Pertti Saurola: kanna kortesi kekoon!
aprill 2024
Intervjuu toimus Helsinki Ülikooli Loodusmuuseumis.
Küsitlesid Tiiu Tali ja Liis Keerberg
1990. aastal Hämes. Foto: Helmi-Irene Saurola
Kuidas sa lindudeni jõudsid?
Harjutasin Hauhos suvekodu õue peal pesapalli, kui tundsin, et keegi mind jälgib. Uus naabripoiss külitas aia juures maas ja ütles: „Ma leidsin siit lähedalt vihitaja pesa. Kas tahaksid näha?“ Muidugi ma tahtsin. Olin tollal umbes 11-aastane. Meist said väga head sõbrad, käisime mööda metsi, otsisime pesi ja linde. Kui olime Helsingis tagasi, läks sõber koos ühe teise poisiga linde vaatama. Ütlesin neile: „Te olete hullud, Helsingis ei näe ühtegi lindu! Linde näeb ainult maal.“ 14-aastaselt võtsin lõpuks sõbrast eeskuju ja taipasin, et Helsingis on võrratuid linnuvaatluskohti. Esimesel kahel aastal tahtsin näha kõiki enda jaoks uusi liike, samuti tekkis sel ajal huvi lindude rände vastu. Ent kool segas minu „uurimistööd“! Tundides istusin alati akna pool, et vaadelda linde, ja iseäranis selleks, et lugeda rännet. Kirjutasin salaja pliiatsiga koolilauale, kui palju metsvinte või hallrästaid mööda lendas. Hoidsin oma õpikuid koolis, sest kohe pärast tunde läksin välja linde vaatama ja koju jõudes olin koduste ülesannete tegemiseks liiga väsinud, nii et jäin kohe magama. Isegi enne kõige olulisemat gümnaasiumi lõpueksamit, mis algas kell 9 hommikul, pidin minema rannikule rände intensiivsust kontrollima. Sain küll eksamil läbi, kuid linnuvaatluste tõttu olid mu hinded koolis üsna kehvad.
Aga ülikooli said ikkagi sisse?
Õnneks oli 1958. aastal bioloogia erialale pääsemiseks vaja sooritada sisseastumiseksam ja see ei sõltunud gümnaasiumi hinnetest. Lisaks oli üks küsimus erialane ja tol aastal oli see rähnide kohta! Sain sisse ja muutusin kolmesest koolipoisist motiveeritud tudengiks. Aastail 1959–1965 kogusin magistritöö jaoks andmeid arktiliste veelindude ja kahlajate kevadrände kohta Soome lahes. Loendasin rännet sedavõrd intensiivselt, et viie nädala jooksul magasin vaevalt neli tundi ööpäevas. Mu nina veritses ja viimastel hommikutel suutsin korralikult näha vaid palja silmaga, sest binokliga nägin kahte horisonti!
Pertti Saurola on maailmas tunnustatud kalakotka ja kakuliste asjatundja. Händ- ja kodukaku pesitsusökoloogia uurimisele on ta pühendanud üle 50 aasta. Aastatel 1963–1973 töötas ta Helsinki Ülikoolis loomaökoloogia ja -morfoloogia osakonnas teaduri ja õppejõuna, pärast seda oli pikalt Soome rõngastuskeskuse juhataja. 1981–1995 oli Pertti Saurola Euroopa Rõngastuskeskuste Liidu (EURING) president. Oma karjääri jooksul on ta muu hulgas rõngastanud üle 5400 kalakotka, 3600 händkaku ja 3600 kodukaku. Ta on andnud suure panuse Eesti-Soome suhete arendamisse ning valiti 2003. aastal EOÜ auliikmeks.
Pärast arktiliste veelindude rände uurimist tegelesin mõnda aega naerukajakate rõngastamisega, et uurida selle liigi geenivoolu. Sellele järgnes minu jaoks kõige olulisem teema: röövlinnud. Juhtiv tegija selles valdkonnas oli Pentti Linkola, kes pärast sõda oli kõikide Soome välitööde pioneer ja kõikide uute ettevõtmiste algataja: röövlindude seire, veelindude rändeloendused, linnujaamatöö jne. Ta võttis minuga ühendust, kui rõngastasin 1957. aastal „tema pesas“ oma esimesi kalakotkaid. Meist said väga head sõbrad ja tänu Pentti eeskujule hakkasin 1965. aastal uurima händ- ja kodukaku populatsioone. 1960ndate lõpus muutus Pentti jaoks metsas käimine raie tõttu vaimselt võimatuks, mistõttu hakkasin meie ühisel uurimisalal Hämes kontrollima ka kalakotkaste pesi.1971. aastal alustasin Pandioni projekti, 1982. a röövlinnuruutude ja 1986. aastal röövlinnu küsimustiku projekti, et jälgida röövlinde üle riigi. Pentti oli see, kes ronis röövlinnupesadele ilma varustuseta, ja ma järgisin tema eeskuju aastakümneid. Praegu, 85-aastaselt kasutan siiski ronimisraudasid ja eelmisel aastal rõngastasin üle 100 kalakotka poja.
Mis teeb lindudega tegelemise huvitavaks?
Linnud on atraktiivsed ja ilusad. Neid vaadelda on ühtaegu lihtne ja keeruline. Heal linnuvaatlejal peab olema palju oskusi: tuleb olla väga hea vaatleja ja tähelepanelik, et linde üles leida, peab suutma kiirelt tuvastada ja meelde jätta nii visuaalsed määramistunnused kui ka häälitsusi ja laule. Aga kõige olulisem oskus on tunda oma piire ja olla kriitiline, et mitte teha valemääranguid. Linnu määramiseks on vahel aega vaid mõni sekund. See on tõsine väljakutse: sa pead olema väga hea, aga tundma ka oma võimeid. Ja see on see, mis teeb lindudega tegelemise huvitavaks.
Välitööd Hämes 2013. aastal. Foto: Olli Saksela
Sinu ema oli kuulus Soome ooperilaulja Irja Aholainen ja ka sina oled kogu elu kõrgel tasemel laulmist harrastanud. Su esimene käik Eestisse oligi 1969. aasta laulupeole Soome Akadeemilise Meeskooriga, kus solistina laulsid Erik Bergmanni „Luike“. Räägi sellest käigust Eestisse.
Ma arvan, et see oli mu kõige huvitavam laulmiskogemus. Laulupidu algas minu soolo etteastega, mulle öeldi, et minu selja taga on 35 000 inimest ja ees 250 000. Bergmani „Luik“ oli dodekafooniline pala, mis oli Nõukogude liidus keelatud. Me olime seal ka ainus Lääne koor. Ja kõik koorid kõndisid rongkäigus Võidu väljakult Lauluväljakule. Meie kandsime ainsana oma koori ees Soome lippu ja oma riigi nime. Tänavad olid rahvast täis ja ma kõndisin äärmises reas, mis oli pealtvaatajatele kõige lähemal. Üks vana kepiga naine, kes suutis vaevu käia, ulatas mulle rukkililled ja ütles „Omad pojad tulivad!“… ja siis tegi sama ka üks väike tüdruk… see oli nii liigutav. Me teadsime ju kogu olukorda. Ja seda, kui vähe jäi puudu, et sama oleks juhtunud Soomes.
Teemantpulmapäeval 30.juunil 2023. aastal oma naise Helmi-Irenega. Foto Raimo Virkkala
1969. aastal ei teadnud keegi, mis saab eestlastest, kes elasid Nõukogude Liidus. Samal laulupeol tutvusime Tallinna Polütehnilise Instituudi (TPI) meeskooriga. Pidustuste lõppedes valdas meid kurbus – kas me veel kunagi näeme? Kui lahkusime sadamast laevaga, tuli TPI koor meid ära saatma, ja me laulsime üksteisele: TPI koor sadamas ja meie laeval. Kaugelt merelt, nii kaua, kui silm binokliga seletas, nägin, kuidas nad sadamasse laulma jäid…
1950ndatel värvulisi rõngastamas
Osalesid pea kõigil Eesti-Soome ornitoloogide päevadel, mis toimusid 1970, 1976, 1979, 1986, 1991, 1997 ja 2003. Palun kirjelda tolleaegset õhustikku.
Esimesed kokkusaamised toimusid Nõukogude Liidu ajal. Oli selge, et tol ajal Eestis käies tuli olla ettevaatlik, et kellele, mida ja kui palju võis rääkida. Saime usaldada teatud inimesi, minu ja Ilkka Steni siseringis olid näiteks Fred Jüssi, Heino Veromann, Tiit Randla, Vilju Lilleleht ja mõned inimesed veel. Nemad olid tõelised eestlased. Seitsmekümnendatel oli ornitoloogide päevadel alati keegi, kes andis võimudele aru, mida vabal ajal tehti ja millest räägiti.
Nõukogude Eestis olles tegime ka mõne illegaalse ekskursiooni. Ükskord pakkus Tiit Randla mulle ja mu naisele Helmi-Irenele võimaluse Tallinnast välja sõita. See oli toona turistidele rangelt keelatud, Tallinna linnapiiridel kontrolliti mõnikord lausa autosid. Tiit küsis, kas oleme huvitatud nahkhiirtest. Jah, muidugi! Tiidu hea sõber, liblikauurija Teet Ruuben, kellel oli auto, viis minu, mu naise, Tiidu ja Fred Jüssi ühte vanasse kaevandusse, kus puhkas väga palju nahkhiiri. Enne väljasõitu öeldi meile, et olge vagusi, meie räägime. Püüdsime välja näha nii eestlase moodi kui võimalik. See filosoofiline koosviibimine eemal Nõukogude Liidu kontrollivatest mikrofonidest – heade sõprade, küünlavalguse, Fredi suupilli ja laes puhkavate nahkhiirtega – see oli unustamatu kogemus…
Mida soovitaksid algajale linnuvaatlejale?
Naudi linde! Ära mõtle neist kui numbritest, kui uutest liikidest su kogus. Kui leiad mõne harulduse, vaatle teda uudishimuga ja püüa näha määramistunnuseid, kirjelda tema häälitsusi ja laule enda jaoks meeldejäävalt. On palju linnuvaatlejaid, kes rahulduvad pelgalt linnu nägemisega, kuid ei õpi tema kohta midagi.
Aga edasijõudnule?
Püüa oma tegevusega tuua lindudele suuremas plaanis kasu. Talleta oma vaatlused andmebaasidesse. Osale kohalikes ja rahvusvahelistes projektides. Mõtle lindudest kui terviku osast: kui ökosüsteem tervikuna on häiritud, ei lähe ka lindudel seal hästi. Lihtsalt mõtle nende seoste peale. Soome keeles on meil ütlemine: kanna kortesi kekoon. Ehk kanna oma kõrs pesakuhilasse. Iga sipelgas toob oma osa ja nii suudavad nad ehitada pesa. Sina oled asjatundja, spetsialist ja vastutav. Nii et kanna kortesi kekoon!