2023. aasta oli linnukaitses kirev ja lendas kiiresti

Liis Keerberg
Eesti Ornitoloogiaühingu linnukaitse spetsialist*

Möödunud aasta kandvad teemad linnukaitses olid seotud mere ja merelindudega ning soode ja sooservametsade liikidega. Märgilise tähtsusega töö, mis sel aastal sai Andrus Kuusi eestvedamisel ära tehtud, puudutab ennekõike auli, aga samuti vaeraid ja teisi merelinde. Nende rändeaegsed ja talvised peatusalad Läänemerel ja Liivi lahes olid küll juba varem lennu- ja laevaloendustega kindlaks tehtud, aga vajasid koondamist, analüüsimist ja kõige olulisemate peatusalade piiritlemist, et need kaitse alla võtta.

2023. aastal kinnitas BirdLife International uued rahvusvaheliselt tähtsad merelinnualad. Pildil aul. Foto: Karl Adami

Selle töö eellugu ulatub veel palju kaugemale, 2016. aastasse, kui ornitoloogiaühing tegi riikliku mereplaneeringu alusuuringutena rändeteede ja toitumisalade analüüsid. 2019. aastal järgnes peatumisalade analüüs, millest omakorda selgus tarvidus uuendada merelindudele vajalike kaitsealade nimekirja. 2023. aastal jõudsime tööga sinnamaani, et BirdLife International kinnitas uued rahvusvaheliselt tähtsad merelinnualad ja kliimaministeeriumile sai koostatud põhjalikud ettepanekud nende alade võtmiseks kaitse alla. Kuna Euroopa Liidu elurikkuse strateegia on seadnud eesmärgiks võtta kaitse alla 30% merealadest ja iga riik peaks sellesse oma osa andma, siis on see Eestile ühtlasi hea võimalus oma panus täita. Uute merealade kaitse alla võtmine on ajakriitiline töö, sest meretuuleparkide ajastu tulek energeetikasse lisab senistele, pigem ajutise iseloomuga tegevustele merel täiesti uued, hiiglaslikud ja püsivad ning samal ajal liikuvad objektid, mis valesse kohta sattudes võivad saada ohtlikuks rändetakistuseks või tõrjuda veelinde nende harjunud peatumisaladelt Üks selline tundlik koht, kuhu riigi enamusosalusega Enefit Green on ammu unistanud tuuleparki rajada, on Hiiumaa lähedal, Tahkuna neemest kirdes ja loodes. Seal võivad peale lindude löögi alla sattuda ka rändavad nahkhiired ja meres elutsevad hülged.

Kus vett, seal linde. Eelmisel aastal jätkus töö ka selle nimel, et teataks paremini metsakuivendusega kaasnevaid mõjusid ja arvestataks nendega otsuste tegemisel. Eestis on metsakuivenduse suhtes eriti tundlikuks liigiks metsis, kelle mängupaigad puistuvad ja kelle pojad ei saa enam piisavalt toitu, kui tihenevatest metsadest puhmarinne kaob. Sama probleem ohustab must-toonekurge, kelle pojad jäävad metsaojade kuivamise ja setetega hägustumise tõttu nälga.

Metsis on metsakuivenduse suhtes eriti tundlik. Foto: Tiiu Tali

Selleks et kuivendusotsuseid ei tehtaks neid liike tundvaid eksperte kaasamata ja mõjusid hindamata, on ornitoloogiaühing algatanud juba kaks kohtuasja. Põhja-Kõrvemaa looduskaitseala serval rekonstrueeritud Kõrveveski metsakuivenduse asjas otsustas kohus 23. veebruaril 2023, et meil oli kuivendusmõjude hindamise vajalikkuse suhtes õigus. Otsustaja, Põllumajandus- ja Toiduamet (PTA) hiilis keskkonnamõju hindamisest ebaseaduslikult kõrvale. Kuna PTA kohtuotsust ei vaidlustanud, siis lootsime, et nad on probleemist aru saanud ja edaspidi arvestavad kuivenduse suhtes tundlike liikide ja elupaikadega nii, nagu vaja, aga paraku olime sinisilmsed. Kui keset põuast suve Siiraku looduskaitseala ümbritseva kuivendussüsteemi eelhinnangust lugesime, et must-toonekurele mõjub metsakuivendus positiivselt ja metsisele see mõju ei avalda, siis tuli teritada pliiats järgmiseks kohtukaebuseks. Kuna metsakuivendus ei puuduta ainult linde, vaid metsa- ja vee-elustiku tervist üldisemalt ning mõjutab turvasmuldade kuivendamise kaudu ka kliimat, siis teeme kuivenduse vallas laiemat koostööd teiste keskkonnaorganisatsioonidega, ennekõike metsade ja märgalade kaitsele pühendunud Eestimaa Looduse Fondiga. Eesti Keskkonnaühenduste Kojas (EKO) on loodud kuivenduse alaseks koostööks isegi eraldi kuivenduse töörühm. EKO kolleegidega käisime suvel RMK kutsel kolmel korral kaasa mõtlemas riigimetsa majandamise arengusuundade üle.

Rüüda pesa pilt Elbu rabas. Foto: Liis Keerberg

Kuivenduse kahjulike mõjude teadvustamine ja vähendamine oli seal üks läbivaid teemasid. Kuna riik on suurim metsaomanik, siis riigimetsas toimuv ongi kõige ulatuslikuma mõjuga. Andsime EKO kuivendustöörühmaga oma panuse ka Tartu Ülikooli teadurite koostatud kuivendusmõjude leevendamise juhisesse, mis on mõeldud selleks, et kuivendusvajaduste üle otsustamisel ja mõjude kaalumisel saaks lähtuda värskeimast kättesaadavast teaduslikust infost. Päris pingeline töö on käinud EKO raames ka õigusloome vallas. Nimelt plaanitakse muuta Natura võrgustiku linnu- ja loodusaladel inimtegevuse mõjude hindamist senisest lihtsamaks, kuid nagu ikka, kui suurt süsteemi muutma hakatakse, kerkib esile igasuguseid probleeme. Kuivendusega seoses näiteks selgus, et kuivendussüsteemide uuendamist ja hooldust võib teha nii, et sellest ei jää maha ühtki paberit ning luba pole tarvis kelleltki küsida ka siis, kui tegevus toimub kaitseala piiril. Oleme kulutanud palju tunde, et selliseid asju ametnikele selgitada. Need on aga kõik siiski alles esimesed sammud. Maaparanduse valdkond ei ole oma kaasuvatest mõjudest teadlik olnud, ja selleni, et masskuivendamise asemel hakataks tegema kaalutletud valikotsuseid, on veel pikk ja käänuline tee minna.

Elbu raba. Foto: Mati Kose

Kolmas suur teema, millega 2023. aastal edasi tegelesime, oli soode kaitse seoses turbakaevandamisega. Otsuse, millega anti luba kaevandada turvast Pärnumaal Lavassaare soostikus asuvast Elbu rabast – väga esinduslikust linnurikkast lagesoost –, vaidlustasime juba 2020. aasta augustis. 2023. aastal jõudis kaebus Riigikohtusse.** Kuna uusi kaevanduslubade taotlusi Elbu rabasse ja teistesse soodesse muudkui tuli, tekkis huvi välja selgitada, kas turbakaevandajatel on tõesti kitsas käes, et nii agaralt taotlusi esitatakse. Et maavaradega seotud andmed on tänapäeval avalikult kättesaadavad, saime mõningase nokitsemise tulemusena hetkeseisust ülevaate. Laias laastus näitavad andmed, et kui arvestada viimase kümne aasta keskmist kaevandusmahtu ja juba avatud turbaalade jääkvarusid, siis peaks vähe lagunenud turvast jaguma üle 30 aasta ja hästi lagunenud turvast umbes 170 aastaks ning seda kõike ligi 21 000 hektaril. Teisisõnu, varude nappusest ei saa juttu olla, pigem oli soov saada õigused võimalikult paljudele varudele, sealhulgas neile, mis asuvad looduslikus seisundis soodes, kus ei tohiks riiklikes arengukavades paika pandud põhimõtete järgi üldse kaevandada. Lisaks kerkis nende andmete pinnalt esile terve hulk muid probleeme. Näiteks pikendatakse kaevanduslube 30 aasta kaupa keskkonna- ja kliimamõju hindamata. Kahe euro eest ei saa enam tassi kohvi ka, kuid saab tonni turvast, mida siis 150 euroga edasi müüakse, jättes keskkonnakahju ühiskonna kanda. Niisiis leidsime end neid andmeid analüüsides nagu telesaatest „Miljon miksi“, mida me nüüd koos teiste keskkonnaühendustega püüame edasi harutada. Kuna turvas läheb suuresti ekspordiks ja keskkonnamõjude teadvustamise tõttu on suurtel turbakasutajatel riikidel, nagu Holland või Saksamaa, järjest suurem huvi turba päritolu vastu, hakkas teemat uurima rahvusvaheline ajakirjanike töörühm, kuhu kuulus ka Eesti Päevaleht. Kadri Ibruse sulest ilmunud kolmeosalises artiklisarjas „Turba all“ valgustati turbatootmise probleemistikku põhjalikult. Kajastamist leidis ka Elbu raba kohtuasi ja looduslikes soodes kaevandamine. 2023. aasta lõpus tegime koos EKO ja Eesti Märgalade Ühinguga kliimaministeeriumile ettepaneku peatada kliimaseaduse jõustumiseni uute turbalubade väljaandmine ja kehtivate lubade 30-aastane pikendamine. Ühtlasi tegime ettepaneku, et rabades enam kaevandada ei lubataks. See kaitseks ka sooservametsi, mille seisundit kaevandamisega kaasnev kuivendus halvendama kipub.

Vast kõige rohkem tähelepanu sai ornitoloogiaühingu tegemistest 2023. aasta kevadel lahti rullunud kormoranide saaga, kui keskkonnaamet andis kaluritele loa kormoranide mune õlitada. Õlitatud munadest poegi ei kooru ja nii püütakse selle liigi kasvavat arvukust ohjeldada. Me ei plaaninud selle otsuse vaidlustamiseks tingimata kohtusse minna, aga kui selgus, et õlitamist kavandati peamiselt just linnukaitsealade sihtkaitsevööndites, ei jäänud muud üle. Pealegi tulnuks enne kormoranide pesitsusse sekkumist tõendada, et need linnud tekitavad kalameestele tõsist majanduslikku kahju, aga seda neist otsustest välja ei lugenud. Meie mure oli selles, et kormorani toitumisuuringud on 25 aastat vanad ehk pärit ajast, mil kormorani praegune lemmik ümarmudil ei olnud Eesti vetes võõrliigina veel nii tugevalt kanda kinnitanud. Kormorani suhtes tundus seetõttu väga ebaõiglane ta ilma igasuguste tõenditeta „kahjurina“ süüdi mõista.

2023. aasta kevadel rullus lahti kormoranide saaga. Foto: Sander Sirelbu

Kohus küll kevadist õlitamist ei peatanud ehk esialgset õiguskaitset ei pakkunud, kuid tagantjärele tehti kindlaks, et õlitamisotsused olidki õigusvastased. See kohtuotsus jäi ka jõusse, sest keskkonnaamet tunnistas ise, et oli vigu teinud, ja otsust edasi ei kaevanud. Loodetavasti võetakse nüüd ette kõik vajalikud uuringud, et välja selgitada, milline roll kormoranil Eesti kalastiku „majandamisel“ praegu on ja millise toidubaasi najal tema asurkond paisub. Kormorani kohtuasja käigus selgus, et selle liigi kohta on liikvel päris palju müüte, mida ornitoloogid oma teadmiste ja kogemuste pinnalt kinnitada ei saanud. Seepärast nägime tarvidust peamistele küsimustele usaldusväärsete teadusallikate põhjal vastused anda, et inimesed saaksid kormorani eluolust rohkem teada. Niisiis pöördus kohtuasi õige pea pigem haridusliku kampaania valdkonda. Kormoranidega seotud küsimustele leiab vastused veebilehelt eoy.ee/kormoran.

*Ornitoloogiaühingu linnukaitsemeeskond tegutses sel aastal koosseisus Liis Keerberg, Kunter Tätte, Veljo Volke ja Andrus Kuus. Meie tööd toetasid tõhusalt ornitoloogiaühingu juhataja Kaarel Võhandu ja linnukaitsekomisjoni vabatahtlikud eksperdid eesotsas Indrek Tammekännuga.
**Just loo kirjutamise päeval tegi Riigikohus teatavaks, et ornitoloogiaühingu kaebus on rahuldatud ja Elbu rabast turba kaevandamise luba tühistatud.

Riigikohus tegi Elbu raba turbakaevandamise kaasuses keskkonnakaitse seisukohalt märgilise otsuse

14. märtsil sai ornitoloogiaühing hea uudise Riigikohtust. Pärast 3,5 aastat peetud kohtulahingut ning kaotusi halduskohtus ja ringkonnakohtus andis Riigikohus lõpliku õiguse Elbu turbaraba kaevandamise kohtuasjas ornitoloogiaühingule. Sakslastele kuuluv MTÜ Hiiu Turvas tahtis kaevandada ligi 330 hektari suurusel rabaosal, kus pesitsevad rüüdad, väikekoovitajad ja teised heas seisundis soodele omased kaitsealused linnuliigid. Ala oli Turbaliidu survel arvatud kaevandamiseks sobilike alade nimekirja kui eeldatavalt kaitseväärtuseta soo. Keskkonnamõju hindamisel nenditi, et looduslikus seisundis raba ja kaitstavate liikide elupaik hävib, aga eeldati, et sellest pole midagi, küll linnud kolivad mujale. Riigikohus otsustas, et selline lähenemine ei ole õiguspärane. Kuna rabade seisund ei ole Eestis hea ja vajab parandamist, siis oleks tulnud seda otsuse tegemisel arvesse võtta ja kaaluda. Ka siis, kui soo ei ole kaitse all, on tal süsiniku talletajana ja elupaigana väärtus, millega tuleb arvestada. Sama öeldi III kategooria kaitsealuste linnuliikide kohta – ei saa eeldada, et nende hea seisund on tagatud ainult kaitsealadel. Kui mõne otsusega hävib neile sobiv oluline elupaik väljaspool kaitseala, tuleb hinnata selle mõju kogu populatsioonile. Kokkuvõtvalt leidis kohus, et turba kaevandamisega kaasnev häiring on sedavõrd suur, et seda saab lubada vaid siis, kui see on proportsionaalne võrreldes saadava kasuga. Tänaseks on Elbu raba tunnistatud rahvusvaheliselt tähtsaks linnualaks ja ornitoloogiaühing on teinud ettepaneku liita raba Lavassaare looduskaitsealaga. Pretsedenti loova otsuse tegi Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Ivo Pilving, Julia Laffranque ja Viive Ligi. Ornitoloogiaühingut esindas riigikohtus vandeadvokaat Siim Vahtrus. Taustajõuna olid abiks ühingu spetsialistid, kohalikud linnumehed Indrek Tammekänd ja Mati Kose, soode ekspertidena aitasid Jüri-Ott Salm Eestimaa Looduse Fondist ja Marko Kohv Tartu Ülikoolist.