Hannes Margusson: „Kui on huvi, kirge ja natuke pealehakkamist, leiab ka lahenduse“
oktoober 2026
Suviti Haapsalus taastusravil käies üritan alati ka eesti parimasse linnuvaatluskohta, Põõsaspea neemele jõuda. Kodust oleks siia väga pikk maa tulla
Küsitles Liis Keerberg
Hannes, sa oled linnuvaatlejate seas eriline inimene, sest liigud noorpõlves läbi elatud õnnetuse tõttu ratastooliga. Kuidas ja millal sul linnuhuvi üldse tekkis?
Olen ka ise mõelnud, kust küll see huvi tuli, sest mu peres ega suguvõsas ühtegi bioloogiahariduse või loodushuviga inimest ei olnud. Nii et loodusearmastuse geeni minus ei tohiks nagu olla. Aga miskipärast meeldis mulle noorena suvel vanavanemate juures hulkuda mööda metsi ja võsasid ning otsida linnupesi. Põhiliselt hallvareste ja harakate pesi, aga uuritud sai ka igasugu väiksemaid õõnsusi. Linde ma toona sisuliselt ei tundnud, ainult neid kõige tavalisemaid. See kõik oli enne õnnetust. Pärast õnnetust tuli lindudest kümneaastane paus.
Kuidas linnud su ellu tagasi tulid?
2000ndate alguses hakkas ornitoloogiaühing korraldama veebis linnuviktoriini ja otsustasin sellest osa võtta. Siis ostsingi oma esimese linnumääraja, „Linnusõbra taskuraamatu“, hakkasin internetist linnupilte otsima ja uurima. Mida rohkem ma süvenesin, seda suuremaks huvi lindude vastu kasvas.
Umbes samal ajal algas Kuku raadios uus saatesari „Helisev loodus“, mida kord nädalas vedasid kordamööda Fred Jüssi ja Veljo Runnel. Selle saate kaudu sain tuttavaks linnuhäälte maailmaga. Väga põnev saade oli! Saatejuhtide kommentaarid ja kirjeldused, kus, millal ja keda lindudest võib kuulda, tegid selle saate iseäranis põnevaks. Ei olnud tuim heliplaatidelt kuulamine. Mul oli nii kahju, kui saade aastaid hiljem lõppes.
Millalgi hakkasid sa käima looduses linnuretkedel. Kuidas oli siis ja on praegu lahendatud tehniline pool selle juures?
Hakkasin linde vaatlemas käima, kui sain oma esimese elektrilise ratastooli. Siis ostsin ka esimese binokli. Alguses käis see niimoodi, et kutsusin igale poole kaasa oma venna ning tema hoidis binoklit mu silmade ees. Aga väga pikalt see ei kestnud, sest vend sai harva kaasa tulla. Pealegi binokkel ikkagi liigub ja väriseb silmade ees, kui keegi teine seda hoiab. Ei olnud mugav vaadata.
Pooleteiseaastane Hannes
Kui mul veel oma vaatlustoru polnud, sai teiste meeste toru igatemoodi ratastooli ette paigutatud. Aardla polder 2007
Selleks ajaks ma tundsin juba mitut Tartu linnuvaatlejat. Kui üheskoos Tartu lähistel linde vaatlemas käisime, siis oli võimalik kasutada nende vaatlustorusid. Põhiliselt käisin Margus Otsaga, vahel ka Uku Paali ja Riho Marjaga. Mulle sätiti kolmjalg ratastooli ette, timmiti kõrgus õigeks ja niimoodi ma siis vaatlesin. See oli juba kvaliteetsem linnuvaatlemine. Aga huvi kasvas ja sain peagi aru, et ka nii ei saa see kesta lõpmatuseni.
Suurim hüpe toimus siis, kui otsustasin endale osta esimese vaatlustoru. Isa meisterdas mulle reguleeritava statiivi, mille sai ratastooli külge kruttida, ning selle peale kinnitasin vaatlustoru. See oli mu linnuvaatlusajaloos täiesti uus kvaliteet. Nüüd sain ise minna, millal tahtsin, ja vaadelda linde niikaua, kui tahtsin. Niimoodi käin kodu ümbruses siiamaani. Kaugematel retkedel on muidugi head autodega sõbrad abiks.
Elurikkuse portaali järgi oled ka praegu oma kodupiirkonnas aktiivne linnuatlase tegija.
Jah, selle eesmärgi olen endale võtnud. Siinkandis peale minu teisi linnuvaatlejaid eriti ei olegi, kes oma vaatlustulemused ka andmebaasi lisaksid. Ma liigun Otepää ümbruses muidugi üsna väikesel alal, aga enam-vähem kõik põnevamad kohad, kuhu ratastooliga ligi pääseb, olen püüdnud läbi käia. Viimastel aastatel olen põhjalikumalt aidanud Tarmo Evestusel teha ka röövlinnuseiret.
See on ütlemata vägev, kuidas sa teed ja viitsid. Linnuvaatlustega tegelemine eeldab sinult ju topelt leidlikkust, tahet ja pingutust.
Eks mul ole rohkem aega ka kui tüüpilisel tööinimesel (Hannes mõnusalt muigab).
Kuidas sa röövlinnuseires osaled?
Tarmot huvitavad Otepää ümbruse väike-konnakotkad. Ta käib neid suve lõpus rõngastamas. Palju pesakohti on tal teada, aga mitte kõik. Ta teab, et ma uurin vaatlustoruga palju Otepää ümbruse taevast. Meil on kokkulepe: kui mulle tundub, et mõnes kohas toimetavad linnud sagedamini, siis annan Tarmole sellest teada. Kui koht on ka tema jaoks uus, siis ta läheb ja otsib selle metsa läbi. Sellise koostöö käigus oleme leidnud päris mitu uut väike-konnakotka pesa. Eks ma panen ülejäänud röövlinnud ka kõik kirja, aga teda huvitavad just väike-konnakotkas ja kanakull.
Üks mu lemmik kohti röövlindude vaatlemiseks Otepääl oli Kaarna järve ääres asuv Tallinna Ülikooli spordibaas. Tänaseks päevaks on krundi uued omanikud võõrastele ligipääsu sulgenud.
Kes on sulle koduümbruses pesitsejatest veel silma jäänud?
Tavalisi liike on palju, neid üles lugeda läheks pikaks. Aga põnevamatest liikidest on näiteks viimased kolm aastat Lüüsjärvel pesitsenud laululuik. Ja lääne-pöialpoiss on ennast kenasti Otepää ümbruse metsadesse sisse seadnud.
Kõige põnevam uus pesitseja on kindlasti must-harksaba. Umbes viis aastat tagasi ta välja ilmus ja pärast seda olen teda näinud igal aastal. Tarmo Evestus ja Priit Voolaid on tema pesa minu juhiste järgi ka otsimas käinud. Tänavu lõpuks õnnestuski see üles leida! Lind oli uude kohta kolinud. Aga kindlasti pesitseb siin üks paar veel: küll leiame selle pesakoha samuti üles. Tarmol õnnestus tänavu meie kandist leida ka kalakotka pesa, ühe pojaga. Mulle ei meenu, millal see liik siin viimati pesitses. Kindlasti üks põnevamaid leide sellest aastast!
Ilmselt võib ümbruskonnas pesitseda ka koldvint, keda kuulsin laulmas Otepää kesklinnas kahel päeval järjest, aga hiljem enam mitte. Juuni keskel kuulsin esimest korda oma koduümbruses täpikhuiku. Tema oleks küll esmapesitseja. Tegelikult peakski minema teda üle kuulama.
Ah jaa! Üks liik tuli veel meelde, kelle pesitsus väärib märkimist. Künnivaresed on üle paarikümne aasta jälle Otepääl tagasi. Nelja pesaga koloonia on tekkinud Pühajärve puhkekodu kõrvale.
Ametilt oled sa hoopis veebimeister ja ornitoloogiaühingule teinud pikka aega aasta linnu veebilehti. Mis liigile sa esimesena kodulehe tegid ja kuidas su teed ühinguga töiselt ristusid?
Esimene oli kodukakk 2009. aastal. Eedi Lelov oli tol aastal projekti vedajaks ja tema pöörduski minu poole ettepanekuga meeskonnaga liituda. Kuidas ta minuni jõudis, täpselt ei mäleta, aga tõenäoliselt läbi teiste linnuhuviliste, kes teadsid, millega ma tegelen. Isiklikult me Eediga siis veel tuttavad ei olnud. Tolleks ajaks olin ma teinud mitmeid veebilehti ja nii oli julgust see pakkumine vastu võtta.
Järgmisel, õgijate aastal kutsus Tarvo Valker mu uuesti meeskonda. Ju jäädi tööga rahule ja tuntus vaikselt laienes. Nii see vanker veerema läks. Olin natuke nagu oma mees Havannas. Praeguseks olen teinud veebilehe kuueteistkümnele aasta linnule.
Minu üks unistusi oli käia Pakri poolsaarel pesitsevaid krüüsleid vaatamas. Tänu läänemaa tublidele poegadele, Tarvole ja Rennole, sai see unistus 2014 täidetud.
Kas mõni aasta linnu või muu lindudega seotud veebileht on kuidagi erilisemana meelde jäänud?
Kui, siis ikkagi kodukaku veebileht. See oli esimene suurem proovikivi, hüpe tundmatusse, kui nii võib öelda. Tundsin väikest hirmu, kas saan hakkama, pinge oli peal. Olen ju sel alal olnud täiesti iseõppija, kusagil koolis või kursustel pole käinud. Järgmistel aastatel läks lihtsamaks, sest siis juba enam-vähem teadsin, mis sinna tuleb, milline see leht peaks välja nägema.
Endal on huvitavam olnud teha neid veebilehti, kus peategelane ise pakub palju põnevust. Viimastest aastatest näiteks kägu. Huvitava eluviisiga liik, kelle kohta sain veebilehe tegemise käigus palju targemaks. Kes teadis varem, et esimesed käod lahkuvad Eestis pesitsusterritooriumilt juba jaanipäeva paiku? Tänu saatjatele me nüüd teame seda.
Külm ja tuul on linnuvaatleja sagedased kaaslased. Korva luht 2009
Linde nii lähedalt näha ja peost ise lahti lasta, oli laste jaoks väga põnev. Vaibla rõngastusjaam 2015. Vasakult alates Aire Orula, Margus Ots, Ŗonja Margusson
Kas sa oled mõne linnuhuviliste klubi või ühingu liige?
Ma kuulun ornitoloogiaühingusse ja linnuklubisse Estbirding. Lisaks tutvusringkonna laienemisele ja seltsielule pakuvad sellised klubid ja ühingud ennekõike võimalust vahetada kogemusi, tähelepanekuid ning infot põnevate liikide ja heade linnuvaatluspaikade kohta. Õpin pidevalt midagi juurde ning saan inspiratsiooni teiste tähelepanekutest ja kogemustest. Pealegi on sarnaselt mõtlevate inimeste seltskonnas lihtsalt tore viibida: ühine huvi ja kirg lindude vastu ühendab inimesi väga tugevalt.
Kas jagaksid mõnda oma erilist linnuelamust?
Käin suviti Haapsalus taastusravil ja selle käigus püüan alati teha ühe linnuretke mõnes Läänemaa parimas nn linnuaugus. Headeks abilisteks ja teejuhtideks on mul seal Renno Nellis ja Tarvo Valker.
Kuna Otepääl on kahlajatega kehvad lood, siis võtsimegi ette retke vaat et ühte Eesti parimasse kahlajakohta Haversisse, täpsemalt Riguldi jõe suudmesse, paarisaja meetri kaugusele kohast, kuhu sai auto jätta. Vaatluspaika jõudmiseks tuleb kõigepealt natukene maad pehmes liivas sumbata ja siis liikuda edasi mööda mereäärt jõe suudmesse. Vahepeal on liivasemaid kohti, aga meeste abiga saab nendest ilusti läbi.
Siis veel Tarvo ei teadnud mis teda tagasi minnes "lõputõusul" ees ootab. Haversi rand 2010. Siin käies täienes mu liferi-nimekirja kahlajate sektsioon alati tublisti
Kohalesaamine niisiis väga keeruline ei ole. Hoopis teine asi on tagasitulek. Teadupärast on mererand seal üsna järsk ja liivane. Mu elektriline ratastool kaalub juba ise 100 kilogrammi, lisaks veel minu kehakaal. Nii et see lõputõus on alati korralik katsumus. Ratastoolil on jõudu piisavalt, aga sellest pole pehmes liivas suurt kasu, ta kaevab ennast kiirelt sisse. Tegime siis nii, et pühkisime rataste eest suurema liiva ära, üks mees tõukas tagant ja teine tõmbas eest. Niimoodi poole meetri kaupa ülespoole liikudes ja vahepeal puhkepause tehes me lõpuks platoole tagasi jõudsime. Mul oli meestest tõsiselt kahju. Aga kas nad kurtsid? Loomulikult mitte, vastupidi! Osa liike jäi ju nägemata ja seepärast tuleb järgmisel aastal kindlasti tagasi tulla, ütlesid nad. Ja tulimegi! Mu laiferʼite (kohatud liikide) nimekiri sai Haversi-retkedega igal juhul tublisti täiendust.
Mõnes mõttes on meeldejäävad ka need retked, kus käid ja käid ja käid, aga ikka huvipakkuvat lindu näha ei õnnestu. Nii on olnud lühinokk-hane ja punakael-laglega. Need mõlemad liigid on mul siiamaani nägemata.
Stepi-pääsujooksur - tehtud. Lahepera järv 2017
Keda sa Otepääl haruldasematest liikidest oled kohanud?
Kõige haruldasem on kaelusrästas. Sõitsin ühel aprillikuu hommikul jälle välja linde vaatlema, ja mööda minnes viskan alati pilgu peale kodu kõrval olevale muruplatsile. Kui tundub midagi huviväärset, siis vaatan ka toruga. Ja tookord üks rästas seal tähelepanu äratas. Venna abiga tegime linnust telefoniga läbi vaatlustoru ka pilte. Nii sügaval sisemaal üsna haruldane tegelane!
Lisaks lindudele üritan ka kultuuri endale veidi ligi lasta. Elva Hip-hop Festival 2023
See kaelusrästas oli tõesti hea leid, Valgamaa esimene vaatlus! Aga lõpetuseks, mida sa soovitaksid algajale linnuhuvilisele, kes sinuga sarnaselt on ratastoolis?
Ratastoolis inimesele ei oskagi anda teistsuguseid soovitusi kui kõigile teistele linnuhuvilistele. Liikumismugavus on suurimaks takistuseks, kuid see ei pea olema põhjus linnuvaatlusest loobumiseks. Usun, et enamikul meist on sõpru või lähedasi, kel sobilik auto olemas ning kelle abiga on võimalik ka kaugematesse ja huvitavamatesse vaatluspaikadesse jõuda.
Eks me ratastoolis inimestena oleme harjunud sellega, et alati ei saa minna just siis, kui tahaks – sõpradel on ju samuti oma elu ja tegemised. Kõige olulisem on huvi, kirg ja natuke pealehakkamist. Kui need on olemas, siis leiab ka lahenduse. Ja mine tea: võib-olla nakatad mõne sõbra või pereliikme linnupisikuga ning saad endale linnuvaatlusteks püsiva kaaslase. Kindlasti soovitan osa võtta ühistest linnuvaatlusüritustest, mida nii Eesti Ornitoloogiaühing kui ka teised organisatsioonid aasta jooksul korraldavad. Seal õpid kogenumatelt, saad uusi teadmisi ja tutvusi ning tõenäoliselt leiad inimesi, kellega tulevikus ühiseid linnuretki ette võtta.
Mida soovitaksid edasijõudnule?
Edasijõudnule soovin teravat silma ja kõrva, et leida Eestile uusi liike!
Fotod: erakogu