Toakärbse mõtisklus piiritajast
märts 2026
Marko Mägi
Aasta lind piiritaja on kummaline tegelane. Vähemasti minu silmis. Ta on ülikiire, lärmakas, ei maga ega passi niisama, kuid alles poisike.
Ma ei saa välja minna. Liiga külm on. Ma tardun lumes soolasambaks. Tagasi tuppa ilmselt ei jõuaks. Seepärast vaatan õues toimuvat läbi akna. Surun silma vastu klaasi. Lasen päikesel end soojendada. See teeb olemise mõnusaks. Mõnusamaks, kui lihtsalt laua taga istudes magusat kohvitilka juues.
Piiritaja veedab suurema osa oma elust õhus. Foto: Toomas Traagel
Päike on tore. Mõnikord mõtlen, et talv võiks olla igavene, sest ma saan toas suurepäraselt hakkama. Toas ei ole kedagi, kes mind tüütaks või tagant sunniks. Ei ole kedagi, kes mind taga ajaks. Vähemalt mitte sellist, keda ma pelgan. Mõned tegelased siin on, aga need liiguvad aegluubis. Neid ma ei pelga, nende eest on kerge pageda. Kuid väljas on linnud. Nemad on kiired. Kõige kiirem on piiritaja. Temaga nalja ei ole. Kui ta su sihikule võtab, on lips läbi, lootust on vähe. Siis tuleb loota õnnele. Igavene talv tähendaks, et piiritajal ei ole siia asja. Las ta olla kogu aeg Aafrikas. Püüdku seal putukaid. Kuid ei. Peagi tuleb ta tagasi. Tuleb mais. Kriiskab. Hirmus on.
Pesa – ei midagi erilist
Suvel ma päeval välja ei lähe. Püüan oma käimised teha ajal, mil piiritajat näha ei ole. Öösel on ta kõrgel taevas. Magab. Lugesin seda ühelt paberilt. Ta liugleb mitme kilomeetri kõrgusel taevas. Kord üks, siis teine ajupool magab. Öine tuul kannab ta kodust kaugele.
Ta võikski kaugele jääda. Kuid ei. Varahommikul on ta tagasi. Mis viga lennata, kui kiirus suur. Tema jaoks on käkitegu käia saja kilomeetri kaugusel söömas. Tagasiteel püüab ta kinni suure hulga putukaid. Tuhat putukat võib korraga tal nokas olla. Kurk on kokku litsutud putukatest punnis. Kuidas ta sellise nokatäiega pesaavast sisse mahub? Arusaamatu. Ja kui kiiresti ta august sisse vuhiseb! Esimest korda teda sisenemas nähes olin kindel, et temast jäi pesa seinale märg plekk. Võta näpust. Ta suudab hetkega hoo pidurdada.
Ma ei tea, mida ta seal augus teeb, kuid mu tuttav piiritajakärbes (Crataerina pallida) teab. Ta saab piiritajaga hästi läbi. Imeb tema verd. Parasjagu nii palju, et piiritaja sellest välja ei teeks. Tuttav ütles, et pesaõõnes ei ole midagi erilist. Seal ei pruugi olla pesalohkugi, nagu on teistel lindudel (uh, ma ei tahaks seda sõna suhu võtta. Teie soovil olen sunnitud seda tegema. Pigem on nad sulekoletised).
Heal juhul on piiritaja munade ümber väike ring kõrsi, kuivanud lehti, sulgi ja muud seesugust. Seda kõike püüab ta õhust. Siis kleebib süljega kokku ja ongi pesa. Pesakasti teeb inimene väikese lohu, et munad pesas ei veereks. Seda võib juhtuda, kui pesas kakluseks läheb. Tuleb võõras lind, kes arvab, et õõs on õige koht talle. Linnud võivad mitu tundi pesas madistada. Võitluses pidavat isegi sulgi lendama, sest küünised on piiritajal teravad. Nendega rapsivad nad teineteist armutult. Sel ajal hoiab mu tuttav eemale.
Piiritajakärbsed (Crataerina pallida) peremehe seljas. Foto: Monika Laurits-Arro
Pesakast on igati sobilik pesapaik. Foto: Elina Anijärv
Aga miks peab võitlema, kui võiks pesa teise kohta teha? Tuttav ütles, et pesakohti on napilt. Inimene on majad üles vuntsinud. Seal ei ole enam auke ega pragusid, kuhu piiritaja saaks pugeda. Metsas ei ole neil enam suuri õõnsustega puid. Nüüd elab piiritaja ammust ajast linnas. Inimene on hakanud talle pesakaste tegema. Need tuleb panna kõrgele. Nii kõrgele kui võimalik. Kuid mitte päikese kätte, sest see kütab pesa kuumaks. Pojad võivad ära küpseda (ma ei näe selles küll midagi halba).
Mõni ehitaja paneb maja seina pesatellise. See on seest tühi auguga tellis. Sellised meeldivad ka varblasele, kuldnokale ja putukatele. Iga uue maja küljes peaks olema üks pesakast või õõs piiritajale. Sest neid tiivulisi jääb järjest vähemaks. Äkki on inimesed nad ära söönud? Kunagi ju sõid! Enam vist mitte, sest see polevat sünnis.
Tardumuses päevi
Valgeid mune on piiritajapesas kuni neli (mu tuttav oskab loendada viieni!). Tavaliselt kaks. Kooruv poeg on äbarik, kuid kasvab kiiresti. Vanemad toovad aina süüa – päevas kuni 20 000 putukat. Ma ei tea, kui palju seda on, kuid kõlab hirmsalt.
Kui on jahe ja sajab ning putukaid vähe, võib poeg tarduda. Jääb justkui magama, ei liiguta lillegi. Ta võib magada mitu päeva või lausa kaks nädalat. Poeg ärkab, kui vanem nokatäiega naaseb (või peaks ütlema kurgutäiega?), ja jätkab kasvamist, nagu poleks midagi juhtunud. Kasvab ja kasvab, kuni on lõpuks vanalinnu moodi. Siis hüppab ta pesast välja. Ja ongi kõik. Läinud! Üks putukaid püüdev nokk jälle juures.
Kurnas on kuni neli, tavaliselt kaks-kolm muna. Sarnaselt mitmele õõnelinnule on piiritaja munad valged. Foto: Didier Descouens/Wikimedia Commons
Või kas ikka on? Mõni poeg potsatab maha ka. Jääb kassi hambusse. Mõne leiab inimene, tõstab kõrgele ja ootab, et lind lendu läheks. Maast piiritaja lendu ei saa. Mina ei ole seda näinud. Tal on liiga pikad tiivad ja lühikesed jalad. Tal on vaja kõrgusest lendu hüpata. Kui tiivad ei kanna, ongi lips läbi. Mõni toob abitu linnu tuppa (ma ei tahaks sellises toas olla!) ja toidab teda putukatega!?
Mõni annab kassi- või koerakonservi. Need ajavad linnu seedimise sassi ja siis tast enam asja ei saa.
Teravad küünised aitavad piiritajal püsida vertikaalsel pinnal. Foto: Marge Ojaäär
Piiritaja levikukaart. Punasega pesitsusalad, sinisega talvitamisalad. Joonis: Wikimedia Commons
Hirmus kriiskaja
Piiritaja on mu akna taga kaks-kolm kuud. Sel ajal ma nina välja ei pista. Ootan, et ta augustis jalga laseks. Siis on aeg värsket õhku hingata. Pole kriiskamist. Räägitakse, et Aafrikas ei kisa piiritaja sugugi nii palju kui siin. Pole ka ime, sest mis sa ikka tühja röögid. Siin on vaja naabrile öelda. Näiteks mida päev toob, kelle vastu tuleb sõjakas olla. Soojal maal on asjad teisiti. Võibolla on seal palju putukaid. Nii palju, et neil on pidevalt nokk täis? Täis suuga on keeruline röökida. Jah, pean seda röökimiseks. Sest tegu ei ole lauluga, nagu tihasel või vindil (ka neist ei ole ma heal arvamusel!).
Inimene ei saa piiritaja laulust sotti. See on talle liiga kiire. Minu aeg käib aeglasemalt. Nagu ka piiritajal. Seepärast kuulen selles röökimises kiiret jutuvada. Sisust ma kuigi palju aru ei saa. Kuid tean, et hommikuti lobisevad piiritajad eriti agaralt. Nad räägivad üksteisele, kus on head kohad putukate püüdmiseks. Eriti head pidavat olema kohad, kus on palju vett. Tiigid, järved, jõed, märgalad. Seal elab palju-palju putukaid.
Neid on lihtne vee kohalt noppida. Häda olevat, et märgi kohti on aina vähem. Sest inimene on loodust kuivendanud. Tiike kinni ajanud. Ikka selleks, et tal endal mugav oleks. Nii on piiritajaid aina vähem. Mõnel maal lausa poole vähem kui paarikümne aasta eest (ma isiklikult ei näe selles midagi halba). Tunnen kaasa sõpradele ja sugulastele, kes märgade alade kadumise tõttu kannatavad.
Maast lendutõus pole piiritaja jaoks sugugi lihtne. Teda tasub siis aidata, sirutades käele asetatud linnu õhku. Foto: Marge Ojaäär
Nii noor!
Olgu lõpetuseks öeldud, et piiritaja on poisike. Minu esivanemad on Maal sebinud sadu miljoneid aastaid. Tema omad vaevu üle poolesaja miljoni. Kuidas ma seda tean? Ma olen toakärbes, kes patseerib iga päev linnuökoloogi laual. Käin päevad läbi tekstidel. Midagi jääb mulle meelde (ja külge).
Laual on Hirundo, Tiirutaja, linnuraamatud ja mitmed looduslood. Hetkel on lauanurgal raamatud piiritajast. Ma ei taipa, miks. Putukapildid on ka laual, üks lausa minust ja ühest kenast porilasest. Kunagi kirjutan putukatest pikemalt. Sest kui pole meid, pole ka ühtegi piiritajat. Aitab nüüd küll. Tervitan tuttavat piiritajakärbest, keda ennist mainisin.