Kristjan Adojaan: „Linnuhuvi kujunemisel on mind palju innustanud selle harrastuse seltskondlik pool“

Küsitles Katre Palo

Veromanni õhutusel tegin ma mõnda aega ka talilinnuloendust. Jõgevamaal elasid mu vanaema ja vanaisa ning seal oli minu loendusmarsruut. Mitu aastat käisin loendamas. Küllap on maastik seal palju muutunud, toonaseid metsigi vast pole. Vahel olen mõelnud, et võiks uuesti ette võtta, aga pole tegudeni jõudnud. Toonased märkmed on mul veel alles, need võiks muidugi digiteerida.

Küllap on loodushuvi tulnud ka perest. Minu ema töötas botaanikaaias ja oli Eesti Looduseuurijate Seltsi mükoloogiasektsiooni liige, mistõttu sai temaga kaasas käidud seenelaagrites. Lasteaia lõpetamisel uuriti lastelt, kelleks nad saada tahavad. Küll taheti miilitsaks, traktoristiks ja kosmonaudiks. Mina aga tahtsin saada seeneteadlaseks, mis oli tollal üsna ebatavaline unistus.
Millalgi põhikooli ajal algas tegutsemine Vaiblas – 1987. aastal, kui algas operatsioon „Acroprojekt“. See oli üleeuroopaline projekt, kuhu imelikul kombel oli kaasatud ka Eesti. Projekti käigus püüti, rõngastati ja mõõdeti roolinde. Esimestel aastatel oli kaksteist püügipunkti üle Eesti, nende hulgas Vaibla. Veromann korraldas kõik oma ringi noored sinna linde rõngastama. Enne seda tuli muidugi kõik püügivõrgud ise käsitsi teha. Annelinnas tema maja juures me neid kiluvõrkudest punusime ja õmblesime. See oli tohutu ettevalmistus.
Veromannil oli ka seal Vaibla lähedal metsamaja suvitamiseks. Ju ta seetõttu Vaibla kanti ja randa tundis ning teadis, et paik sobib roolindude püüdmiseks hästi. Esimestel aastatel elasime telkides, süüa tegime lõkke peal, riideid kuivatasime samuti lõkke ääres. Nii see Vaibla asi alguse sai.
Keskkoolis ma läksin teadlikult bioloogiaklassi ja ülikooli edasi bioloogiat õppima. Oma bakalaureusetöö tegin Vaiblas rõngastatud ja mõõdetud lindude andmete põhjal, juhendajaks oli Agu Leivits.

Kas Heinrich Veromanni ja Vaiblat võiks pidada sinu suurimaks eeskujuks linnutundmisel?

Kas just eeskuju, sest ma pole kunagi olnud fanaatiline linnuvaatleja ega pidanud edetabeleid või taga ajanud edetabeli numbreid. Lapsena oli nende ringide ja käikude puhul väga oluline seltskondlik pool. Innustus loodust vaadelda ja tunda on tulnud just sellest – teiste omaealistega koos tegemisest. Aga linde mulle vaadelda meeldib ja Vaibla on tõesti südamelähedane.
Vaibla esimene aktiivne periood oli 1987. aastast kuni umbes 1993. aastani. Siis jäi seal tegevus soiku, sest algusaastate poisid olid selleks ajaks ülikoolidesse läinud, hakkas tekkima pereelu ning muud tegevused tulid peale. Nii et Vaiblas oli vaikus.

Osa Vaibla seltskonnast 1987. aastal. Foto: erakogu

2000. aastate alguses ja keskpaigas käis seal taas veidi aktiivsem rõngastamine Margus Otsa eestvõttel. Järgmine tegusam aeg algas 2015. aastast, jällegi Tartu loodusmaja kaudu. Aire Orula juhendatav ornitoloogiaring hakkas seal suviti pidama rõngastuslaagreid. Üks loodussõprade ringi noortest oli ka mu enda poeg Art Villem. Praeguseks on muidugi taas nõnda, et need noored on nüüdseks tööinimesed, kes magistrant, kes doktorant, ning pole palju aega Vaiblas tegutseda. Ent jõudumööda püüame ikka pingutada, et noored huvilised linnujaama jõuaksid ja tahaksid tulla.

Paistab, et linnuhuvilisena on rõngastamine olnud üks sinu kirglikumaid tegevusi.

Just, see on suuresti tulnud Vaibla kaudu. Kui poeg Art Villem ka Vaiblast ja rõngastamisest vaimustusse sattus, tegelesime koos sellega päris aktiivselt. Rõngastasime talvel Külitses koduaias tuhat ja rohkemgi lindu. Väga huvitav on olnud.
Rõngastamise juures ei tohi linnu heaolu ära unustada. Ja muidugi saab teinekord ka ise haiget, eriti mõne rähni käest või õgijalt nokaga; sinitihane on samuti üsna sõjakas ja tugeva nokaga. Ent rõngastamine on kindlasti üks atraktiivsemaid tegevusi, mille kaudu inimestes tekitada huvi lindude vastu. Ei peagi kohe lootma, et noorest või huvilisest saab eluaegne rõngastaja. Ka mina pole seda. Tegelen sellega vaid suviti Vaiblas.

Vaibla linnujaamas käib ka kooliekskursioone, meil on koolidele välja töötatud õppeprogramm. Kooliõpilased saavad näha, kuidas linde püütakse, kuidas ja miks rõngastatakse, on võimalus linde käest lahti lasta. Paljud ütlevad, et see on eriline kogemus, kui saad väikest linnukest käes hoida ja lendu lasta. See jääb meelde ja usun, et selle kaudu tekib suurem hoolivustunne lindude ja üldse looduse vastu.

Meenub sulle Vaiblast mõni veider või põnev olukord?

Oi jumal, see on eraldi teema. Vaiblas on peetud logiraamatut, mis vääriks eraldi uurimist, digiteerimist ja talletamist. Seda raamatut on peaaegu algusest peale peetud. See pole mitte lihtsalt külalisteraamat, sinna on üles tähendatud igasuguseid tegevusi, mõtteid ja kõike muud kirja pandud. Küllap leiab sealt neid kummalisi ja ebatavalisi juhtumeid omajagu, nii Eesti taasiseseisvumise perioodist kui ka praegusest ajast.
Näiteks eelmisel suvel oli veeseis nii kõrge, et me pidime võrkude asukohtasid muutma. Polnud võimalik isegi kalamehesäärikutega seal käia, tuli rinnuni ulatuvate kahlamispükstega liikuda. Aga see ei vähendanud kellegi entusiasmi.
Üks huvitavamaid linde puudutavaid asjaolusid on kindlasti see, et Vaibla kõige vanem taasleid on kolmeteistaastane rästas-roolind. Ta sai rõnga jalga 1990. aastal ja sattus tosina aasta pärast taas Vaibla püügivõrkudesse.

Koos Vaibla noortega linnujaamade konverentsil Mehhikos 2023. aastal. Foto: erakogu

Noorte kaudu on sinuni jõudnud ka huvi linnuteemaliste meemide vastu. Mis seos sul nendega on?

Mina olen sellest põlvkonnast, kus meeme veel ei tehtud. Aga Vaiblal on tõesti tekkinud oma meemigrupp Facebookis, kus me niisuguseid humoorikaid eneseväljendusvahendeid jagame. Igal Vaibla-hooajal tuleb sinna toredaid pärle juurde, mis väga vahvalt iseloomustavad jaama elu ja tegemisi. Teen ka ise vahel mõne meemi, kui hea idee tuleb.

Kes on sinu lemmiklind Eesti linnustikust?

Kõrkja-roolind kindlasti! Ta on ühtlasi Vaibla vapilind. Ta on väike pruun tegelane, võrdlemisi tähelepandamatu. Kindlasti on paljud veekogude ääres elavad või sageli seal viibivad inimesed tema lauluhäält kuulnud. Kahvatu välimuse tõttu jääb ta sageli nähtamatuks, mistõttu pole ilmselt kuigi laialt tuntud. Kõrkja-roolind on ühtlasi olnud üks põhiline linnuliik, keda Vaiblas rõngastatakse.

Kui valida lemmiklindu, siis see on kõrkja-roolind. Foto: erakogu, 2015

Tööalaselt oled palju seotud infotehnoloogia ja andmetöötlusega. Kas selle huvi tekkes on olnud oma osa ka varem tehtud vaatlustel?

Andmetöötluse huvi ja kõik sellega seonduv on tegelikult kogu aeg vaikselt minuga olnud. Vaibla rõngastusandmed said digiteeritud juba 1988. aastal. Toona oli zooloogia ja botaanika instituudil kuskilt hangitud esimene Macintosh II. Koos Indrek Otsaga käisime seal Vaibla andmeid sisestamas ja siis sai nende andmetega igasuguseid näitajaid arvutatud, dünaamikat uuritud jms. Nii et arvuti- ja andmehuvi on väga ammusest ajast tänini kestnud.

Mida soovitaksid algajale linnuhuvilisele?

Algajal linnuhuvilisel soovitan leida mõttekaaslasi ja kaashuvilisi, kellega koos väljas käia. Linnuvaatlused ja kõik sellega seonduv on ikkagi ülimalt lahe seltskondlik tegevus. Kindlasti soovitan vaatlusandmed sisestada ka PlutoF-i, siis on aastate pärast võimalik vaadata, kus kunagi sai käidud ja keda nähtud. Ei tasu andmeid koguda vaid sahtlipõhja.
Ja muidugi soovitan tulla külla Vaiblasse, kus saab lindudega lähemalt tutvust teha ning rõngastamist proovida.

Mis soovitusi annad edasijõudnud linnuvaatlejale?

Ma ei pea ennast edasijõudnud linnuvaatlejaks, mistõttu soovitusi on raske anda. Aga üks asi siiski. Edasijõudnud linnuvaatleja või lindudega tööalaselt tegelev linnu-uurija võiks alati retkele kaasa võtta mõne noore. Et anda edasi seda huvi ja oskusi.
Meil on välitöövõimelisi biolooge aina vähem. Kontoris arvuti taga askeldajaid on küllaga. Vajaksime aga rohkem neid, kellel on tahet ja võimet teha välitöid, käia vaatlemas, istuda tornis binokli või vaatlustoruga või sumbata kuskil mudas. Tuuleparkide rajamise ja muude keskkonda mõjutavate suurprojektide tõttu on vaja inimesi, kes loodust hindamas käiksid ja suudaksid teha bioloogiaalaseid välitöid ka keerulisemates oludes. Selleks on vaja kogemusi, oskusi, soovi ja huvi. Neid on võimalik treenida. Suurepärane, kui algaja noor saab alustuseks käia kaasas kogenud tegijaga.