Linnurikkus põllumaal: kuidas seda toetada?

Jaanus Elts

Liigirikas põlluserv. Foto: Jaanus Elts

Aegade jooksul on inimene kujundanud põllumajandusmaastikku niiviisi, et seda oleks mugav majandada. Paraku ei ole selline areng soosinud teisi looduslikke liike, kelle jaoks on tegu olnud samuti elutähtsa alaga, kus pesitseda, toituda ja peituda. Milliste võtetega saame toeks olla põllulindudele?

Põllumajandus on sajanditega läbi teinud väga suure muutuse. Varasemad piiripeenarde, kraavide ja metsatukkadega tükeldatud põllud on asendunud suurpõldudega ning eripalgeliste üleminekuelupaikade osakaal aina kahaneb. Muutunud on kogu loodusvarade kasutus, ent kui metsanduses on istutatav kuusk endiselt üldjoontes sama taim mis ammustel aegadel, siis põllumajanduses on peale majandamisvõtete ja kasutatavate masinate muutunud ka kultuurid ning tõud. Näiteks rukis ja kaer olid meil paar tuhat aastat tagasi umbrohud odra- ja nisupõldudel.

Põllumajandusmaastik ei ole pelgalt haritav maa. Ökoloogilises mõttes käivad selle alla ka põlluservad, taluõued, väikeveekogud, alleed, puissalud jm. Seepärast loetakse põllulindudeks suurt hulka liike, kes ühel või teisel eluetapil selliseid alasid kasutavad.

Kuidas neid linde toetada? Tavapärases põllumajanduses saab rakendada vaid selliseid võtteid, mis ei piira olulisel määral põllumehe tegevust ega vähenda saaki. Ent põllumajanduse keskkonnatoetused ongi mõeldud selleks, et hüvitada tootjale keskkonnahoidliku tegutsemise tõttu saamata jäänud tulu.

Ohakalind. Fotod: Jaanus Elts

Võtted keset põldu

Ruumilises mõttes saab põllu piirides tänapäevases põllumajanduses lindude heaks teha võrdlemisi vähe, kuid võimalikud nõksud on siingi teada, näiteks külvamata alad ehk nn lõokeselaigud. Nende siht on luua n-ö oaase keset intensiivselt majandatavaid põlde, jättes igal hektaril talivilja külvamata kahel vähemalt 2 × 2 m laigul. Eestis tänapäeval nii kitsaid külvikud üldjuhul ei kasutata ja seepärast tuleks mõõdupuuks võtta pigem külviku laius. Need laigud on mõeldud eelkõige põldlõokese toetamiseks, kuid võivad sobida teistelegi liikidele, kes rajavad pesa otse põllule.

Samuti peaksid sellistest laikudest kasu saama põllu servas elavad linnud, kasvõi näiteks põldtsiitsitaja. Selle liigi puhul on ammu teada, et ta eelistab valida territooriumiks koha, kus kevadel on osa maast taimestikuta. Teatud mõttes on see talvekahjustuste matkimine, mille tulemusena samuti tekivad kultuurivabad alad.

Tegelikult on kõige kulutõhusam jätta osa saagist koristamata. See kõlab tõsise tootja jaoks kindlasti pöörase ettepanekuna, kuid enne detailsemate seletuste andmist tuletan lugejale meelde: kirjatüki siht on tutvustada lindude toetamise võimalusi. Seepärast ei ole oluline, kas anda põllumehele toetust, et ta rajaks maantee serva vähetõhusa rohuriba, või hüvitada talle saamata jäänud tulu, kui ta jättis põllukultuuri koristamata.

Eelmisel lõigul on kindel eellugu ja päris eluline taust. Algatuseks vaatame joonist rohevindi arvukuse kohta talilinnuloendustel. Sellel on näha tugev arvukuse tõus 2008/2009. aasta talvel. Arusaadavalt mäletavad seda sügist meist vähesed, pigem mõni tõsisem põllumees, kellele kõnealune aeg oli majanduslikult erakordselt raske. Tol sügisel vajusid kombainid põllul mutta ja paljudelt põldudelt jäi saak koristamata. Tohutus koguses koristamata rapsi oli aga seemnetoidulistele lindudele justkui püha söömaaeg.

Linnusõbralikust võttest rääkides ei pea ma siinkohal silmas, et terve põld jäetaks koristamata. Euroopa Liidus on olemas eraldi toetused ootamatute ilmakahjude tõttu tekkinud kadude hüvitamiseks. Siin käib jutt keskkonnatoetustest, mida tuleks rakendada igal aastal, et hoida liikide seisund stabiilne. Niidetavate rohuribade loomise asemel võiks jätta põllul paari hektari suurune ala koristamata. Selle kuju ei ole otseselt oluline, kuid ilmselt eelistaksid põllumehed riba. Loomulikult ei tohiks selliseid ribasid jätta tee serva, kuid puistu või mõne muu maastikuelemendi juurde sobiksid need suurepäraselt, kasvõi ümber kivihunniku.

Päris kõikide kultuuride puhul ei ole sellist võtet siiski mõttekas rakendada. Näiteks põlduba söövad vähesed linnud, sama lugu on teraviljaga. Sellised kultuurid võivad pigem pakkuda talvist varjepaika. Seevastu õlirikkad kultuurid on lindudele justkui kaks-ühes-toode: raps, kanep ja päevalill annavad energiarikast toitu ning pakuvad ühtlasi varjet nii vaenlaste kui ka kehva ilma eest. Selliste kultuuridega ribad võiks jätta majandamata ka järgmisel kevadel: siis pakub see oma struktuuriga muu hulgas suurepärast pesitsuspaika nii lõokesele kui ka nurmkanale.

Spetsiaalsed külvisegud

Eriotstarbelisi külvisegusid on kasutatud aastakümneid. Esialgu tehti neid ulukite jaoks, mistõttu kasutatavate taimeliikide koosseis on kujundatud pigem mõne konkreetse looma vajaduste järgi. Paljud suurulukitele sobivad taimesegud pakuvad aga toitumis- ja varjevõimalusi lindudelegi.

Siiski on eraldi külvisegusid loodud ka linde silmas pidades. Jahitavate lindude loend on piirkonniti erinev ja erinev on ju ka riikide linnustik. USAs on müügil isegi segusid nimetusega Dove Field Seed Mix (tuvidele mõeldud seemnesegu – toim), mis reklaami järgi peaks sobima tuvide, vuttide, kalkunite ja muude jahilindude turgutamiseks.

Vahekultuur eri liikide segust: päevalill, tatar jne.

Tegu on kultuurtaimedest koosnevate segudega, mistõttu neid toodetakse tööstuslikult ja neil on asjakohased sertifikaadid. Samuti on välja töötatud optimaalsed külvise- ja väetisenormid, nii et nende kasutamine on justkui osa tavapärasest kultuurivaheldusest. Ühtlasi on oluline, et segudega käivad kaasas agrotehnilised soovitused, mis lähtuvad lindude vajadustest. Näiteks tuvidele rajatud söödapõldudel peaks hirsikülvi reavahe olema üks meeter, sest need linnud nopivad toitu maapinnalt. Arusaadavalt ei kasutata nii hõredat reavahet toidutootmisel. Ameerika näidete lõpetuseks: selleks et parandada sinikael-pardi sügistalvist eluolu, on hirsi ja sorgo kõrval külvisegusse lisatud ka tatart.

Euroopas on populaarsed jahilinnud nurmkana ja jahifaasan. Olgu siin üks näide nurmkanale mõeldud külvisegust: 50% suvinisu, 30% suviotra, 7% valget hirssi, 5% lina, 5% söödaredist ja 3% lehtkapsast. Muide, paljud hirsisordid kasvavad meie kliimas väga hästi (ja seda vilja kasvatasid juba meie esivanemad!) ning on külma saabudes seemnetoidulistele lindudele igati nokkamööda. Põhimõtteliselt on kasutamiseks sobilike taimede loend pikk ja näiteks Saksamaal kuuluvad nurmkana seemnesegudesse ka päevalill ja uniohakas.

Elustikku toetavad rohuribad

Paraku ei ole elustikku toetavate ribade rajamine teeservadesse sugugi arukas mõte kasvõi seepärast, et seal liikuvad loomad – olgu need putukad või linnud – võivad autodega kokku põrgates hukkuda. Teine oluline teema on selliste ribade kuju: need ei pea olema pikad sirged joonelemendid!

Mujal maailmas on rohuribade rajamist peetud heaks võtteks, et nõnda tükeldada suuri põllulaamasid ja luua ökotone – kahe elupaiga kokkupuutealasid. Ribasid tasub rajada kultuuri keskele, kuid ka näiteks puistu serva, kus saagikus on sageli nagunii väiksem. Ribasid võib rajada ka ümber põllusaarte, kivihunnikute ja veekogude.
Kindlasti ei pea selliste ribade taimestik koosnema vaid ühest kuni viiest liigist. Tegu on elurikkuse toetamiseks mõeldud võttega, mistõttu lähtuda tulebki elustiku vajadustest. Seepärast soovitatakse sääraseid alasid rajada lausa mitmerindelisena, s.t et seal leiduks nii puid, põõsaid kui ka mitut liiki õistaimi.

Taimeribade väärtus elupaigana suureneb aastatega, kuid nende niitmine hävitab selle, samuti tuleb vältida nende piserdamist pestitsiididega. Õigupoolest: mis vahe on 12 m laiusel esimest korda mai keskel niidetaval ökoribal ja tavalisel silopõllul? Niitmisel ei hukku mitte ainult seal pesitsevad linnud, vaid hävib või saab ohtlikult vigastada ka enamik teisi loomi. Samuti ei saa seal valmida taimede seemned.

Rohuriba rohumaal – ka selline kentsakas nipp aitab loodust. Kultuurrohumaid majandatakse tänapäeval väga intensiivselt. Jättes sellisele alale vähemalt 10 m laiuse niitmata riba, anname elajatele võimaluse niitmise ajal varjuda ning alles jäävad ka mõned pesad. Osa või terve rohumaa niitmata jätmine on väga häid tulemusi näidanud Eestiski: kadakatäks muutub arvukamaks liigiks ning jätab tavapäraselt domineeriva põldlõokese teisele kohale.

Seevastu puuderibad on väga hea võte toetamaks dendrofiile: liike, kes rajavad pesa puule, kuid toituvad pigem maas, näiteks rästad. Vanad alleed on tuntud hakkide, kuldnoka ja kodukaku pesapaigad, rääkimata rasva- ja sinitihasest, põldvarblasest ja must-kärbsenäpist. Ka põldtsiitsitaja territoorium on sageli mõnes sellises kohas: Rakvere kandis asuva Mädapea mõisa 400 m pikkusel alleelõigul õnnestus meil ühel aastal värvirõngas panna viiele isaslinnule!

Karjatamine

Ilmselt on kõik linnuhuvilised märganud, et kariloomade ümber on alati palju linde. Eriti sageli näeme seal pääsukesi ja kuldnokki, kuid harvad pole ka hakid ja varesed ning rändeperioodil paljud teisedki liigid, kes loomade juurde tulnud parme, sääski ja kärbseid jahivad.

Omaette põnev maailm avaneb aga öösel, kui karjamaad täituvad metskurvitsa, tikutaja ning eriti märjal ja virtsarohkel alal isegi mudanepi isenditega. Sajusel sügisel tekivad madalamatesse lohkudesse lombid, mille servad on veised mudaseks sõtkunud, ning kokku valguv toitainerohke vesi toetab rikkaliku selgrootute fauna kujunemist. Nendest tulevad omakorda toituma mitut liiki tildrid, samuti näiteks pardid. Ja eks kivise rannaniidu hooldamiselgi on kariloomad traktoritest tõhusamad.

Heatahtlikku põllumeest pole vaja karistada

Meie keskkonnaotsused on sageli kummastavalt sihitud. Jääb mulje, et riigi tasandil püütakse keskkonna pärast muretsejaid karistada. Keskkonnatoetusi vaadates on see iseäranis ilmekas: toetuste määr ja tingimused on seatud nii, et põllumehel on selgelt kasulikum toota rapsi ja mitte soodustada lõokesi. Meie põllumajanduse keskkonnatoetused on vabatahtlikud, mistap ametnikud kipuvad tegema nende saamisnõuded peaaegu olematuks.

Mulle on meelde jäänud ühe suurtootja ütlus: „Ikka võtan neid toetusi ka, sest neid makstakse ju selle eest, mida ma niikuinii teen.“ On viimane aeg asendada vähetõhusad toetused selge sihiga, milleks siinses kontekstis peab olema elustiku hea seisund.