Sulelised sakraalkunstis ja heraldikas

Linnusümboolika

Kui koostada edetabel lindudest, keda on kesk- ja varauusaja sakraalkunstis kõige sagedamini kujutatud, siis moodustavad igasuguse kahtluseta esikolmiku tuvi, kotkas ja kukk. Tuvi, eriti valge tuvi, on kristlikus kunstis Püha Vaimu sümbol. Kui pildil on tuvi, viitab see Jumala kohalolekule, tema vaimsele juhendamisele ja õnnistusele. Tuvi on kasutatud mitme piibliloo edasiandmisel, nagu neitsi Maarja kuulutus, kus peaingel Gabriel tuleb Maarjale teatama, et too kannab oma ihus Jumala poega, aga ka Jeesuse ristimine, Püha Vaimu lähetamine apostlitele (nelipühade ime) ja teised. Püha Vaimu sümboliseerivat tuvi võib näha mitme kantsli kõlaräästale maalituna või sellelt alla rippumas. Tallinna Mustpeade vennaskonna altariretaablil, mis on maalitud millalgi enne 1493. aastat Brugges ja mis tänapäeval asub Niguliste muuseumis, on valget tuvi kujutatud eestkostestseenis, kus neitsi Maarja ja Kristus paluvad mustpeade hingede eest. Troonil istuv Jumal-Isa saadab valge tuvi palujate suunas – märk, mis oli keskajal Mustpeade vennaskonna liikmetele kinnituseks, et palveid on kuulda võetud ja neid ootab pärast surma paradiis.

Kukke kui varahommikust ärkajat seostati vaimse erksuse ja valvelolekuga. Kuke kujutis on levinud kirikute tornides tuulelipuna, eriti Lõuna-Eestis ja Põhja-Lätis ehk kunagisel Liivimaal. Kristlikus kunstis kujutati kukke mõnikord apostel Peetruse juures, mis osutab Matteuse evangeeliumi kirjakohale, kus Jeesus ennustab Peetrusele: “Tõesti, ma ütlen sulle, täna öösel, enne kui kukk laulab, salgad sina mu kolm korda ära.” Samal põhjusel leiab kuke ka Kristuse kannatusriistade (lad Arma Christi) hulgast, näiteks Tallinna Püha Vaimu kiriku retaabli välistiivale maalituna.

Kristusega seostus veel ohakalind, kelle erkpunase näo tõttu sündis legend, et ta püüdis Kristuse laubast okaskrooni okkaid välja tõmmata leevendamaks jumalapoja kannatusi; niiviisi tegi ta oma palge veriseks ja tänuks abi eest jäigi linnu noka ümbrus verekarva. Keskaja ja renessansskunsti madonnapiltidel hoiab ohakalindu käes kas Jeesuslaps või neitsi Maarja; mõlemal juhul vihjab see Kristust ees ootavatele kannatustele, ristisurmale ja ülestõusmisele. Ohakalinnul usuti seose tõttu Kristusega olevat ka haigeid tervendav vägi. Ühe maailma tuntuima pildi ohakalinnuga madonnast on maalinud Raffael ja see asub Firenzes Uffizi galeriis.

Mõnel juhul pole aga selge, kas linnul on pildil sümboolne tähendus või mitte. Näiteks on Tallinna Püha Vaimu kiriku retaabli välistiival kujutatud rohelist kaeluspapagoid, kelle üks jalg toetub kirsimarjale. Papagoid peeti keskajal Aadama ja Eeva pattulangemise tunnistajaks, kuid retaabli tiival pole kujutatud mitte tuntud piiblilugu, vaid hoopis vaeste ja haigete eest hoolitsemisega tuntuks saanud Tüüringi Elisabethi. Siin näib sümboolne tähendus olevat hoopis kirsimarjal, sest oma magusa maitse, hea lõhna ja punase värvuse tõttu sümboliseerisid kirsid armastust, sealhulgas ligimesearmastust.

16. sajandil tegutses Tallinnas ja Tartus mitu Honerjegerite (Hünerjägerite) suguvõsast pärit kaupmeest, kelle vapil on kujutatud kukke. See on humoorikas osundus nende perekonnanimele, mis tähendab tõlkes kanakütti. Harja ja lokutiga kukke võib näha näiteks raehärra Jürgen Honerjegeri ja tema naise hauaplaadil Niguliste kiriku Antoniuse kabeli põrandas, samuti nende Viru ja Sauna tänava nurgal asuva maja välisseinal.

Kui keskaja kunstis esinevad sulelised sageli stiliseerituna, siis alates renessansist on peetud oluliseks kujutada loodust täpselt ja natuuritruult. Paljud kuulsad renessansskunstnikud on lindude välimust ja lennuviise põhjalikult uurinud, ent suleliste kujutamise põhjuseks polnud üksnes huvi looduse vastu ja esteetiline nauding, vaid ka teadusliku mõtteviisi ja filosoofia arendamine. Lindude sümboolsed ja allegoorilised tähendused jäid püsima veel pikaks ajaks ning on osalt kandunud ka tänapäeva, näiteks tuvi kui rahu ja armastuse sümbol.

Artikkel valmis KUM-TA35 grandi „Digiloom“ toel.