Marko Mägi: "Mine lihtsalt kuhugi mõnusasse kohta ja kuula linnulaulu"
detsember 2024
Ulvi Karu
Markot häirib, kui iga linnuhuvilist nimetatakse ornitoloogiks
Kuidas sinu linnuhuvi alguse sai?
Võrreldes teiste Eesti linnuhuvilistega on see veidi erandlik, sest huvi lindude vastu sai alguse üsna hilises eas, alles siis, kui ma ülikooli tulin. Enne seda oli mul üldine loodushuvi ja keskkooli lõpus teadsin kindlalt, et lähen Tartu ülikooli bioloogiat õppima, aga lindudest ma siis väga palju ei teadnud, pigem oli mul parem teadmine imetajatest. Ent ülikoolis sattusin kohe Raivo Männi Kilingi-Nõmmes tegutsevasse uurimisrühma.
Sa oled pärit Talilt, väikesest kohast Kilingi-Nõmme lähedal. Kas see mõjutas sinu valikut Raivo Männi töörühmaga liitumisel?
Jah, kindlasti oli kodukandi lähedus argument. Kui Raivo Mänd ühe loengu lõpus ettepaneku tegi, et kes tahab Kilingi-Nõmmes linde uurima hakata, mõtlesin, et miks mitte, ma neid kohalikke metsi seal tunnen ja see oleks huvitav. Ja eks sealt siis kõik alguse sai ja nüüd ongi nii läinud, et pea 30 aastat olen hommikust õhtuni peamiselt lindudega tegelnud.
Ma vaatan muheledes teiste linnuhuviliste intervjuusid, kus kirjeldatakse, kuidas keegi juba x-aastal väga noorena tegi mingi märkme lindude kohta. Minu esimene märge välipäevikusse ilmus 1997. aastal, kui ma esimest korda välitöödele asusin.
Mis teemaga sa bioloogiaõpingute ajal tegelesid?
Doktoritöö kaitsmiseni oli peamiseks teemaks Kilingi-Nõmme ümbruse metsalindude – rasvatihase ja kärbsenäpi – käitumisökoloogia: mida nad söövad, kus ringi liiguvad, kuidas oma elupaika kasutavad. Selle käigus puutusin kokku ka linnufüsioloogiaga: vereproovide kogumine ja nende esmane töötlus, see on mul siiamaani käpas.
Ühel hetkel tulid minu juurde linnalinnud – justnimelt tulid, sest 2010. aastal tuli minu juurde Jaanis Lodjak, kes tahtis linnalindudest magistritöö kirjutada. Toona tegeles Tartu linn aktiivselt vareste probleemiga, püüdes neid linnast ära ajada. Sellest ajast saati olengi linnalindudega tegelnud – neist kirjutanud, vajaduse korral kohalikele omavalitsustele nõu andnud. Tänu linnalindude teemale olen lugenud palju linnukirjandust – mõnikord tundub, et isegi liiga palju, tahaks vahelduseks midagi muud teha. Lugemise vahele üritan ise ka lindudest kirjutada.
Vasakul Marko ja Grete koostöös valminud raamatud, keskel Ökul ja paremal Marko poolt
toimetatud-panustatud
raamatud
Kirjutanud oled sa tõesti ja mitte ainult lindudest. Sa oled ka mitu raamatut välja andnud.
Esimene raamat oli 2012. aastal, kui Maaleht pöördus ja soovis väikest laululinnuraamatut. Võtsin pakkumise suure hurraaga vastu, kirjutasin valmis, ja siis tuli pikk vahe. Alles 2020. aastal nägi ilmavalgust „Meie lapse linnuraamat”. Pärast seda olen kirjutanud veel kaks raamatut, samuti lastele – „Meie lapse loomaraamat” ja „Tiigielu”. Kõik need lasteraamatud on illustreerinud Grete Alt, kes on samuti linnuökoloog, temaga oleme välitöödel metsas üsna palju ninapidi koos olnud. Lisaks olen toimetanud zooloogilise sisuga aimeraamatuid ja panustanud teiste raamatute valmimisse, kirjutanud lühinäidendeid, mida TÜ zooloogia osakonna laste jõulupidudel on mängitud ja kirjutanud sahtlisse, kus on hetkel kaks käsikirja, millest ühte ei ole veel keegi näinud. Võimalik, et ei näegi.
Linnuteemadega oled sa meediamaastikul väga tugevalt pildil – vahepeal tundus, et pea iga päev sa kas räägid raadios-teles või kirjutad ajalehes.
(Muigab) Jah, mul on mõned üksikud päevad olnud, kui ükski ajakirjanik ei helista. Aga meediamaastikule jõudmine sai alguse 2016. aastal, kui oli rasvatihase aasta ja Margus Otsaga otsustasime, et kajastame aasta linnu teadusuudiseid. Kirjutasin aastas 26 uudist, see oli kurnav. Aga pärast seda sai mingi barjäär ületatud ja tundsin, et nendest asjadest võiks veel kirjutada. Ajakirjanikud märkasid, et keegi kirjutab ja hakkasid küsima. Eks pakkusin ka ise alguses meediaväljaannetele neid lugusid, mul olid Novaatoris tuttavad ajakirjanikud, ja sealt see käima läks. Praeguseks on nii, et kui on sügis- või kevadrände perioodid, siis hoia piip ja prillid – iga päev on ajakirjanikega suhtlemist. Sageli ka metsaomanike ja juhuslike kodanikega, kes oma muret kurdavad. Näiteks kellelgi on sügisrände ajal tunginud lauta parv kuldnokki, kes söövad seal loomasööda ära ja lasevad sööginõud täis. Sellist igapäevast nõuandmist tuleb pidevalt ette.
Kilingi-Nõmmes välitöödel Grete Altiga rasvatihase poega mõõtmas ja proove kogumas
Sa tegutsed Linnuvaatleja veebilehel ja kirjutad ka blogis Zooloogid 2.0 – rääkimata juba suhtlemisest ajakirjanikega. Kuidas sa seda kõike jõuad?
Linnuvaatleja veebilehte veab Margus Ots ja ta kutsus mind kampa teadusuudiseid kirjutama. Esimestel aastatel püüdsin iga nädal ühe uudise kirjutada. Mingil hetkel sain aru, et ei jõua – siis otsustasin, et kirjutan 200 uudist ära ja panen punkti. Seejärel tegin väikese pausi ja nüüd olen kirjutanud ühe uudise kuus.
Blogiga Zooloogid 2.0 liitusin sellepärast, et see on hea koht teistel teemadel kirjutada. Lindudest ma seal ei räägi, püüan hoopis juhtida tähelepanu Eesti teadlaste uuringutele või zooloogilisele aimekirjandusele.
Sinu panust on ka laiemalt tähele pandud: 2019. aastal said teaduse populariseerimise auhinna, 2020 Tartu ülikooli aumärgi ja 2023. aastal teadusajakirjanduse sõbra auhinna.
Eks see ülikooli aumärk oli ka teaduse populariseerimise eest, nii et need kõik on ühte väravasse läinud. Mulle endale meeldib väga Ökuli auhind (teadusajakirjanduse sõbra auhind), see on selline konkreetne asi, mida saab käes hoida, tore linnukujuline veel lisaks. See on mul riiulil, aeg-ajalt kasutan seda paberihoidjana.
Kas sul on olnud lindudega huvitavaid kohtumisi, mida jagada soovid?
Eraldi midagi välja tuua ei oskagi, aga linnalindudega on olnud palju toredaid kohtumisi. Mul pole vaja positiivse elamuse saamiseks näha üliharuldast lindu, bongamine jätab mind külmaks.
Tegelikult on viimasel viiel aastal minu salaarmastuseks olnud kiilid. See, et ma kohe esimesel aastal Eestist kaks uut kiililiiki avastasin, andis nende vaatlemisele olulise tõuke. Kui ma kuskil mõnda veekogu või lompi näen, asun kohe uurima, mis kiilid seal on.
Kui oluline on ornitoloogiaühingu mõju kohalikul linnumaastikul?
Ühing on Eesti looduskaitsemaastikul kindlasti tähelepanuväärne. Sisuliselt on ornitoloogiaühingusse koondunud kõik kvaliteetsed Eestis tehtavad lindude rakendusuuringud. Ühing teeb head tööd. Aga mind häirib, et meil on palju end ornitoloogiks nimetavaid eksperte, kelle uuringute kvaliteet jätab soovida:ei tunta metoodikat, ei osata lugeda ega tõlgendada teaduskirjandust. Ornitoloogia on teadusharu, mitte linnuvaatlus. Linnuvaatlus on ornitoloogia oluline osa ja Eestis on väga palju häid linnuvaatlejaid, aga see ei tee neist veel ornitolooge.
Meil on umbes 20 ornitoloogi ehk inimest, kes tegelevad lindudega teaduslikul tasemel. Riik on hädas, sest ornitolooge napib, ja nii kasutatakse rakendusuuringutes kõiki, kes linde tunnevad, sõltumata nende haridustaustast. Selliste rakendusuuringute kvaliteet on selgelt kehv. Ja me räägime otsustest, mis mõjutavad meid järgmise 50 aasta jooksul.
Eks see ole kivi riigi kapsaaeda, misseostub teadusrahastusega – miks meil pole piisavalt heal tasemel ornitolooge? Haridus hakkab lapsepõlvest, just loodusringidel on siin oluline osa. Mina annaksin huvikoolidele kindlasti rohkem ressursse. Meie praegused tegusad noored on kõik moel või teisel huviringidest välja kasvanud.
Rähni topisega tihast häirimas, et saada teada linnu isiksus ja haudekäitumise üksikasjad
Mis soovituse annaksid algajatele?
Mine mõnusasse kohta, näiteks parki, istu pingile ja loe raamatut, ning taustaks kuula linnulaulu. Ei ole vaja linde pingsalt taga ajada, istu maha, ole vaikselt, ja linnud tulevad ise sinu juurde. Olen lugemisusku inimene, soovitan linnuraamatuid lugeda.
Ja edasijõudnutele?
Pöördu ornitoloogiaühingu poole või leia endale sõber, kes lindudest midagi jagab. Kellegi kogenenumaga koos õppida on parem, kui omal käel askeldada. kui oled fotoaparaadiga sinasõber, siis miks mitte linde pildistada. Facebookis on linnuhuviliste grupp, kust saab samuti palju teadmisi ammutada. Ja ka vaielda.