Raivo Mänd elab edasi kõiges, mille kaudu ta keskkonda enda ümber mõjutas

Tänavu kevadisel pööripäeval, 20. märtsil jättis maised tegemised ootamatult pooleli TÜ emeriitprofessor ja suurepärane loomaökoloog Raivo Mänd. Tal oli tähtis osa ka Eesti Ornitoloogiaühingu ülesehitamises ja kujundamises keerulisel taasasutamise perioodil 1990. aastate alguses. Raivo oli ühingu juhatuse esimees aastatel 1991–1994 ning juhatuse liige 1997–1998; nõukogus tegutses ta aastatel 2003–2006. Samuti oli Raivol oluline roll ornitoloogiaühingu teadusajakirja Hirundo asutamises 1987. aastal. Hiljem oli ta pikalt ajakirja teaduskolleegiumi eesotsas ja selle liige. 2015. aastal valiti Raivo Eesti Ornitoloogiaühingu auliikmeks. Hinnatud teejuhti, heatujulist kaaslast ja silmapaistvat loomaökoloogi meenutavad kunagised sõbrad, tudengid ja kolleegid.

Raivo Mänd

Enok Sein

Raivo sõber

Raivoga sain ma tuttavaks tollases Teaduste Akadeemia Zooloogia ja Botaanika Instituudis, kus me töötasime samal korrusel. Meil tekkis kohe hea klapp. Ei oska öelda, kas asi oli selles, et olime mõlemad Saaremaa poisid ja meile mõlemale oli arusaadav natuke omamoodi saare huumor, või milleski muus.
See tutvus ei jäänud ainult tööruumidesse, käisime koos ka matkadel ning peredega teineteisel külas. Lapsed olid meil samaealised. Kui uurisin oma lastelt, mis neil Raivoga seoses meenub, siis tuli kohe jutuks, kuidas me käisime koos väikesi metsarännakuid tegemas, samuti meenutati meie hilisõhtusi vestlusi ja arutelusid „üle-maailma-tähtsate“ probleemide üle.
Raivo abikaasa Marika töötas Akste lähedal metsakuklaste uurimislaboris ning aeg-ajalt tegime koos oma lastega sinna kanti rongi- ja jalgsimatku. Ükskord oli soe päikeseline kevadilm ja me leidsime ühe kevadvett täis kraavi. Meil Raivoga tuli kohe mõte, et sinna peale teeme vesiratta. Ei tea, kui palju lapsed sellest vaimustusid, aga meil Raivoga oli huvita­vat tegemist ja lusti laialt – nii ratta ehitamise ajal kui ka siis, kui ratas vurinal ringi käis ja vett laiali pritsis.

Raivo juures maal. Foto: Marko Mägi

Raivo oli väga leidlik kodukaunistaja. Mulle jättis kustumatu mulje nende maakohas olev naadipõld. Mina teadsin ikka, et naat on umbrohi. Raivo aga laskis naadid rinnuni kõrgeks kasvada ja tulemuseks oli kena õitsev väli. Siis sõitis ta murutraktoriga sinna käiguteed sisse, et jalutada saaks. Poleks iialgi arvanud, et õitsev naadiväli võib nii ilus olla.
Tollal, kui me Raivoga koos instituudis töötasime, ei olnud meil veel arvuteid. Ühel hetkel hakkas neid tulema, algul vähe ja valitud kohtadesse. Üks selline koht oli Tartu Ülikooli raamatukogu, aga mõni toodi ka meie tööruumidesse. Mäletan, kuidas ma õhutasin Raivot, et näe, nüüd on arvutid internetiga ühendatud, mine ja vaata ka. Raivo läks siis raamatukokku internetti vaatama ja lõi otsingumootorisse oma uurimisobjekti nimetuse: rasvatihane ehk inglise keeles great tit. Oh sa poiss, kus siis hakkas sealt teemakohaseid pilte tulema, ainult et mitte rasvatihasest. Pärast seda tunnistas muhelev Raivo mulle, et see internet on tõesti üks „vägev värk“.
Kui Raivo juhtus nägema digitahvliga arvutit (sellega sai joonised arvutisse sisestada), tekkis tal kohe küsimus: „Kas sellega linnumune ka mõõta saab?“ Hakkasime siis proovima ja saime kiiresti aru, et see süsteem ei ole selleks tööks sobiv: ebatäpne ja ebamugav. Võtsime ühe kol­leegiga kahepeale sihiks tutvuda nii selle tahvli iseärasuste kui ka Raivo nõudmistega ning aitasime tal luua parema ja täpsema süsteemi, millega muna parameetreid mõõta. Sellega mõõtis ta nii kajakate kui ka rasvatihaste munasid ja avaldas ühes rahvusvahelises teadusajakirjas tähelepanu pälvinud artikli.

„Mis tuleb pärast internetti?“ – selle küsimuse võttis Raivo sageli naljaga pooleks üles. Sellest sai meie jaoks omamoodi parool, nii et alati, kui me kuskile koos maha istusime, siis alustasimegi vestlust selle küsimusega. Vastuseni me kunagi ei jõudnud, tõtt-öelda me seda kunagi ka ei otsinud. Karta on, et ta nägi juba siis interneti kui suhtluskeskkonna kahtlaselt suurt mõju inimlooma käitumisele.
Raivole meeldis soojalt ja sõbralikult nöökida, nagu see Saaremaal ikka kombeks on olnud; mandril pole ma seda kahjuks kuigi palju kohanud. Kõrvalseisjad ei pruukinud sellisest pilamisest muidugi alati aru saada ja neile võis mõnikord vale mulje jääda, aga meie Raivoga mõistsime selles asjas teineteist alati. Samuti oli talle omane visata vimkasid. Kord tulid nad Marikaga meile külla ja siis me lahkelt võtsime kapist oma n-ö pudelipõhjad välja, sest rohkem meil midagi ei olnud, ja hakkasime neid degusteerima. Eks need põhjad olid varasemast järele jäänud, seejuures nii, et igas pudelis oli umbes sõrme-kahe jagu jooki (kes siis pudeli ära viskab, kui kallist kraami veel sees!). Kui me järgmine kord Mändidele külla läksime, näitas Raivo uhkusega baarikappi, kus oli kuus-seitse just meie jaoks valmis sätitud pudelit, igaühe põhjas ainult paar-kolm lonksu.
Meenub veel üks riugas, mis on samuti külaskäiguga seotud. Raivo teenis tol ajal endale väikest leivalisa Emajõe saunas kütjana; mina selle ameti talle sokutasin, enne olin seal ise toimetanud. Saun pidi pühapäeva hommikuks soe olema ja see tähendas öö läbi kütmist: iga tunni aja tagant laupäeva õhtust pühapäeva hommikuni tuli umbes meetripikkused palginotid (toored, tihtipeale paksu jää ja lumega koos) ahju loopida, vahepeal sai tunnikese tukkuda. Kohal pidi olema laupäeva õhtul kell kümme.
Ükskord tuli meil naisega mõte, et läheks Raivole ja Marikale külla, eksprompt muidugi, sest toona telefone kuigi paljudel ei olnud. Paraku ei tulnud mul meeldegi, et on laupäeva õhtu ja Raivo peab kütma minema. Läksime siis Mändide juurde kohale, see võis olla kella 7–8 paiku õhtul. Me ei pannud kohe tähelegi, et Raivo natukene niheles ning oli rahutu. Viimaks siis ütles, et kuulge, see ei olnud küll hea mõte, et te täna tulite, ma pean nüüd ju ära minema. Ega meiegi seal enam kauem istunud. Nädalapäevad hiljem, ühe argipäeva hommikul kell kuus äratas mind uksekella helin. Mina unesegasena mõtlesin, et mis siis nüüd lahti, läksin ja avasin ukse. Seal oli Raivo, täismundris ja viinapudel peos ning küsis, et noh, kas hakkame pihta? Mul oli kohe selge, et laupäeva õhtu eest sain tagasi.
Kõigi selliste omamehelike riugaste juures oli Raivo väga südamlik ja oskas igas kehvas asjas ikka ka head näha. Juhtus nii, et mu isakodu põles maani maha. Selleks et kusagil olla, sai vanast aidast kiiruga hädapärane ulualune tehtud. Kord, kui me seal perega olime, sattus Raivo meile külla. Istusime niisama, jutt veeres siia ja sinna. Ja siis ütles Raivo mulle põlengule viidates: „See oli ikka hea ka, sest vaata, varem pidid sa siia ämbriga kaevust vett tooma ja teisega solki välja vedama. Aga näe, nüüd tuleb vesi toruga tuppa ja solgivesi jookseb ise õue!“ Minu meelest oli see üks kõige kaastundlikum ja soojem ütelus selle olu­korra kohta, see tegi mul südame soojaks.
Selline Raivo oligi: saare huumori ja talle omaste krutskitega vigurvänt, kes oskas igas asjas head näha ning õigel hetkel soojuse ja südamlikkusega toeks olla.

Mare Vlassov

Raivo kursusekaaslane

Raivo asus Tartu Ülikooli õppima 1973. aastal. Tolleaegse süsteemi järgi olime bioloogia-geograafiateaduskonna bioloogiaosakonna üliõpilased. Raivol oli selge arusaam, milleks ta sinna oli tulnud, ja ta õppis täiel rinnal. Ometi ei jäänud ka muu tudengielu elamata.
Tol ajal käisid bioloogiaüliõpilased suviti mitu korda välipraktikal, elu-olu oli lihtne ja maalähedane alates majutusest kusagil koolimajas kuni telklaagrini rannakadastikus. Sellised ühised ettevõtmised võimaldasid inimesi paremini tundma õppida, eriti ühe kateedri juurde kuuluvaid samas praktikarühmas tegutsejaid. Raivole oli seda laadi tegevus juba ülikoo­lieelsest ajast tuttav ja omane, sest ta käis linde rõngastamas. Talle ei valmistanud vähimatki probleemi saada hakkama väga looduslähedastes tingimustes, leida lõbus tegevus vabaks ajaks või õppida pähe taimede-loomade ladinakeelsed nimetused – selleks oli ta osav kõlaliselt sarnaste ja kohati üsna vallatute sõnaühendite väljamõtleja.

Omaette nähtus oli kartulivõtt kolhoosis teise õppeaasta sügisel, sinna läkitati kogu kursus mitmeks nädalaks. Elasime Elistveres spordisaalis ja magasime madratsitel, poisid ühel ja tüdrukud teisel pool võrkpallivõrku. Päeval kõikusime põllul kartulikombaini peal üle vagude, aga õhtuse aja sisustasime muu tegevusega. Raivo tegusa ja ettevõtliku mehena pruulis õlut. Hiljem sai seda Raigastvere järve kaldal hulgakesi lõkke ümber manustatud. Raivo võttis ette tüdrukuid paadiga sõidutada. Kust paat saadi, jäi saladuseks. Sealt on pärit üks mu elu romantilisemaid mälestusi: täiesti vaikne sumemust septembriöö, ülal eredaid tähti täis taevas, kaugemalt kaldalt siledal järvepinnal peegelduv lõkkevalgus ja kostmas kitarri saatel laul­mine. See pilt püsib erksana mälus!
Raivost kirjutades ei saa üle ega ümber tema huumorist, see kuulus nii iseloomulikult tema juurde. Veel üks pilt Elistverest. Mingil puhkehetkel lesisime võimlas oma madratsitel, kes luges raamatut, kes tegeles muude asjadega. Ruumi saabus Raivo koos mõnede poistega, endal kaval rebasenaeratus näol. Küsis siis mesimagusal toonil: „Tüdrukud, kes tahab suudle­ma õppida?“ Üks krapsakam kargas püsti: „Mina, mina!“ Raivo sirutas välja selja taga hoitud käe kondenspiimapurgiga, millele oli kaks auku kaane sisse tehtud: „Võta, harjuta!“ Tüdruk oli õnneks hea huumorimeelega, ja ega tol ajal tulnudki kellelegi pähe sellise lõõbi pärast iseenda ja poole inimkonna nimel solvuda.

Raivo seenel

Üks mälestusväärsemaid seiku pärineb 1977. aasta Kesk-Aasia praktikalt, millest ta kirjutab ka oma raamatus „Reisides läbi elu“. Kahepäevaseks planeeritud kõrgmäestikumatk üle 3,5 km kõrguse kuru kujunes üle võlli seikluslikuks. Üsna noore rühmajuhi eksituse tõttu sattus tavamatkajate treenimata seltskond valele, 4257 m kõrgusele kurule. Ent juba oma sihtkohta, Iskanderkuli järve silmaga nähes ei saanud me kanjonina kukkuvast jõeorust edasi. Järsu tõmbetuulepuhangu tõttu kaotasime seal peamise varustusega seljakoti, mis mürisedes alla sööstvasse mägijõkke kadus. Nõnda pidime veel kord sama kuru ületades tuldud teed tagasi minema. Kolmandal päeval jõudsime tagasi järve kaldal asuvasse turismibaasi, mis meie rühmale öömaja pakkus, üsna enne otsimismeeskonna väljasaatmist. Siinkohal tuletan meel­de, et mingist mobiilsidest ega GPSist ei nähtud siis veel undki. Selles kanjonis juhtunust kirjutab Raivo oma raamatus lühidalt: „Kõik katsed sellest kohast edasi pääseda osutusid asjatuks. Äärepealt oleks üks kursavend proovimise käigus kosest alla kindlasse surma libisenud.“ Millest Raivo ei kirjuta, oli tema osalus selle olukorra lahendamisel: sõna otseses mõttes elu päästmine.
Omaette teema on Raivo ja Marika, kelle teineteise leidmise lugu on kirjas Raivo raamatus „Poiss kadakaselt saarelt“. Kohe esimesest kursusest alates sai neist kindel paar. Nad polnud niisama näpust kinni jalutajad, vaid nende iseloomustamiseks sobiks kõige paremini kait­seväest laenatud sõna „lahingupaar“: ühiste eesmärkide nimel koos tegutsejad, kes igal hetkel võivad teineteise peale kindlad olla. Enne ülikooliõpingute lõppu jõudsid nad pere luua, tol ajal lausa imena lasti neil väikelapsega ühiselamus elada. Lapse eest hoolitsemise, loengutes käimise ja lõputöö kirjutamise vahel end jagades suutsid nad ülikooli õigel ajal edukalt lõpetada.
Kuidagi ei mahu pähe, et Raivot ühtäkki enam pole. Üks temaga algul ühiselamutuba jaganud kursusevend ütles: „Raivo oli oma olemuselt ju stabiilsuse etalon.“ Ka need kursusekaaslased, kes temaga oma eriala tõttu vähem kokku puutusid, on öelnud, et Raivo oli üks armas inimene ja hea sõber.

Tuul Sepp

Raivo kolleeg

Laiendatud fenotüübi mõiste võttis evolutsioonibioloogias kasutusele Richard Dawkins. See tähendab, et organismi geenide mõju ei avaldu mitte ainult tema kehas ja nähtavates tunnustes, vaid võib ulatuda ka väljapoole ning mõjutada keskkonda ja isegi teisi organisme. Näiteks kopra ehitatud pais või linnu punutud pesa ei ole lihtsalt käitumise tulemus, vaid neid võib käsitada geenide organismiväliste avaldumisvormidena.
Nii on osa Raivo laiendatud fenotüübist tema loengud, artiklid ja raamatud, samuti loomaökoloogia õppetool tervikuna. Võib päris teaduslikult julgelt öelda, et Raivo ei ela edasi üksnes oma lastes ja lastelastes, vaid ka kõiges muus, mille kaudu ta keskkonda enda ümber mõjutas.
Kolleegide seas valitsev emotsioon pärast Raivo lahkumist on suur tänutunne toetuse eest, mida Raivo jagas. Ta oli alati meie jaoks olemas, julgustas, kiitis, innustas. Ta oli südamest meie üle uhke. Raivo oli paljudele meie hulgast niihästi innustav õppejõud ja juhendaja kui ka sõber ja akadeemiline isafiguur.

Raivo oma kunagiste tudengite Kersti Kaljulaiu ja Tuul Sepaga. Foto: Vabariigi Presidendi Kantselei

Kuulen väga paljudelt endistelt ja praegustelt tudengitelt, kuidas Raivo loengud on nende jaoks olnud elumuutvad ja silmiavavad, kuni selleni välja, et pannud neid ümber mõtlema oma valitud eriala suhtes. Raivo etoloogiakursus tinistas südames bioloogiks nii mõnegi psühholoogiatudengi. Ka emeriitprofessorina oli tal õppetöös suur roll ning mul on väga raske ette kujutada, kuidas me tema suured kingad selles rollis nüüd täidame.
Palju on meenutatud ka Raivoga vaidlemist. See oli hea koht harjutada argumentatsiooni, sest oli olemas kindel teadmine, et alusväärtused vaidlejatel kattuvad. Need alusväärtused on loodusearmastus, austus üksteise vastu ning teaduspõhine mõtlemine. Sellelt pinnalt annab vaielda nii rohepöörde kui ka sugude võrdsuse teemal. Kolleegid meenutasid põhjalikke arutelusid kõikvõimalikel teemadel selleni välja, kas Muumitrolli Urr on hea või mis on bändi 5Miinust loomingu mõte. Kes Raivo kabinetile lähemal paiknes, käis temaga iga päev mõnuga vaidlemas. Tagantjärele arvan, et ilmselt rakendas Raivo meie peal Sokratese meetodit, et treenida meid veenvalt arutlema, oma argumente lihvima ja seisukohti kaitsma.
Raivo oli alati kohal loomaökoloogia õppetooli seminaridel, tavaliselt tagareas, rohkem ehk vaatlemas kui osalemas. Ta oli õppetooli edasi andnud, kuid hoidis meil hoolitsevalt ja toetavalt silma peal. Meil kõigil on hoida erisugune väike osake Raivo laiendatud fenotüübist. Kui me neid osasid omavahel jagame, kasvab Raivo laiendatud fenotüüp suuremaks.

Doktorikaitsmine õppetoolis

Peeter Hõrak

Raivo kunagine tudeng ja kolleeg

Mina puutusin Raivoga esimest korda kokku õpilaste teadusliku ühingu kaudu ning ülikoolis, kus tegin tema juhendamisel oma kursuse- ja doktoritöö. Juhendajana oli Raivo siis ja ka hiljem selline, kes andis tudengile üsna vabad käed. Ta ei surunud oma ideid peale ja oli alati valmis kuulama ka teiste arvamust. Ta ei olnud kunagi üleolev nende suhtes, kes tema õpetuse või maailmavaatega ei nõustunud, vaid püüdis alati inimest mõista ja oma seisukohti põhjendada.
Eriti tähelepanuväärne oli tema roll moodsama loomaökoloogia toomisel Eestisse. Enne seda oli siinne ornitoloogia paljuski veel vana kirjeldava loodusteaduse tasemel. Raivo vaimustus kiiresti loomaökoloogia uutest ideedest ning toetas järjekindlalt teaduslikku meetodit ja nn miks-küsimusi: miks loomad käituvad just nii, nagu nad käituvad? Tema mõjul hakati Eesti loomaökoloogias väärtustama hüpoteesidel ja teaduslikul meetodil põhinevat uurimistööd.

Raivo ja Peeter Hõrak Raivo raamatuesitlusel instituudis. Foto: Marko Mägi

Teadlasena oli Raivo tõeline leiutajahing. Koos elektrooniku ja arvutiasjatundja Enok Seinaga töötas ta välja meetodi väikeste lindude munade pildistamiseks ja mõõtmiseks. Tollaste primitiivsete arvutite abil suutsid nad luua süsteemi, millega sai tervet munakurna pildistada ning sisestada arvutisse munade kuju ja värvuse parameetreid. Raivo oligi tõenäoliselt esimene Eesti ornitoloog, kes avaldas artikli mainekas rahvusvahelises ajakirjas The Auk, mis oli Ameerika Ornitoloogiaühingu väljaanne. Ainuüksi sellises ajakirjas artikli avaldamine oli tollal väga suur saavutus, eriti kui arvestada, et meil Eestis polnud toona korralikke arvuteidki.
Raivo suurimaks teeneks ülikoolis oli minu arvates see, et ta suutis instituudis luua intriigivaba ja toetava õhkkonna; teadusasutustes ei ole see sugugi enesestmõistetav. Uute, instituuti tulnud tudengite ja kraadiõppuritega suhtles ta alati väga meelsasti. Kui mõni teadlane pelgab endale konkurentide kasvatamist, siis Raivo selle pärast ei muretsenud. Vastupidi, ta hoolitses järelkasvu eest ja tegeles aktiivselt kogukonna loomisega. Ta jõudis sõbruneda kõigi doktorantide, magistrantide ja üliõpilastega ning oli alati valmis nendega pikemalt vestlema. Sellega seoses meenub üks lugu umbes viieteistkümne aasta tagusest ajast. Pidasin tema etoloogiakursusel loengu inimese käitumisökoloogiast. Pärast loengut läksid kaks hästi õnnetut tütarlast Raivo kabinetti ja kurtsid, et Peeter Hõrak võttis neilt elu mõtte ära. Raivo siis rääkis nendega pikalt ja rahulikult, kuni tüdrukud said elu mõtte tagasi.

Raivo Mänd TA Zooloogia ja Botaanika Instituudi väljasõidul. Foto: Marko Mägi

Õppejõuna läks ta paljudele üliõpilastele väga hinge. Tema kursustele sattus tudengeid teistelt erialadelt, kes polnud varem kokku puutunud sellise evolutsioonilisest käitumisökoloogiast lähtuva maailmapildiga. See võis nii mõnelegi olla omamoodi raputav kogemus. Raivo leidis alati aega, et tudengitega rääkida ja rahulikult asju selgitada. Selline kannatlikkus ei ole õppejõudude seas sugugi tavaline.
Ta oskas märgata ja vaimustuda ka pealtnäha väikestest asjadest. Kui Raivo luges ajakirjast Nature artiklit sellest, kuidas tihased söövad teokarpe, et saada kaltsiumi, nägi ta kohe võimalusi, kuidas artiklis pakutud hüpoteese Edela-Eesti pesakastilindude uuringutes kontrollida. Protsessi käigus asutas ta ühtlasi Eesti Malakoloogia Ühingu, mis minu teada tegutseb siiani.
Raivo kohta mingeid kurioosseid lugusid ette ei tulegi, pigem rääkis ta neid lugusid ise. Näiteks olevat ta välitöödel metsas hakanud üle kraavi hüppama ja märganud alles õhus olles, et maandumiskohta on ennast rõngasse kerinud rästik. Selle peale olevat ta õhus peatunud ja teinud veel ühe kaare, et üle rästiku lennata. Kuuldavasti juhtus selliseid huvitavaid kohtumisi Raivoga välitöödel teisigi: ühel korral oleks ta üle heinamaa minnes peaaegu peale astunud ilvesele, kes seal magas. Igatahes jäid kõik asjaosalised terveks ja pääsesid vaid kerge ehmatusega.
Raivo roll loomaökoloogia kaasajastamisel ja kujundamisel Eestis oli muljet avaldav. Tema oskus suhelda kõigi inimestega kui võrdsetega ning aktsepteerida ka teistsuguseid maailmavaateid võiks olla eeskujuks igale õppejõule.

Marko Mägi

Raivo kaasteeline viimased 30 aastat

Mida mõtleb tihasepoeg esimest korda pesaavast välja vaadates? Mida mõtleb teadlasehakatis, kes esimest korda pesakasti piilub? Kui suur ja avar, uus ja huvitav, mõtleb tihasepoeg, hüppab tagasi pessa, et nähtu üle mõtiskleda, lootes, et peagi saab ta seda kõike avastada. Ta ei tea, et tema tõenäosus välist maailma tundma õppida on väike. Õnneks ei tea ta, et pooled pesakonnast leiavad lõpu esimesel kolmel elunädalal. Ta lahkub pesast.
Kui väike ja kitsas, pime ja huvitav, mõtleb teadlasehakatis pesakasti piiludes. Kas haiseb linnusita järele; selles karglevad kirbud, kes ei pea paljuks ka teadlast pureda. Ometigi toimub kastis midagi. Kuidas saada jälile tihase pesakastisaladustele? Vaja on nõuandjat, kogenud juhendajat, kes annaks esmased oskused, et saaksid omapäi edasi minna.

Marko Mägi Raivo Männiga välitöödel. Foto: Marko Mägi

Raivo ei hoidnud teadmisi ega kogemusi vaka all. Mul oli õnne. Esimest korda tema juhendamisel Kilingi-Nõmme metsades tihaste ja must-kärbsenäpiga tutvust tehes ei teadnud ma neist suurt midagi. Päev-päevalt teadmiste hulk suurenes: kuidas parandada metsast leitud oksaga pesakasti – oluline on pingutada varakevadel, sest see säästab suvel palju aega; kuidas võtta pesast munad nii, et need ei puruneks – munad pildistada, hiljem digiteerida. Kõik see oli vajalik, et noor teadlane ei raiskaks aega jalgratta leiutamisele.
Raivo oli avatud uutele meetoditele, kuigi ei jõudnud alati tehnoloogia arengul silma peal hoida. Ta ei seganud leiutamisele vahele, vaid toetas seda. Kui oli vaja teada saada, mida linnud pesakastis teevad – tänapäevaseid pesakaameraid veel ei olnud, olid vaid suured kohmakad videokaamerad –, toetas ta mind, leidis vahendid, lõi võimaluse, et andmed saaksid kogutud. Ta ei pruukinud teada detaile, kuid küsis sageli, mida ja miks tuleb teha, ning kui olin kaamerad metsa üles seadnud, aitas neid meelsasti hallata. Need olid hetked, mil võisin öelda, et muna õpetab kana. Raivo pärimistes oli alati iva sees, sest kui ma ei osanud talle asja selgitada, võis see tähendada, et olen hiljem sama probleemiga silmitsi teadusartiklit kirjutades.