Rukkiräägu arvukuse sõltuvus ilmaoludest: mida näitavad 2020.–2024. aasta seireandmed?
märts 2026
Ekke Rikka
Ekke Rikka põhikooli loovtöö „Rukkiräägu arvukuse sõltumine ilma parameetritest Eesti eluslooduse riikliku seire andmetel 2020–2024“ pälvis õpilaste teadustööde riiklikul konkursil 2025. aastal põhikooli astmes III preemia. Töö juhendajad olid Triinu Pertels ja Margus Ots.
Lindude rände kulgu mõjutavad nii otseselt kui ka kaudselt temperatuuriolud. Paljud linnuliigid ootavad enne rändele asumist kindlaid, just sellele liigile soodsaid ilmasid. Kui juhtub, et ilm on rändeteel pilvine ja vihmane, võib ränne mõneks ajaks pidurduda: linnud teevad sobivas kohas rändepeatuse ning jõuavad Eesti pesitsusaladele keskmisest hiljem või ei jõua üldse.
Rukkirääk (Crex crex). Foto: Kauro Kuik
Oma põhikooli loovtöös võtsin vaatluse alla küsimuse, kuivõrd mõjutab saabumis- ja pesitsusaegne ilm rukkiräägu arvukust. Lähtusin oletusest, et nii nagu paljude rändlindude puhul, oleneb ka rukkiräägu arvukus saabumis- ja pesitsusaegsest ilmast, eeskätt sademete hulgast ning õhutemperatuurist.
Töös on kasutatud Eesti riikliku keskkonnaseire programmi eluslooduse seire allprogrammi käigus 2020.–2024. aastal kahelt vaatlusalalt kogutud andmeid rukkiräägu arvukuse kohta. Saadud tulemusi on võrreldud rukkiräägu Eestisse saabumise aja (mai) ja pesitsusaja (juuni) valdava õhutemperatuuri ning keskmise sademete hulgaga.
Töös analüüsitud arvukusandmeid olen ise kogunud, olles abiks isale (Margus Otsale) rukkiräägu seirel aastatel 2020–2024. Nendel käikudel käisin kaasas huvist selle linnuliigi vastu. Linnud ja lindudega seotud teemad on mulle tuttavad olnud juba väiksest peale, sest isa seltsis olen sageli linde vaadelnud ning aidanud neid rõngastada.
Rukkirääk – kaitsealune lind
Rukkirääk (Crex crex) on Eestis kolmanda kaitsekategooria liik. Tegu on meil üsna laialt levinud haudelinnuga, keda pesitseb siin hinnanguliselt 20 000 – 40 000 paari. Liigi arvukus on Eestis vähenenud, kuid tema levik on viimastel kümnenditel siiski püsinud peaaegu muutumatuna. Kogu rukkiräägu levila ulatuses peetakse suureks ohuks põllumajanduse intensiivistumist ja varast niitmist, mille tagajärjel hukkuvad sulgivad vanalinnud ja järglased.
Talve veedab rukkirääk Ida-Aafrika savannides ning Tansaania ja Lõuna-Aafrika Vabariigi vahel asuvates rohtlates. Tema pesitsusalad asuvad Euroopas ja Aasias. Eestisse saabuvad rukkiräägud enamasti maikuu eelviimasel ja viimasel nädalal. Kevadine ränne oleneb mitmest mõjurist. Oluline tegur on Euroopas, eriti Põhja-Euroopas valitsevad ilmaolud, sealhulgas temperatuur ja sademed.
Varasematest rukkiräägu-uuringutest on teada, et liigi arvukus kõigub aastati väga palju. Oluline arvukuse mõjutaja on ilm: kui mais on rukkiräägu rändeajal ilm halb ehk keskmisest jahedam, siis saabub neid Eestisse pesitsema vähem; kui aga ilm on rändeks soodne, kohtame rukkirääke rohkem. Võib ka arvata, et liigi arvukus oleneb juunikuisest ehk pesitsusaegsest ilmast.
Kuidas koguti arvukusandmeid?
Rukkirääk kuulub Eestis riiklikult seiratavate linnuliikude hulka. Tema seire siht on jälgida populatsiooni arvukuse lühiajalist, s.o 12 aasta pikkust muutust. Seire raames on vaatluse all ka rukkiräägu elupaiganäitajad.
Loendusel kaardistatakse laulvad isaslinnud, kes oma lauluga annavad teistele isastele märku oma territooriumist. Alates 2013. aastast kasutatakse loenduskaarti, mis koosneb helendatud mustvalgest ortofotost ning mustvalgest põhikaardist (joonobjektid). Loenduskaardi mõõtkava on 1 : 20 000. Läbida tuleb etteantud püsimarsruut, mis hõlmab kõiki liigile sobivaid elupaiku.
Andmete kogumise alad: rohelisega on
märgistatud Kihlevere ja punasega Mäetaguse
uurimisala. Aluskaart: kaart.delfi.ee
Loovtöö alusandmed on kogutud ettenähtud metoodika järgi kahelt alalt: Ida-Virumaal Alutaguse vallas Mäetaguse alevikust vahetult põhjas asuvalt Mäetaguse uurimisalalt ja Lääne-Virumaal Kadrina vallas Kihlevere küla ümbruses asuvalt Kihlevere uurimisalalt. Uurimisalade suurus on 5 × 5 kilomeetrit. Mäetaguse alal on võrreldes Kihlevere uurimisalaga rohkem rohumaid ja vähem intensiivselt majandatavaid põlde.
Mõlemal uurimisalal tehti seiret kord aastas vahemikus 20. juunist 10. juulini. Välitööd viiakse läbi tuulevaiksetel, soojadel ja oluliste sademeteta öödel kell 23–04; selles ajavahemikus on isas linnud kõige aktiivsemad. Seirel peatutakse keskmiselt iga 300 meetri tagant, tehakse kindlaks laulvate isaslindude suund ja hinnanguline kaugus ning kantakse saadud andmed kaardile. Ühtlasi parandatakse juba kaardile kantud lindude asukohti kostva heli triangulatsiooni teel (ühe ja sama linnu hääle kuulamine mitmest punktist).
Rukkiräägu öine seire nõuab piisavat lindude tundmist, kogemust ja tähelepanelikkust ning oskust seiret vastavalt metoodikale läbi viia. Näiteks tuleb arvestada, et häälitsemisel sirutab lind kaela välja ja pöörab pead kord ühele, kord teisele poole, mistõttu võib loendaja arvata, et eri suundadest kostab mitu lindu. Tegelikult laulab vaid üks isaslind.
Kuulamiskoht märgitakse kaardile täpina ning selle juurde kirjutatakse kellaaeg. Marsruudi esimeses ja viimases kuulamispunktis tehakse loenduskaardi pöördele või servale märkmed ilma kohta: temperatuur, pilved ja muud ilmanähtused.
Mida õnnestus teada saada?
Analüüsisin seost Mäetaguse ja Kihlevere seirealal loendatud rukkiräägu arvukuse ning temperatuuri ja sademete hulga vahel aastatel 2020–2024. Juures olevatel joonistel on näidatud viie aasta mai- ja juunikuu keskmise temperatuuri ning sama perioodi sademete hulga võrdlust rukkiräägu arvukusega seirealadel. Neilt paistab hästi silma, et liigi arvukus erines vaadeldavatel seirealadel aastati märkimisväärselt. Kui 2021. aastal registreeriti Mäetaguse uurimisalal 157 isendit, siis 2022. aastal vaid 45. See näitab, et vaid mõne aasta andmete põhjal ei saa teha järeldusi rukkiräägu arvukuse pikaajaliste muutuste kohta – seost viie aasta võrdluses ei leitud.
Analüüsides keskmise temperatuuri ja rukkiräägu arvukuse seost, võib esmapilgul paista, et korrelatsioon on olemas: keskmiselt soojemal 2021. aastal registreeriti mõlemal vaatlusalal rohkem rukkirääke kui 2022. aastal, mil keskmine temperatuur nii rände- kui ka pesitsuskuul oli madalam. Samas kogu perioodi (2020–2024) andmeid analüüsides seost keskmise temperatuuri ning rukkiräägu arvukuse vahel ei ilmne. Analüüsides keskmise sademete hulga ja rukkiräägu arvukuse seost, näeme, et 2021. aastal mõjutas rändeaegne (maikuine) keskmine sademete hulk rukkiräägu arvukust positiivselt: mida rohkem sademeid rändeajal oli, seda rohkem isendeid vaadeldi. Kui analüüsida ainult esimest kolme aastat ehk aastaid 2020–2022, siis seos sademete hulga ja rukkiräägu arvukuse vahel on olemas: rukkirääke vaadeldi rohkem, kui rändeajal oli sademeid rohkem, kuid pesitsusajal vähem. And mete najal võib oletada, et vihmasemal aastal ei rännanud rukkiräägud halva (sajusema) ilmaga kaugemale põhja, vaid jäid Eestisse ja pesitsesid siin. Seevastu viieaastast perioodi (2020–2024) vaadeldes seos sademete hulga ja rukkiräägu arvukuse vahel puudub.
Töö tulemusi kokku võttes tuleb nentida, et vaid kahe uurimisala seireandmetele tuginedes ei saa rukkiräägu arvukuse ja ilmaolude vahelisi seoseid kinnitada. Samas ei saa ka väita, et rukkiräägu arvukus ilmast üldse ei sõltu. Teaduslikult põhjendatud seoste tuvastamiseks on käsitletav viis aastat mõistagi väga lühike aeg. Usaldusväärsemate tulemuste saamiseks tuleb uurida pikemat perioodi, suuremat hulka seirealasid nii Eestis kui ka naaberriikides, maakasutuse muutusi ning detailsemaid ilmaandmeid.
Loovtöö tegemine on minule andnud palju teadmisi rukkiräägu eluviisi ja rände kohta ning aidanud mõista selle liigi arvukuse mõjutajaid. See on andnud hoopis teise vaatenurga järgmisteks suve öisteks loendusteks.