Neli aastakümmet talilinnuloendusi

Jaanus Elts

Talilinnuloendusi alustasime Eestis 1987. aasta sügisel. Tol ajal oli meil arvestatavaid linnuseireprojekte vähe (vaid kesktalvised veelinnuloendused ja punktloendused). Seepärast oli maismaalindude loenduste alustamine igati asjakohane, sest see segment linnustikust oli täiesti katmata.

Loenduseks võtsime üle Soomes kasutatud metoodika: kolm loendust talve jooksul, eelistatult umbes 10 km pikkusel vaatleja poolt vabalt valitud rajal. Kuna peamine eesmärk oli hinnata lindude arvukuses aastast aastasse toimuvaid muutusi, siis eeldasime, et vaatleja teeb loendusi igal aastal pikema aja jooksul. Muidu on raske hinnata, kas arvukuse joonisel nähtud jõnks on põhjustatud alade ja vaatlejate muutusest või on see tõepoolest objektiivne kiire arvukuse tõus või langus.

Järgnevalt toon mõned näited kiirematest muutustest meie maismaa talilinnustikus.

Meie sügised on muutunud järjest pehmemaks ning paljud paindlikumad linnuliigid venitavad lahkumisega märgatavalt. Pole ju mõeldav, et näiteks kiivitaja saaks meil tugevate miinuskraadidega pikema perioodi üle elada, sest tema toiduobjektid (maapinnal toimetavad putukad ja vihmaussid) pole lihtsalt kättesaadavad. Eriti halb on sellele liigile paks lumikate, sest kiivitaja peab jahti visuaalselt: ta peab saakobjekti nägema. Pikaleveninud pehmed sügised on võimaldanud sadadel kiivitajatel siia jääda veel sügisloendusegi ajaks (novembri teine pool). Tõsi, seda tõusutrendi veavad Lääne-Eesti pehmema kliimaga rajad, eriti Hiiumaal.

Merikotkal läheb Eestis väga hästi ja see kajastub ka näiteks sügisloenduste tulemustes. Talilinnuloenduste algusaastatel oli merikotkas haruldane liik, kelle nägemine oli vaatlejatele omamoodi elamus. Viimastel aastatel on aga sügisloendusel registreeritud isendite arv radade arvust suurem ning eelmisel talvel nähti keskmiselt 1,3 isendit raja kohta.

Kesktalvine ehk jõululoendus toimub aastavahetuse paiku ning peaks hõlmama aega, mil sügisränne on juba läbi ja kevadised liikumised pole veel alanud. Samuti on tegu sellise perioodiga, mil külmalained pole enamasti veel paiksete lindude arvukust oluliselt kahandanud.
Tamme-kirjurähn on lõunapoolse levikuga rähn, kelle arvukus ja levik on viimasel sajandil märgatavalt kasvanud. Kuna see liik on paikne, on tema arvukuse suurenemine hästi jälgitav ka jõululoendusandmete põhjal.

Fenoloogilised kevaded algavad meil nüüd varem ja paljud liigid on soojemate ilmadega tunduvalt varem saabuma hakanud, samuti on pehmemast talvest tingitult vähenenud siia jäänud rändlindude suremus. See muutus on hästi näha metsvindi näitel. Tõsi, selle segatoidulise linnu elumust võib üleval hoida ka lindude aktiivne talvine toitmine. Kevadloenduste heitlik ilm võib muidugi saada saatuslikuks ka metsvindile, eriti paksu lumikatte korral, mis on tõenäoliselt põhjuseks paari viimase talve väikesele metsvindi arvukusele.

Talilinnuloendustega on oodatud liituma uued loendajad. Enne projektiga liitumist tuleb siiski korralikult tutvuda juhendiga (vt eoy.ee/ET/13/14/). Loenduste käigus kogutud andmeid kasutatakse väga olulistes otsustusprotsessides, näiteks üle-eestiliste arvukushinnangute kujundamiseks, mis omakorda on aluseks Euroopa komisjonile esitatava linnudirektiivi täitmise aruande koostamisel.