“Läheks õige IBOCile!”

Amaranta Adojaan, Mari Remm, Art Villem Adojaan, Johan Boeijkens, Kristjan Adojaan (Vaibla Linnujaam)

Rahvusvaheline linnujaamade konverents IBOC (International Bird Observatories Conference) toob iga paari-kolme aasta tagant mõnes uues maailma nurgas kokku hulga linnuinimesi, kel avaneb võimalus poolakadeemilises keskkonnas oma tegemisi isekeskis arutada ning üksteist inspireerida ja koostööle kannustada. IBOCi traditsioon sai alguse 2014. aastal Rootsis, kus toimus esimene konverents Falsterbo linnujaama eestvedamisel. Teine linnujaamade konverents leidis aset New Jerseys Cape Mays 2017. aastal. Kolmandat IBOCit võõrustas 2019. aastal Iisrael, kus osalejad said viibida Eilati piirkonna linnurände “pudelikaelas”. Iisraeli IBOCil oli esimest korda kohal ka Vaibla linnujaama esindus: Art Villem ja Kristjan Adojaan.

Kui kuulutati välja neljas IBOC, hakkas Vaibla linnujaamas küpsema plaan. Üsna pea oli selge, et meie delegatsioon tuleb päris suur. Lisaks üldisele soovile konverentsist osa võtta tekitas omajagu elevust ka selle toimumiskoht Mehhiko. Kõik olid ühel meelel, et kui juba nii kaugesse ja eksootilisse paika minna, siis tuleb ekspeditsioonist võtta maksimum ja tutvuda Mehhiko ornitofaunaga põhjalikumalt. Seda riiki iseloomustavad suured kontrastid: kuna üle 80% Mehhikost katavad mäed ja vulkaanid, on sealne loodus väga mitmekesine ja maastik muutub äärmiselt kiiresti. Kokku eristatakse Mehhikos üle 50 ökoregiooni ja üle 10 bioomi, mille seas on nii äärmiselt kuivi kui ka märgi paiku. Linnuliike elab seal ligikaudu 1100, kellest 10% on riigi endeemid. Mõeldud-tehtud: Eesti delegatsioon jagunes reisides kahte rühma, millest üks külastas enne konverentsi riigi lõunarannikut ja teine Yucatani poolsaart. Reis toimus eelmise aasta oktoobris.

Amaranta ja Art Villem Oaxacas

Enne konverentsi oli meil aega umbes poolteist nädalat, et iseseisvalt Mehhiko loodust ja eelkõige linde avastada. Olime mõlemad ka varem Mehhikos käinud, kuid seekord saime reisida enda jaoks täiesti uues piirkonnas ja ka uuel aastaajal: nüüd, sügisel, olid lindudest kohal ka paljud põhja poolt tulnud läbirändajad ja talvitujad.

Oaxaca osariik on looduse (aga ka toidu!) poolest omakorda üks mitmekesisemaid piirkondi Mehhikos, mistõttu otsustasime ringi seigelda just seal. Osariigi samanimeline pealinn asub Sierra Madre mäestiku kuivades orgudes, kus vanimad säilinud märgid seal elanud sapoteekide tsivilisatsioonist ulatuvad rohkem kui 2500 aasta tagusesse aega. Lisaks kultuuripärandile sai meile osaks ka hea linnuõnn, nimelt nägime ära just selle väikse piirkonna endeemsed liigid: Oaxaca leeträhni ja mustkurk-sidriku.

Edasi võtsime suuna Vaikse ookeani äärde, kuid olles alahinnanud vahemaade pikkust ja mägiteede sõidetavust, tegime päevase vahepeatuse vihmapilvedesse mattunud San José del Pacíficos, kus erinevalt ekstreemselt kuivast ja kuumast Oaxacast tundsime tõsiselt puudust villastest sokkidest ja kampsunitest. 2900 meetri kõrgusel merepinnast tervitasid meid koolibrid ja värvulised, kellest paljudel eestikeelset nime veel polegi.
Jõudnud Vaikse ookeani äärde, seadsime end mõneks päevaks sisse armsas Mazunte külakeses, kus kaljude vahelt paistev merevesi oli nii sinine, et ei tundunudki päris. Lähedal oli võimalik avastada mangroove ja krokodille täis laguune.

Mari ja Johan Yucatáni poolsaarel

Kui päikselembeste turistide poolt armastatud Cancúni linnas lennukilt maha astusime, oli ühtäkki kõik teisiti. Esimest korda Uude Maailma sattudes on iga suleline “laifer”, kes üllatab vaatajat oma värvide ja häälitsustega ning paneb mõtisklema süstemaatika üle. Oktoobrikuus oli Yucatáni poolsaarel võimalik tutvuda nii kohaliku ornitofaunaga kui ka arvukate läbiränduritega, kelleks olid suures osas kõiksugustes värvikombinatsioonides säälikud ehk “warblerid”.

Yucatani sininäär (Cyanocorax yucatanicus).

Esmalt väljusime Cancúni liiklusmöllust ja sõitsime autoga lõuna poole, külastades uskumatult tihedaid Yucatáni lähistroopilisi niiskeid metsi. Autojuhte hoiatasid metsavahelistel maanteedel liiklusmärgid, mis ei kujutanud mitte jooksvat põtra, vaid hoopis teele hüppavat jaaguari. Yucatáni endeemidest kohtasime yucatáni sininääri, hall-leeklindu ning yucatáni turpiali. Kohalikud maiad viisid meid kaema ka metsikute ämblikahvide ja möiraahvide kombeid.

Yucatáni poolsaar asub paekiviplaadil, milles on hulgaliselt sisse langenud põhjakiviga cenote’sid (süvendeid), kus põhjaveel tekib võimalus maapinnale tungida. Loomulikult pidime nendes kristallselgetes allikates snorgeldama, nagu ka Kariibi mere korallrahude vahel, kus kohtusime merikilpkonnade ja astelraiga.

Konverentsi programmi kuulusid ka ekskursioonid silmapaistvatesse linnupaikadesse. Veracruz asub rände pudelikaelas: seda piirkonda Mehhiko kiltmaa ja Mehhiko lahe vahel läbib suur osa Põhja-Ameerika rändavatest röövlindudest, kusjuures kõige kitsamas kohas on see vaid 9 km laiune. Ühel päeval said osalejad jälgida massiivset röövlindude rännet kahes loendusjaamas, mis selle kitsuse ära katavad. Tõusvates õhuvooludes tiirlevad röövlindude parved olid kohati nii kõrgel, et palja silmaga neid näha ei olnudki, kuid niipea, kui heitsid pilgu taevasse läbi binokli või vaatlustoru, oli see täis graatsiliselt liuglevaid röövlinde. Sel päeval loendati rändel pool miljonit lindu, kellest üle 400 000 olid kalkunkondorid. Nii intensiivset rännet näeb seal vaid paaril päeval aastas. Kogu 2023. aasta sügisrände jooksul läbis seda paika üle viie miljoni röövlinnu.

IBOC 2023 vapilind - punasäälik.

Teine ekskursioon viis meid rohkem kui kahe tuhande meetri kõrgusele merepinnast, kus jahedama ja kuivema kliima tõttu oli mets üllatavalt sarnane Eesti omaga – umbes nagu Vaibla lähedal asuv Meleski raba serv. Selle kõrgusvööndi männimetsades elutseb Mehhikos endeemne punasäälik, konverentsi vapilind, kes pärast veidikest ootamist asuski meile poseerima.

Konverentsi delegaadid punasäälikut vaatlemas.

Loomulikult kasutasid konverentsi korraldajad ka võimalust teistele oma kirevat kultuuri tutvustada. Nii ava- kui ka lõpuüritusel saime osa elavast muusikast, rahvatantsust ja üldisest lõbusast meeleolust, külalislahkusest ja soojusest, mis mehhiklastele nii omane on. Peagi oli saabumas Día de Muertos, surnutepüha, mis on analoogne meie hingedepäevaga. Erinevalt meist on see mehhiklaste jaoks üks aasta olulisemaid ja suuremaid pühasid, mille pidustused kestavad vähemalt terve nädala ning mille märksõnadeks on kurva ja morni tuju asemel värvid, lilled, tants ja trall.

Kokkuvõtteks võib öelda, et linnujaamade konverentsil osalemine võimaldas kohtuda teiste omasugustega, vahetada kogemusi ja saada häid ideid Vaibla linnujaama edasiseks tegevuseks, samuti tutvuda Mehhiko erilise ja rikkaliku ornitofaunaga.

Konverentsil osalemist toetasid
Kristjan Jaagu stipendium (Haridus- ja noorteamet)
BiCIKL (EU Horizon 2020 Research and Innovation Action grant 101007492).
Eesti Ornitoloogiaühing
MTÜ Vaibla Linnujaam