Kägu – vastakaid tundeid tekitav aasta lind

Jaanus Elts, Riho Marja

Enamasti seostatakse kägu halbade kommetega — punarind käopoega toitmas. Foto: Janek Joab

Kägu on ilmselt üks neid liike, kellest iga linnuhuviline on vähemalt midagi kuulnud. Enamasti seostatakse teda pahade kommetega: ta muneb võõrasse pessa ja hävitab peremeesliigi järglased. Ometi on igal käitumisel mingi põhjus, teisisõnu, mõned liigid on endale optimaalset nišši otsides jõudnud just selliste, meie jaoks justkui ebaeetiliste valikuteni. Jah, ta on pesaparasiit, st oma järglaskonna eest hoolitsemine piirdub vaid munemisega.

Osav mimikri

Kägu on inimkultuuris oma osa etendanud juba tuhandeid aastaid. Kreeka mütoloogias oli ta üks peajumalanna Hera pühasid loomi. Sellegipoolest on suhtumine temasse olnud vastakas: näiteks Euroopas seostatakse kägu kevadega, Jaapanis seevastu sümboliseerib ta vastutustundetut armastust.
Iga algajagi loodusgiid peab vajalikuks toonitada, et kägu läheb kergesti sassi raudkulliga – sarnased on nad nii suuruse, värvuse kui ka välimuse poolest. Seepärast tuleks üle lendavat kullilaadset lindu täpsemalt kaeda, sest tegemist võib olla hoopis käoga.

Kõigis elupaikades vajab kägu varitsus- ja istumispuid. Foto: Reet Sau

Kägu on päris kopsakas lind: kehapikkus on tal 32–34 cm – kusjuures saba moodustab sellest 40% – ja tiibade siruulatus koguni kuni 60 cm. Kõige selle juures kaalub ta aga vähe, enamasti vaid 110–130 grammi. Emastel raudkullidel on tiibade siruulatus tõesti käo omast suurem (vahel isegi 80 cm), kuid ka kehamassilt ületab ta kägu kuni kolm korda.

Käo sulestik on võrdlemisi pehme, mistõttu tugeva saju korral võib see märguda, nii et lennuvõime taastamiseks peab ta kormoranide kombel lahtiste tiibadega kusagil päikeselises või tuulises kohas kuivama.

Käo pehme sulestik võib tugeva saju korral märguda. Foto: Michel Lehtmets

Käo elueaks arvatakse olevat 4–10 aastat, kuid vähemasti 2010. aasta seisuga oli Euroopa rõngastusbaasis (EURING) kirje, mille järgi üks Saksamaal rõngastatud kägu oli leidmise hetkel peaaegu 13 aasta vanune.

Käoaastal on tulemas palju põnevaid ettevõtmisi. Nagu alati, saab projekti esindaja kutsuda „kägu ajama“, on võimalus teada anda oma kaunist käokellast ning loodetavasti saavad mõned käod ka väikesed saatjad, mis nende lindude igapäevase liikumise ja ka rände kohta meile uusi teadmisi annavad. Täpsemat infot saab aasta linnu kodulehelt eoy.ee/kagu/.

Käo sulased

Suur osa käo sigimispingutusest seisneb sobiva sulase otsimises ja siis soodsa olukorra ärakasutamises. Sulase liik sõltub ümbruskonna kooslusest ja seal leiduvate liikide pesitsusfenoloogiast. Enamasti on need väiksemad linnud, näiteks võsaraat, sookiur, roolinnud, kuid vahel poetatakse muna ka näiteks musträsta pessa. Rangelt võttes ei sõltu valik mitte konkreetsest liigist, vaid ikka sellest, kas konkreetne emaslind suudab muneda muna, mis suuruse, värvuse ja mustri poolest ei erineks valitud sulase munadest. Ja kindlasti ei maksa unustada ka käosulast – kusagilt on see lind ju oma nime saanud, vähemalt Eestis.

Vajab ruumi

Meil esinev käoliik – Cuculus canorus – on levinud väga laial alal Euraasias ja Põhja-Aafrikas. Ta on kaugrändur, kelle talvitusalad jäävad Sahara-tagusesse Aafrikasse. Osa Aasia kägusid talvitub Indo-Malais.

Käo levik maailmas. Käo pesitsus­ (roheline) ja talvitusalad (sinine)

Eestis on kägu levinud üle kogu maa, puududes vaid väiksematelt meresaartelt. Nagu teistelgi liikidel, sõltub käo maastikukasutus tugevalt ressursside levikust, olgu selleks siis toiduks sobivad karvased röövikud või sobiva haudestaadiumiga sulasliikide pesad, mistõttu ka tema asustustihedus on väga varieeruv. Seepärast ei ole käo kodupiirkonnal püsivaid piire ning 5–7 isaslindu võib ühte paika koguneda nii sigimisvalmi emaslinnu kui ka liigikaaslase hädakisa peale. Kuidas selliseid olukordi loendustel hiljem liigi asustustiheduseks ümber arvutada, on muidugi omaette kunst.

Käo levik Eestis. Andrus Kuus 2018. – Linnuatlas. Eesti haudelindude levik ja arvukus

Kägu kasutab pesitsusajal (ja ilmselt mitte ainult siis) väga laia ringi eri tüüpi elupaiku. Pigem on ühendavaks jooneks varitsus- ja istumispuude olemasolu. Viimaseid on vaja nii muna poetamiseks sobivate pesade leidmiseks kui ka saakloomade varitsemiseks. Käo paindlikkust elupaikade suhtes näitab kasvõi seegi, et neid võib kohata pesitsemas kuni 3800 m kõrgusel.

Käo territooriumid on väga suured. Foto: Agne Rääbis

Käo territooriumid on väga suured: munade munemiseks on see keskmiselt 27 ha ja ülejäänud elutegevuseks kolmandiku võrra rohkem. Tõsi, need näitajad varieeruvad väga suurtes piirides ja võimalik, et edaspidi annavad telemeetrilised uuringud meile hoopis teistsuguseid arve. Käo kasutatava ala pindala on spetsiaalse aparaadita määrata seda keerulisem, et see liik ei moodusta kindlaid paare ning sõltub sigimisel teiste liikide levikumustrist.

Mida vastikum, seda parem

See käib käo toidu kohta. Vanalinnud on tuntud oma veidrate valikute poolest: nende eelistuseks on igasugused karvased ja peletavaid aineid eritavad ussikesed, keda teised linnud söömisvääriliseks ei pea. Seega on kägu karnivoor ehk loomse toidu tarbija. Kägu ei kugista saaklooma kohe tervelt alla, vaid esmalt väntsutab seda korralikult, ja kui too on jõu kaotanud, alles siis võtab ta nokka. Sellega saagi töötlemine aga veel ei lõpe, nimelt litsub kägu ussikese vastu spetsiaalset kõva plaati suu tagaosas. Käo menüüsse kuuluvad ka kartulimardikate vastsed, nii et tegemist on igati kasuliku naabriga. Erandjuhul söövad nad ka väikelindude mune ja poegi, kuid enamasti on see seotud sooviga vabastada pesa oma järglasele.

Kägu sööb meelsasti karvaseid röövikuid. Foto: Raul Vilk

Säästulaulikust pesaparasiit

Käo sigimine on ilmselt üks põnevamaid teemasid selle pikasabalise lärmaka linnu puhul. Ta alustab laulmist kevadel peagi pärast saabumist. Kuigi jah, mis laul see õieti on: „ku-ku“, „ku-ku“. Täpsemad analüüsid näitavad, et käo häälitsused on elupaigati veidi erinevad, olles metsas pehmemad ja avamaal valjemad. Ometi on see säästulaul pälvinud paljude rahvaste seas suurt tähelepanu ja mõned käivad seda isegi spetsiaalselt kuulamas, uskudes, et kui mitu korda kägu kukub, nii mitu aastat on veel elada. Ilmselt on käod igasuguste eelarvamuste suhtes inimestest oluliselt targemad ja neile enestele tundub selline laul piisavalt kena, et endale sigimispartner leida ja natuke ka liigikaaslastest naabreid korrale kutsuda. Tõsi, käo pereelu on midagi sellist, mille kohta „pere“ öelda tundub selge liialdusena.

Sulasliigid toidavad käopoegi pikalt. Foto: Urve Malter

Kindlaid paare kägu ei moodusta ning mõlemad sugupooled paarituvad suve jooksul erinevate liigikaaslastega. Emaslind külastab sesooni jooksul kuni 50 võimaliku sulase pesa, munedes kokku 10–22, mõne allika järgi isegi 25 muna. Munad on tavapärasest kõvema koorega ja kaaluvad kõigest 3,2 grammi. Kui sobiv pesa on leitud, peab kägu veel leidma õige hetke oma muna pessa poetamiseks. Väikelinnud on käo külastuse suhtes erineva tundlikkusega. Mõned liigid ei osuta olulist vastupanu, teiste puhul on aga parasiidi kohtamisel välistatud, et käo muna pessa alles jääks. Osal juhtudel võivad parasiteeritud peremeesliigid isegi pesa maha jätta. Käo haudevältus peab hästi sobima peremeesliigi omaga ja see on isegi paar päeva lühem enamiku värvuliste haudevältusest, täpsemalt 11–13 päeva. Edasi toimub see, millest vist kõik lugejad kuulnud on: käohakatis püüab vabaneda kõigist kasuvanemate poegadest. Järgnevad 2–3 nädalat sõltub käopoja saatus kasuvanemate tublidusest nii toidu varumisel kui ka pesa kaitsmisel. Selle ajaga kasvab noor kägu juba nii suureks, et ei mahu enam pessa äragi. Huvitav on see, et kogu pesaperioodi toidetakse käopoega sulasliigile tüüpiliste saakobjektidega. Seega võib siin leida teatud sarnasuse inimestega, kes lapseeas põlgavad teatud eksootilisi toite, kuid täiskasvanuna otsivad hea meelega ka teravamaid toiduelamusi. Veel umbes kuu aega toidavad sulased oma kasulast. Kui kõik hästi läheb, naaseb käonooruk kahe aasta pärast oma koorumispaika ja kogu järglaste eest võitlemise protsess algab otsast peale.