Tiiu Belimova: „Olen igas maakonnas jalgrattaga seigelnud.“

Küsitles Liis Keerberg

Kuidas sul linnu- ja loodusehuvi tekkis?

See on mul olnud lapsest saadik. Kui vanaema juures Vaimõisas Vahaste talus olin, roomasime väikese karvase krantsiga ikka värava alt välja ja käisime hulkumas. Sai mindud kaugemalegi kui lubatud. Aga ma teadsin täpselt, kuidas koju tagasi tulla.
Mäletan suitsupääsukeste pesasid rehe all, lakas, pööningul ja laudas. Vahel ei saanud ulualust heintega täita enne, kui pojad pesast väljas. Pääsupesadele löödi klotse toeks alla ja purunenud pesi koos poegadega pandi kilukarbi sees tagasi aam palgi külge.
Vanaema rääkis, et ükskord olin tükk aega kadunud. Kui ta mind otsima hakkas, leidis ta mu põõsaste vahelt, surnud kanapoja süda käes. Tibusid suri maal ikka, aga mul oli suur uudishimu ühte tibu nüri lauanoaga lahkama hakata.

Ornitoloogiaühingu suvepäevadele tuled sa tihti ratta ja rongiga, asudes juba mitu päeva varem teele.

Kui suvepäevad Noarootsi koolis olid, hakkasin Nissist sõitma, aga ühe soojaga koolini ei jõudnud. Kõrvalepõige kurepesa juurde võttis arvatust rohkem aega. Nii ma siis pimedas ühes bussipeatuses pingil kuigi palju magasin, et valges pärast päikesetõusu loodusvaatlusi ja märkmeid edasi teha. Üritusele jõudsin õigeks ajaks!

Sinu kodulähedane „linnuauk“ on Veetõusme allikas ja oja Nissi raudteesilla juures. Mis elu seal käib?

Seal käib vilgas linnu- ja veel vilkam looma elu aasta ringi, kui oskad tähele panna ja looduse jäljeraamatut õigesti lugeda, eriti lumelt. Olen seal 1980ndate esimesest poolest pea igal hommikul käinud või jooksnud, ilmast hoolimata.
Viimastel aastatel on käigud küll veidi harvemaks jäänud. Algul võhma polnud, hiljem suutsin ühe jutiga toani tagasi joosta, ka jupp maad ülesmäge. Tegin seal oja kaldal ülakehale võimlemisharjutusi. Siis olin tagasi tulles virge, ajasin lapsed üles, viisin lasteaeda. Kontoris ei pidanud pingsalt sundmõtlemist tegema, et mis on järgmine kiire töö või kas piimaandmed on koos ja sekretäri lauale viidud. Pool tundi varem üles, ja see andis tööpäevale teise mineku.
Kas ma kohe alguses hakkasin iga päev linde liigiliselt üles märkima, ei mäleta. Linnumäärajad tulid mu ellu vist veidi hiljem. Aga seal silla lähistel olen aastatega oma 60 liiki määranud. Kõige vilkam on seal linnuelu rände ja päikesetõusu ajal. Binoklist on palju abi, momendil küll hästi toimivat pole kasutada.

Su huvid ei piirdu loodusega. Oled teinud pikalt aktiivset kaastööd Eesti Rahva Muuseumile ja Eesti rahvaluule arhiivile, samuti põllumajandusmuuseumile ja Harjumaa muuseumile. Viisid rattaga ERMi kogudesse esemeid ja sul on seal ka ligi seitsmesaja pildiga fotokogu, kus leidub ülesvõtteid käsitööst avalike kemmerguteni. Kust need kaastööd alguse said ja mis sind tegutsema innustab?

Leidsin 2000ndate algul Maalehe sabast kirjandusmuuseumi üleskutse panna paberile kaastöö teemal „Eluring“ ja kirjutasin sinna peaaegu kõigist teemadest, va pulmad. Kui kutsuti kirjasaatjad kokku, oli seal laual ERMi küsimustik. Võtsin selle kaasa, ja kuna töökoormus oli siis väike, oli see kasulikult kulutatud aeg. Ette olid antud ka fotode teemad, mille kohta oli pilte vaja. Liikusin Eestimaal rattaga laialt ringi – leia ainult eesmärk, pane logistika paika ja sõida.

Tiiu Belimova (vasakul) 2011. a ERMi kirjasaatjate päeval koos teiste ERMi kaastöölistega teenelise korrespondendi aukirja saamas. Foto: erakogu

Kas sul on veel mõni südamelähedane hobi?

Kindlasti moosikeetmine! Mul on kolmsada ühikut olnud ühel aastal keldris: moose, mahlu ja kompotte. Lemmikud on segamoosid. Kabatšokist, kurgist, kõrvitsast olen ka keetnud, igasugu lisanditega. Leiutan pidevalt uusi retsepte.

„Õiget linnuelamust otsitakse Matsalust, väikest linnuelamust lähemalt võid leida just.“
Need toredad luuleread on sinu luuletusest „Väike linnuelamus“. Luulevormis linnuvaatlusi oled saatnud aastate jooksul muhedaks lugemiseks ka ornitoloogiaühingule. Kuidas luuletused sünnivad?

Nii mõnedki luuletused on sündinud jalgrattal, kas kõige otsemat teed pidi tööle või õhtul karjast koju sõites, kui polnud aja peale minek. Mõni luuletus on otse sündmuskohal puhtalt kirja pandud. On ka neid, millest aastakümneid hiljem olen üle lugedes leidnud veel parema variandi. Heljo Mänd ütles, et iga päev tuleb luuletada, kasvõi neli rida, muidu läheb sulg rooste. Mina nii tragi pole olnud, et kohe kõik paberile, mõni jääbki kirja panemata, ununeb ruttu. Aga luuleteemasid on mul muidki, mitte ainult linnud.

Jaga mõnda oma väikest linnuelamust.

Sel suvel olin just Veetõusme allikal kiili pildistamise lõpetanud ja telefoni põue pakkinud, kui tuli lahtistel tiibadel jäälind, tegi allika kohal kaare ja maandus tuulemurruga allikasse kukkunud remmelga peenele oksale. Vaatasime tõtt. Jõudsin öelda „Aah“, tõsta vasaku käe risti üle rinna, ja läinud ta oligi. Isegi seda ei jõudnud märgata, kas noor või vana, emane või isane, nii kiire oli tema saabumine ja veel kiirem lahkumine.
Elamus oli seegi, kui ükskord Orgita lähedal kurepesa all magasin ja rebane üle mu magamiskoti jooksis. Ehmatus oli mõlemapoolne!

Milline mõtteviis sind elus edasi on aidanud?

Kui üks uks pannakse kinni, siis teine tehakse lahti. Oska ainult õiget ust valida!

Tiiu Belimova (matkakeppidega) Rein Nellisele (vasakult esimene) ja Urmas Abelile (vasakult teine) Soontaga kassikaku talgutel sõnu peale lugemas. Foto: Eesti Ornitoloogiaühing