust uurides. Paljud liigid olid minule tuttavad juba Kolumbia-reisist.
Tõrked ja kahtlused reisi suhtes hakkasid tekkima siis, kui Jalisco osariigi narkotuus arreteerimise käigus haavata sai ja hukkus. See omakorda vallandas riigis suure rahutustelaine. Iraani ründamine neli päeva enne väljalendu muutis olukorra veel pingelisemaks. Kumbki sündmus, nagu hiljem selgus, meie reisi oluliselt siiski ei mõjutanud.

Kui lapsele anda värvipliiatsid ja paluda tal joonistada lind, on tulemuseks midagi seesugust: viker-indigolind (Passerina ciris).

Linnad ja liiklus

Mehhiko linnad on väga eriilmelised. Meil ei olnud kavas teha kultuuri- ega arhitektuurireisi, mistõttu linnu vaatasime peamiselt läbi autoakna. Väga palju jäi silma poolikuid kinnisvaraarendusi, millest paistis, et neid polegi plaanis lõpuni ehitada. Ka heakord on seal väga vahelduv. Kesklinnad on enamasti puhtad ja korras, eriti turismindusega seotud paigad, samal ajal kui äärelinnades on rämps ja prügi kõikjal tavaline. Prügi majandus mingil määral siiski toimib: silma jäi plasttaarat vedavaid veokeid ja ka prügikastid on olemas, kuid omavoliliselt rajatud prügilad looduses on paraku tavaline nähtus.
Majad linnades on enamasti väga värvilised ja tänavakunst seintel kõrgel tasemel: kujutatud loomad, linnud ja ka inimesed on väga ilusad.
Mehhiko liiklus on kaootiline, kuid sellest hoolimata sai Leho suurepäraselt hakkama! Kehtib reegel: ole tähelepanelik, siis väljud olukordadest probleemideta. Teed on üldjoontes siledad, kuid võivad üllatada ootamatute löökaukudega. Lõputult on nn lamavaid politseinikke, mida nad ise nimetavad reduktoriteks. Mõned neist on tähistatud, aga paljud ilmusid teele täieliku üllatusena. Ülimalt keeruline on tähistamata reduktoreid märgata pimedal ajal, siis oli parim meetod neist teada saada sõita kellegi sabas.
Autod on valdavalt korralikud, mingeid heinapallinööriga kokkuseotuid sõidukeid ei märganud. Küll aga on kohalike tuledelembus pillav: autodele on ohtralt külge riputatud igasuguseid tulesid ja vilesid. Ning suunatulede kasutamine pole seal kuigi reeglipärane.

Hall-siidinäpp (Ptiliogonys cinereus) on meil kohatava siidisaba sugulane. Sama armas ka.

Toit ja öömaja

Mehhiko toidust on palju räägitud kui millestki väga erilisest. Võtsime sihiks vältida suuri ja uhkeid toidukohtasid, kuid paraku see alati ei õnnestunud. Pisikesed teeäärsed söögikohad pakuvad ime odavalt takosid mitmesuguste täidiste ja eri teravusastmetes kastmetega. Mereäärsetes toidukohtades on tavalised praetud kalad või mitut moodi tehtud krevetid, samu­ti kaheksajalad. Ameerika turistidele keskendunud söögikohtades on ka portsjonid ameerikalikult suured ning hinnale rehkendatakse jootraha igal juhul juurde. Juhtus sedagi, et ametlikule jootrahale lunis ettekandja veel lisa.
Pisikesed naturaalsed toidukohad jätsid lõppkokkuvõttes siiski meeldivama ja ehedama mulje. Päris tavalised on teeäärsed puuviljaletid, kus pakutakse imelisi mangosid (mida Eestis kusagilt ei saa), mahlaseid ananasse, meloneid jt hõrgutisi.
Mehhiko on küll kohvikasvatuse riik, aga miskipärast kohalikud enamasti kohvi valmistada ei oska. Piimakohv ei ole kohv piimaga, vaid soe piim tilga lahustuva kohviga, mida tarbida ei soovita. Küsimise peale saime ka musta kohvi, mis kõlbas õnneks hästi juua. Väiksemates kohtades poest korralikku kohvi osta polnudki võimalik, saab vaid lahustuvat kohvi. Suu­remates linnades ning suuremates poodides on siiski võimalik leida palju ja väga häid kohvisorte, mis on tõelised maiuspalad kohvigurmaanidele.

Värvilised linnud on lõunamaades tavaline nähtus. Pildil punasäälik (Cardellina rubra).

Öömaja leidmisega valdavalt probleeme ei tekkinud. Lennujaamas passikontrolli läbides peab siiski ette näitama mingisugusegi ööbimiskoha aadressi.
Ööbimiskohtade kvaliteet on väga kõikuv. Ainuke hotelli nimega koht osutus kvaliteedi poolest kõige viletsamaks. Sooja vett polnud, vähemalt ei suutnud me seda ära oodata. Külmkapp asus õues ja oli kohaliku baariga ühine ning hommikuks oli see meie üllatuseks jämeda raudketiga lukustatud. Käimlas puudus prill-laud, aga see-eest oli see hästi desin­fitseeritud ja vängelt „lõhnav“.
Pooltes majutuspaikades pakuti pesemiseks vaid päikese abil soojendatud vett, mistõttu külmakartlikel ei tasunud duši alla minekut hommikuks jätta.

Endeemne mustkurk-sidrik (Peucaea mystacalis)

Loodus ja linnud

Käisime Mehhikos märtsis, mis enamasti jääb kuivaperioodi lõppu, seega polnud loodus kuigi lopsakas. Tammed, mis koos kohalike mändidega moodustavad peamised puistud, olid raagus. Kõrgemal kui 1500 meetrit muutus loodus küll lopsakamaks, kuid madalamal platool oli valitseva kuivuse tõttu ka rohi kõrbenud. Võsa ja läbimatut tihnikut on seal palju. Kui see kõik ükskord vihma saab, muutub ümbrus kiiresti roheliseks.
Mehhiko on väga suur ja väga mitmekesise elukeskkonnaga riik. Siin saab seigelda kõrbetest vihmametsadeni, mistõttu linnuliikegi võib kohata väga palju. Mehhikos on teada üle 1100 linnuliigi, kellest üle saja on endeemsed. Mitut liiki on võimalik kohata vaid väga väikesel alal. Mehhikot läbib oluline rändetee Põhja-Ameerika rändlindudele, ühtlasi on see tähtis talvitusala.
Meie reis kulges läbi mitme biotoobi ja nõnda kohtasime nii mägedes kui ka mererannikul elutsevaid linde. Suuremat osa endeeme õnnestus näha või kuulda, kuid nii mõnigi liik jäi kohtamata ja seepärast hing kripeldama.
eBirdi keskkonna abil leitavad hotspotʼid olid küll abiks, kuid mitte turismipiirkondades. Need kohad on kenasti kuldsesse puuri kammitsetud ja ligipääs pole privaatsust ihkavatele Eesti linnuvaatlejatele sugugi meelepärane.
Kokku kohtasime 335 liiki linde, kellest 231 olid minu jaoks uued ehk laiferid.

Endeemne hallpugu-smaragdkoolibri (Phaeoptila sordida) on Mehhikos üsna tavaline liik.

Inimesed

Mehhiko inimesed on enamasti väga sõbralikud, vähemasti see osa, kellega meie kokku puutusime. Ka politsei, kes pidavat muidu kaunikesti noriv olema, ei tekitanud mingeid probleeme. Kohalikud on esialgu küll mõneti kahtlustavad, ent kui oma kahtlustest jagu saavad, koorub pinna alt välja pisut uudishimulik, aga väga abivalmis inimene.
Mehhiklased on kohalike indiaanlaste järeltulijad, kes on segunenud hispaanlastega, mistõttu valdavalt on nad üsna lühikest kasvu. Naised on umbes 145–150 cm pikad, mehed pisut pikemad.
Kokkuvõtteks võib öelda, et reis oli igati meeldiv ja õnnestunud. Meil vedas ka ilmaga: sooja oli olenevalt asu kohast 18–35 °C. Nähtud sai nii linde kui ka kuulsaid püramiide, maitsesime kohalikke sööke-jooke ning boonusena saime päevitada ja ujuda.
Reisiblogi on leitav veebilehelt www.linnuretked.ee..
Fotod: Toomas Traagel