Linnuvaatlused ja linnuatlas: kuidas jõuda parema atlaseni?
märts 2026
Eerik Leibak
Aastail 1976–1982, Eesti esimese linnuatlase koostamise ajal paiknes linnuvaatlejate võrgustik hajali üle kogu Eesti: ornitoloogia sektsiooni liikmeid ja usaldusmehi elas umbes veerandis 10 × 10 km atlaseruutudes. Teise atlase aastaiks (2003–2009) olid tekkinud suured alad, kus polnud ühtegi aktiivsemat kaastöölist. Praegu koostatav linnuatlas peab veel rohkem tuginema (suuremates) linnades elavatele vaatlejatele, et nad käiksid ka kaugemal asuvates vaatlusruutudes.
Samal ajal on muutunud ka paljude vaatlejate hoiakud. Järjest vähemaks kipub jääma neid, kes on keskendunud oma koduruudu, – linna või – kihelkonna linnustiku ja selle muutuste jälgimisele. Ühiskond on muutunud isiku- ja meelelahutuskesksemaks ning ka uue põlvkonna linnuharrastajate hulgas on neid, kelle jaoks pole oluline mitte linnustiku uuritus, vaid vaatleja enda kohatud liikide arv. On liik juba kirjas, ei pruugi enam jätkuda innukust minna sama liiki otsima ka mujale.
Ühtaegu on aga tunduvalt paranenud keskmise vaatleja linnutundmine ja liikumisvõimalused. Võrreldamatud on ka vaatlusandmete talletamis- ja edastusmeetodid ning asjaomased vahendid, samuti tagasiside: ülevaadet tehtust ei saa mitte kuude ega aastate pärast, vaid mõne sekundi või minuti jooksul.
Kõik need on objektiivsed protsessid ega ole õieti minu asi neid hinnata või arvustada. Kuid linnuatlase koostamisele on neil kahtlemata mõju. Järgnevalt mõnest tahust, mida võiks lisaks atlase tööjuhendist (vt www.eoy.ee/atlas/#Juhend) loetule eelseisvatel atlaseaastatel silmas pidada, et viie aasta pärast ei peaks tulemustes pettuma.
Metskiur. Foto: Igor Tseskidov
Sihiks võimalikult suur pesitsuskindlus
Eelmises Tiirutajas nendivad Andres Kalamees ja Andrus Kuus, et haudelindude levikuatlase esimesel vaatlusaastal on juba sisestatud pool eelmise atlase kõigi kannete arvust. Vormiliselt on see tõesti nii, aga tegelikult mitte. Varasemate atlaste puhul esitas iga vaatleja ühe liigi kohta ühes ruudus vaid ühe kande aastas – suurima tuvastatud pesitsuskindluse koodiga vaatlustulemuse. Ilmselt teab vaid tema ise, kui palju üksikvaatlusi pidi ta selles ruudus tegema, et kirja saada näiteks metskiuru kindel pesitsus või musttihase tõenäoline pesitsus.
Praeguse atlase koostamise käigus sisestatakse PlutoFi andmebaasi kõik üksikvaatlused, seega võib neid ühe liigi kohta ühes ruudus olla kaugelt enam kui üks. Võrreldavate arvude saamine on muidugi võimalik, jättes arvestamata sama vaatleja korduvad kanded, kuid see ei ole vast kuigi oluline. Tähtis on lihtsalt silmas pidada, et ei piisa kahest välitööaastast, saavutamaks eelmise atlasega sisult võrdväärset tulemust.
Märksa murelikumaks teeb mind aga kogutud andmestiku kvalitatiivne külg. Haudelindude levikuatlase puhul tuleb teatavasti igas ruudus tuvastada võimalikult kõik pesitsevad linnuliigid võimalikult suure pesitsuskindlusega. Juhuvaatlused sobivad kenasti selleks, et tuvastada ruudus eri liike. Ent selleks et kirja saaks suurim pesitsuskindlus, on paratamatult vaja vaatlusruudus käia mitu korda. Üksnes juhuvaatlustel põhinev teave pakuks huvi Kesk-Aafrika Vabariigi, Põhja-Siberi jms paiga puhul, mida välisministeerium soovitab tungivalt vältida, kuid see polnud meie tase juba eelmiste atlaste ajal.
Olgu selle näiteks hiljutise aasta linnu käo levikukaart 2025. aastast. See liik pesitseb meil peaaegu kõigis ruutudes (paitsi laiuruudud), kuid kindlat pesitsust õnnestub tõestada haruharva (eelmise atlase ajal 16 ruudus). Hõlpsasti saab aga tuvastada tõenäose pesitsemise (kood „T“), registreerides käo samas paigas vähemalt nädalase vahega. Paraku näitab levikukaart, et seda tegid vähesed vaatlejad: 731 võimaliku pesitsemise ruudu kõrval on vaid 76 tõenäose pesitsemise ruutu.
Me ei saa end lohutada ka sellega, et küll järgmisel aastal asi iseenesest paraneb: koodi „T“ saab kasutada üksnes ühe pesitsushooaja piires.
Käo leviku kaart 5 x 5 km ruutudes 2025. aastal. Allikas: elurikkus.ee
Alustuseks märkmed
Osa vaatlejaid on harjunud oma vaatlusandmeid PlutoF GO abil kohe edastama andmebaasi, mingeid märkmeid tegemata. Isaskäo territoorium on võrdlemisi suur ja selle kohta võib juhuslikult laekuda ka mitu vaatlust, andes hilisemal andmetöötlusel ikkagi tulemuseks „T“ ehk tõenäolise pesitsuse. Seevastu mets-lehelinnu, tutt-tihase ja kõigi muude väikese territooriumiga liikide puhul ei saa sellele loota. Paraku ei ole vaatleja pea ka prügikast, et kõigi kohatud isendite asupaiku meeles pidada.
Musttihane. Foto: Kadri Niinsalu
Selles olukorras ei oska ma soovitada muud kui teha märkmeid. Printisin oma 2025. aasta peamiste vaatlusruutude kohta A4 mõõdus kaardid ning kandsin neile punktide või väikeste polügoonidena eri vaatluskohad. Tehes iga tähistatud ala kohta paberile (või diktofoni) liigiloendi nii esimesel kui ka järgmistel vaatluskäikudel, on hõlbus tuvastada samu liike samas kohas ja tähistada nende pesitsuskindlust koodiga „T“.
Muidugi ei ole mõistlik võtta eelmiste käikude andmestikku metsa kaasa ja kulutada vaatlusaega paberites tuhlamisele: kordusleiud tasub tuvastada ja andmed edastada õhtul töölaua taga. Andmeid saab sisestada või väljas pandud koode täpsustada ka PlutoFi töölaua kaudu ning see võib osutuda põnevaks: kelle pesitsuskindlust õnnestus täna parandada ja kelle oma mitte?
Eelmise hooaja vaatlusandmete laekumist jälgides panin tähele, et ligi paarkümmend vaatlejat tegigi atlast nii, et ruudu uuritus paranes ka kvalitatiivsest küljest. Loodetavasti on neid järgmistel aastatel tublisti rohkem. Teravalt jäävad silma vastupidised juhtumid. Näiteks ühes Ida-Eesti ruudus (nimi ja kood toimetusele teada) tehti mullu kolmteist metsvindi vaatlust, kõik pesitsuskindluse koodiga „l“ (laulev isaslind). Kui ka tänavu panna seal kirja uus kuraditosin laulvat vinti, jääb liigi pesitsuskindlus ikkagi üksnes võimalikuks: võib-olla ta pesitseb, aga võib-olla ka mitte. Sama kehtib kõigi teistegi liikide kohta.
Atlasekäikudel tasub teha märkmeid paberile, enne kui vaatlustulemus PlutoFi sisestada. Näiteks on hea abivahend väljaprinditud kaardid (joonisel ruut ME9555 – Möldripalu). Kandsin neile vaatluskohad ja tegin iga tähistatud ala kohta paberile (või diktofoni) liigiloendi nii esimesel kui ka järgmistel vaatlusretkedel. Nõnda on hõlbus registreerida samu liike samas kohas ja tuvastada nende pesitsuskindlus koodiga „T“.
Kokkuvõtteks: juhuvaatluste meetod näib hästi sobivat talilinnuatlase välitöödeks, mille esimene hooaeg on selle kirjatüki ilmumise ajaks läbi saanud. Ka haudelindude levikuatlases on sel oma osa, kuid ainult nn tavavaatluste varal rahuldavat tulemust ei saavuta. Teadagi on meie ühiskonnas keskendumisraskused järjest süvenev probleem, ent ornitoloogiaühingu liikmeskonda peaks see puudutama vähe: siia on ju koondunud lindude uurimisele ja kaitsele keskendunud inimesed. Niisiis tuleks atlase eesmärkide täitmiseks igal aastal keskenduda mõne ruudu mitmekordsele uurimisele.
Öösorr. Foto: Sander Sirelbu
Tuleb minna ööretkele
Eraldi teema on andmete kogumine öölindude kohta, mis paiguti lonkas juba eelmise atlase ajal. Ühegi öösorrita Alutaguse või händkakuvaba Kõrvemaa ruudud näitavad, et sealkandis vaadeldi ka 2025. aastal üksnes valgel ajal. Tavavaatlustega ei saagi paljude öise eluviisiga liikide levikut tuvastada, tuleb ette võtta eraldi öiseid käike.
Öölinde on vähe ja hajusalt, mistõttu pole põhjust kogu pimedat aega kulutada ühe ruudu peale: läbi jõuab sõita mitu ruutu. Esimesed kaks ööretke tuleks teha märtsi teisel ja aprilli esimesel poolel kakkude mängulaulu ajal. Kaks käiku ikka selleks, et võimalikult paljude liikide territoriaalsus (T) tuvastada. Teine käigupaar mai lõpul või juunis võimaldab kaardistada öösorri, ruiklaste, ritsik- ja roolindude jms liikide levikut.
Joonisel on näide minu mulluse kahe öösorriretke (4 + 4 tundi) tulemusest Põhja-Tartumaalt. Päris igas ruudus korduskuulatlemine samades kohtades tulemusi ei andnud, aga enamikus ikka. Muidugi pole kakukäike mõtet ette võtta röövlinnu püsiseirealadel, mida niigi uuritakse. Sama kehtib kevadsuvel nende ruutude kohta, kus tehakse püsimarsruudil öölinnuloendust. Seevastu võib olla põhjust suunduda ööretkele ka mõnda sellisesse ruutu, mille päevalinnustiku liikide arv on juba muljet avaldav: eri põhjustel ei sobi öölinnuatlas mitte kõigile kaastöölistele. Kel aga vähegi soodumust, huvi ja võimalusi, võiks öiseid käike ette võtta laiemalt. Abi oleks sellestki, kui plaanis oleva Tartu–Tallinna või Rakvere–Paide hommikuse autosõidu teete juba eelneval ööl, läbides osa marsruuti mõnda kõrvalteed pidi. Ent enne tasub liigikaartidelt välja selgitada, millistes ruutudes aega kulutada; vt elurikkus.ee/bird-atlas/taxon.
Käesolev kirjutis kajastab autori isiklikke seisukohti.
Öösorri levikuandmed Põhja-Tartumaal kahe öise käigu põhjal 2025. aastal. Allikas: elurikkus.ee