Linnuhuviliste suvepäevad peeti mere ääres Varblas
oktoober 2026
Katre Palo
Linnuhuviliste suvepäevad peeti mere ääres Varblas. Foto: Rene Mitt
Igal suvel kogunevad linnuhuvilised mõnda Eestimaa kanti, et paar päeva ühiselt linde vaadelda, mõtteid vahetada ja lahedalt aega veeta. Tänavu kohtuti 27.–28. juunil Pärnumaal Varbla puhkekülas.
Suvepäevade olustikku kujundab alati suurel määral ilm, mis tänavu oli igati priima. Kui pikal teekonnal Eesti eri servadest Pärnumaale sai veel vihma, siis Varblas hajusid viimasedki pilved. Tõotas tulla oluliselt kuivem üritus, kui oli olnud aasta varem Jänedal!
Mõistagi olid kohale tulnud kõik suvepäevade tõsisemad fännid, aga leidus ka neid, kes võtsid julguse kokku ja tulid esimest korda. Osalejaid oli ligi seitsekümmend. Ühingu koordinaator Eva-Liisa Orula võttis kõik tulijad lahkesti vastu: juhendas, kuhu nimi kirja panna ja kus on kelle ööbimiskoht, pistis kätte suvepäevade bingolehe ning andis juhiseid eesootavateks väljasõitudeks.
Olgu vanad näod või mitte, alati võetakse alustuseks ette tutvumis- ja lävimismängud. Linnuhuvilisi rivistas igal võimalikul moel Martha Katariina Luigujõe. Tuli joonduda kehapikkuse, oma nime esitähe, linnuvaatlusstaaži jms järgi. Lõpetuseks jagati seltskond seitsmeliikmelisteks puntideks, et end lindude teemal samuti soojaks saada. Aega anti umbes kümme minutit, mille jooksul tuli paberile kirja panna võimalikult palju Eesti linnustiku liike. Kiireim seltskond sai kokku veidi üle kaheksakümne liigi.
Tänuväärt oli võimalus tutvuda mitmesuguste binoklite ja vaatlustorudega. Rene Miti ja Richard Viidalepa asjalike nõuannete saatel sai proovida KOWA, Nikoni, Focuse, Kite Opticsi ja Voigtländeri binokleid ning vaatlustorusid. Algaja linnuhuvilisena sain esimest korda elus uudistada maailma läbi vaatlustoru ja järele proovida, kuidas on vaatlust teha stabilisaatoriga varustatud binokli abil. Üle mere paistvat kormoranilaidu oli läbi eri seadmete põnev jälgida. Mille poolest on kõnealune Kuralaid kuulus? Mullu kuigi laialt ei räägitud, kuhu täpsemalt aasta linnu kormorani veebikaamera üles seati. Ent see asus just Kuralaiul, mis on olnud tuhandete karbaste pesitsuspaik. (Heikki Luhamaa järgmise päeva ettekandest selgus, et kormoranid asustasid laiu 2017. aastal; siin käiakse ka nende mune õlitamas.) Kormoranid meelitavad ligi merikotkaid, keda samuti oli võimalus binokliga üles otsida.
Linnuhuviline Varblas
Margus Tammeraja, EOÜ liige alates 2025. aastast
Sõna linnuhuviline võib viidata inimestele, kes märkavad sulelisi oma vahetus ümbruskonnas ja eristavad musträstast kuldnokast, või mõnele säärasele, kes haarab binokli igal vabal hetkel ning sügaval sisimas oleks tahtnud ornitoloogiks saada. Kui ma neid ridu oma maamajas kirja hakkasin panema, kostis väljast üha valjenev lõopistriku sõjahüüd. Üks suur ronk oli vaja ajada otse üle minu õue, eemale metsaservas asuvast pistriku pesapaigast. Tegu tehtud, istus kulliline kaselatva, jälgis ümbrust, sättis veidi sulgi ja vuhises minema. Loomulikult haarasin binokli ja vahtisin lindu, selle asemel et siinset lugu kirjutada. Seega määratlen end ühena paljudest linnuhuvilistest, kes iga suvi parvlevad ka EOÜ suvepäevadel.
Tänavune kogunemispaik Varbla hellitas meid mõnusa ilmaga ja asukohale sobivalt ka märkimisväärse linnustikuga: suurim kormoranikoloonia lähimal laiul, vaatlustorn Sõmeris (väiketiir, merikotkas, hallhaned, sadakond hallhaigrut jt) ning hommikune atlaseteemaline jalutuskäik (põõsalinnud, lehelinnud, tihased jt). EOÜ koosolek ja ettekanded andsid ametliku osana aimu, millega linnuteadlased tegelevad. Peeti vahva määramisvõistlus. Ühine jalutuskäik-vaatlus-vestlused Varbla muulil ning lõkkeõhtul kinnitasid, et sama huvi paneb vabalt suhtlema muidu täiesti võõraste inimestega. Vaatlusoptika esitlus lõppes minu jaoks binokli ostuga, seega igati asjalikud suvepäevad.
Sellisele meelelahutuslikule poolele lisandus päevakavas pisut ametlikum teema, sest suvepäevadel koguneb alati ka ühingu üldkoosolek. Tavapärase majandusaasta aruande heakskiidu järel võeti ette ühingu põhikirja muutmine. Näiteks täpsustati üldkoosoleku pidamise korda ja nõukogu liikmete arvu ning tehti mitmeid sõnastusparandusi. Üldkoosoleku pidulikumaks osaks oli aga uute auliikmete kinnitamine, kelleks said Olev Lüütsepp ja Timo Pettay. Olev Lüütsepp on olnud ühingu nõukogu liige selle taasasutamisest saati, soomlane Timo Pettay on aga väsimatult eest vedanud Soome Eesti linnuvaatlejate seltsi (MTÜ Viron Lintuseura); tema vanaisa olla pärit Lõuna-Eestist.
Pärastlõunane aeg oli sisustatud väljasõitudega loodusesse ja kultuuriloolistesse paikadesse. Valikus oli linnu- ja loodusretk Sõmeri poolsaarele Heikki Luhamaa juhtimisel ning kultuurilooline käik Uue-Varbla mõisasse. Poolsaarehuvilisi oli palju, minu jaoks aga ilm liiga palav, et lagedal väljal matkata, mistõttu valisin mõisa.
Suvepäevad on siiski eelkõige puhkus ja rõõm. Foto: Eva-Liisa Orula
Uue-Varbla mõisa ees võttis meid vastu peremees Rene Kask. Küllap on keeruline leida inimest, kelles mõisahoonesse sisenemine ei tekitaks elevust ja põnevust. Sedaviisi me ukselävest üle astusimegi. Rene on rajanud mõisasse muuseumi esemetest, mis on tema jaoks olnud huvitavad. Nõnda leiab sealt eri ajastutest pärit eksponaate, näiteks mõisaaegseid telliskive ja töövahendeid, muusikariistu, samovare, omaaegseid televiisoreid, tarbeklaasi ja nõusid, maiustusepakendeid, pesuvahendeid ja isegi suusamäärdeid. Teisel korrusel on oma käsitöötoa sisse seadnud perenaine Ivi. Tema valmistatud mütse, sokke jms oli võimalus ka kaasa osta. Ivi toas jäi silma Karl Ristikivi teoste kogu. Lugemisnurk hoiab mälestust kirjanikust, kes sündis justnimelt Uue-Varbla külas.
Pereema kaudu Kased mõisa elama jõudsidki. Ivi juustumeistrist vanavanaisa ostis mõisa Eesti riigilt. Ka Ivi vanaema-vanaisa elasid Uue-Varblas, mistõttu lapsepõlves sattus ta mõisa sageli. Nüüdki elavad Rene ja Ivi mõisahoone ühes tiivas ning jõudumööda taastavad kogu hoonet. Mõisa juurde kuulub park, kuhu samuti väikese käigu tegime.
Suvepäevade õhtune kava jätkus taas binoklitega, sest Richard Viidalepp rääkis nende tööpõhimõtetest, reguleerimisest ja hooldusest. Õpetussõnad olid kindlasti asja eest isegi kogenud binoklikasutajale, minusugusest algajast rääkimata.
Päeva edenedes sai hoogu joonistamise õpituba, mille eestvedajaks oli ühingu linnukaitsespetsialist Kerttu Keir. Kerttu on õppinud kunsti ja oskas kenasti juhendada neid, kes olid veendunud, et nemad joonistada ei oska. Piljardilauale lahti rullitud paber täitus värvide, uute detailide ja olenditega. Joonistuslauast sai üks suvepäevade keskseid kogunemiskohti. Kes ei leidnudki endas üles joonistajat, see vaatas ja uuris kõrvalt ning elas andekamatele kaasa.
Kuidas väiksest kahtlusest sai üks minu suve toredamaid sündmusi
Jaana Kalinistova
EOÜ värske liikmena ja endiselt alustava linnuhuvilisena tundsin ebakindlust, kas leian suvepäevadel oma koha ornitoloogiaässade seltsis.
Lõpuks moodustasid mitmed tegurid ühe meeldejääva terviku. Ametlikud koosolekud vaheldusid kultuurilise tegevusega, teaduslikud ettekanded praktiliste meistritubadega. Mugavaks tegi asja pidev valikuvõimalus ja hästi tasakaalustatud tempo, tänu millele said kõik kujundada oma päevi vastavalt teadmistele ja soovidele.
Toon mõned näited meelde jäänud asjadest: kuulasin ettekannet kormoranide kolooniast kohalikel laidudel ja aasta linnust piiritajast; õppisin kasutama PlutoF-i äppi; valisin endale sobiva binoklimudeli ning õpetajana soetasin linnuteemalisi memomänge; vaatlesin linde mere ääres ja metsas, proovisin jõudu kutsemeisterlikkuse võistlustel (algajate kategoorias), tutvusin Uue-Varbla mõisa muuseumiga ning nautisin lõkketule ääres lummavat loojangut heas seltskonnas.
Tasub mainida, et Varbla puhkeküla ümbruskond pakkus võimalusi veelindude vaatlemiseks ka vabal ajal. Harjutasime näiteks tülli- ja tiiruliikide eristamist, kuid saime ka väikese mitteametliku sissejuhatuse botaanikasse, sest piirkonnas kasvavad mõned orhideeliigid.
Kõige selle põhjal võin väita, et EOÜ suvepäevad sobivad suurepäraselt ka alustavale linnuvaatlejale. Suur tänu korraldajatele!
Enesestmõistetavalt peetakse suvepäevadel lõkkeõhtut ja kuulatakse muusikat. Sedapuhku astus õhtul püünele Lavassaare trio ning kitarri, akordioni, eufooniumi ja kontrabassi saatel said julgemad-kergejalgsemad tantsugi vihtuda. Õhtu oli piisavalt soe, taevas selge ja meri klaar, mistõttu päikeseloojangut tasus nautida ka Varbla sadama muulilt. See on tähelepanuväärselt pikk, ligi kilomeeter.
Muusika ja lõkkega laupäevaõhtused üritused ei piirdunud. Pikalt tuli oodata juuniöö pimenemist, et õnnestuks alustada ööliblikate vaatlust. Selleks sättis Richard Viidalepp üles putukaid ligimeelitava laterna ja lina, tõi välja määrajad. Ja nii me esialgu ootasime, millal saabub piisav pimedus, et liblikad leiaksid põhjuse kohale lennata. Tulijaid siiski leidus, näiteks teelehe-öölane, roomailane, metsaöölane, niidu-rõngakedrik, oblika-noolöölane, sagaravaksik, haavaharpia, kollakaruslane.
Suvepäevade teisel päeval tegeldi aga vaid lindudega. Hommikul jagunes seltskond kolmeks. Andres Kalamees võttis ette need, kelle soov oli alustada linnumääramise ABCga, autodega seltskonna viis Hannes Pehlak kuhugi kaugemale linnuatlast täiendama ning mina võtsin sappa Eerik Leibaku pundile. Tegime paarikilomeetrise linnuretke puhkekeskusest veidi eemale metsa vahele ja tagasi. Teatavasti võtab linnurahvas pärast jaanipäeva lauluhoo järsult maha, mistõttu kuuldud liike kuigi palju ei kogunenud. Seevastu kulus marjaks ära Eeriku jutt sellest, kuidas tema linnuatlase jaoks andmeid kogub, mida tuleb selle tegevuse juures vältida ja meeles pidada.
Pärast hommikusööki jätkus päev võistluslikumalt: hakati välja selgitama linnutundmise kutsemeistreid. Kutsemeisterlikkuse võistlusest sai osa võtta kahes arvestuses: algajate tasemel läks oma oskusi proovile panema umbes 25 inimest ja edasijõudnute tasemel 16. Algajate hulgas jäid esimest ja teist kohta jagama Maie Vikerpuur ja Merle Kuris (mõlemad said 21 punkti 25-st), kolmanda koha sai Riin Viigipuu (20 punkti). Edasijõudnutest olid tugevaimad esimeseks tulnud Pelle Mellov (87 punkti 90-st) ja teise koha saavutanud Anni Miller (81 punkti). Ent kolmandaga läks asi põnevaks, sest ühepalju punkte saanud Kalle Muru ja Eerik Leibak kutsuti uuesti välja. Lisaküsimus nõudis juba ka kiiret tegutsemist ja selles oli osavam Kalle.
Linnualaseid teadmisi sai ammutada veel mitmest ettekandest. Heikki Luhamaa rääkis sellest, kuidas puhkekeskuse naabriteks olevate Varbla laidude seisund on muutunud: mis oli enne 2011. aastat, mil hooldamist alustati, ning kuidas on muutunud niidulinnustik. Andres Kalamees ja Andrus Kuus rääkisid linnuatlase hetkeseisust, Hannes Pehlak aga Estbirdingu linnuatlase võistlusest. Suvepäevade lõpetuseks saime Marko Mäelt ülevaate piiritajast, kes on tänavune aasta lind. Markol oli kaasas üks tore tellis: piiritaja pesitsuseks sobiv seest õõnes ja pesaavaga ehituskivi, mida saab hoone müüritisse sisse ehitada. Pole teada, kas neid Eestis on kasutatud, kuid mõnel pool Euroopas küll, näiteks Ühendkuningriigis.
Sellised said ühingu 105. tegutsemisaasta suvepäevad.
