oktoober 2024
Christel Rose Bachmann
Kätte oli jõudnud september ning väike pöialpoiss Jaak tegi ettevalmistusi rändele asumiseks. Kuigi Raplamaal paiknev kodumets oli Jaagule väga meeltmööda, panid eesootavad talvised temperatuurid teda soojema piirkonna poole vaatama. Juba kolmandat aastat järjest oli plaanis teha sõpradega lennureis Saksamaale, et siis kevadel taas kodumaale naasta.
Pöialpoiss Jaaku ootab ees katsumusterohke reis. Foto Ingrid OksPiirkonna väikseima värvulisena oli Jaagule energiavarude kogumine pikaks lennureisiks eriti tähtis. Ettevalmistused tehtud, asusid linnud teele. Ei läinud aga kaua aega, kui lähedalasuva metsa vahel lennates kostus vali mütakas. Ringi vaadates märkas Jaak, et tema sõber Mati lamas maas ega liigutanud enam. Ümberringi ei paistnud midagi, mis oleks võinud Matile halba teha, kuid järsku avanes puude vahel nagu võluväel uks ning välja astus üks suur kogu. “See uus peegelmaja on ikka päris vägev! Peaks koju ka sellise ehitama,” rääkis mees seadmesse, mida ta käes hoidis. Linnud olid sunnitud ilma Matita edasi lendama. Oli varahommik ning ere linnavalgus oli Jaagu koos paari kaaslasega kursilt kõrvale kallutanud. Linnaruum oli väikesele metsalinnule täielik labürint. Kohad, kus tundusid puud olevat, olid tegelikult suured peegeldavad pinnad ning väike pöialpoiss ei saanud aru, kuhupoole ta peaks lendama. Kõrval käis mitu valju mütakat. Paar lindu ühest musttihaste salgast lebas maas autoparklas, nende kõrval veel laulurästas ja metskurvits. Pika tiirutamise järel leidis Jaak suurest koletisest väljapääsu, kuid tema rännukaaslasi polnud enam kusagil näha. Õnneks oli veel natuke aega, et oma energiavarusid taastada.
Lindude kokkupõrked klaaspindadega on pikka aega olnud probleem terves maailmas ning eriti rändeperioodidel teevad selle probleemi ulatuse nähtavaks hoonete lähedalt leitud lindude surnukehad. Valglinnastumise ja suurte kõrghoonete koosmõjul on ka meil kokkupõrgete ja hukkunud lindude arv tõusuteel, kuid puuduvad otsesed uuringud ja õigusaktid, mis seda muuta võiksid. Igapäevased postitused sotsiaalmeedia linnuhuviliste grupis annavad vaid aimu probleemi tõsidusest ning kohati ka inimeste teadlikkusest. Võib juhtuda, et mõnele inimesele on tema maja aknad palju kallimad kui väikese linnu elu, ja nii keskendutaksegi pigem sellele, kuidas lindudest lahti saada, mitte küsimusele, kuidas klaaspindu neile nähtavamaks teha. On neid, kes küsivad, kas lind on tõesti nii loll, et ta akent ei näe, ja miks siis maja ümbruses elutsevad linnud vastu klaasi ei lenda.
Esiteks peame küsima, kuidas me ise vastu klaaspindu ei kõnni. Vastus on väga lihtne: me teame, mis on aken või klaasuks, ja seda, et nende vastu kõndimine võib lõppeda päris valusalt. Siiski tuleb ette olukordi, kus näiteks väikesed lapsed, kellel puudub veel täielik arusaam ümbritseva maailma toimimisest, vastu klaasist rõduust jooksevad. Lindudel, kellele linnakeskkond, hooned ja klaaspindade olemasolu võõras on, puudub kogemus sellist ohtu tajuda ning seda muust keskkonnast eristada. See ei tähenda, et linnalindude elu lihtsam oleks. Nemad on küll keskkonnaga paremini tuttavad, kuid õnnetusi juhtub ka neil, ja nii võidki ühel hommikul avastada tuttava koduvarblase elutuna kõrvalasuva ärihoone eest. Lisaks peegelpindadele võib linde vastu klaasi meelitada ka n-ö lennukoridori efekt, mistõttu linnule jääb mulje, nagu saaks ta läbi maja lennata. Tähelepanu tasub pöörata esemetele, mis võivad klaaspindu lindudele atraktiivseks teha, nagu näiteks kodune botaanikaaed aknalaual või vastu aknaklaasi kinnitatud toidumaja. Vahel võib aga mõni suleline hoopis oma peegelpildiga aknale kaklema tulla.
Hukkunud punarind. Foto Christel Rose BachmannOhtudest hoolimata jõuab pöialpoiss Jaak veel sel aastal lõpetada oma lennureisi Saksamaale, liitudes uue pöialpoiste salgaga. Teel sinna lennatakse üheskoos läbi Kabli linnujaamast, kus kõik reisisellid saavad endale jalga uhke rõnga. “Matile oleks selline jalavõru meeldinud,” mõtleb Jaak ning lubab endale, et kevadel tagasi tulles ta võluuksega metsast enam läbi ei lenda.
Kevad- ja sügisrände perioodil võib hoonete, bussipeatuste ja muude klaaspindadega rajatiste kõrvalt leida sulelisi, kellest paljud oma lennuteed enam ei jätka. Kuna linnud liiguvad üpris suurel kiirusel, murrab enamik linde klaaspinnaga kokkupõrkel oma kaela. Sellises olukorras lindu enam aidata ei saa. Mõnel linnul läheb aga paremini ja ta on võimeline pärast põrutusest toibumist ise edasi lendama, teine vajab siiski ka inimeste abi.
Kui leiad vastu klaaspinda lennanud linnu, talita järgmiselt:
- Tee kindlaks, kas lind on elus. Hukkunud isend tõsta võimaluse korral hoonest eemale mõne muruplatsi peale või puu alla, kus koertega ei jalutata. Nii saame vältida seda, et linnust näiteks auto või jalgrattaga üle sõidetakse. Linde on valmis oma kogusse vastu võtma ka Eesti Loodusmuuseum.
- Kui lind seisab omal jalal püsti, kuid vajab veidi toibumisaega, siis tõsta ta mõnele lähedal asuvale puuoksale. Tee kindlaks, et ümbruses poleks lahtisi kasse ega koeri, kes lindu ohustada võiksid.
- Kui lind on elus, kuid tugevalt põrutada saanud, siis võta ühendust Eesti Metsloomaühinguga, kus tublid vabatahtlikud annavad võimalust mööda nõu, mida edasi teha.
Keskkonnaagentuur koostöös Tartu Ülikooli ja Eesti Metsloomaühinguga kogub teadustööks andmeid klaaspindade vastu lennanud lindude kohta. Esitada võib ka vanemaid tähelepanekuid, kuid tähtis on, et juures oleks kuupäev ja aasta, foto hukkunud linnust ning hoone täpne asukoht, et hoone tüüpi saaks hiljem analüüsis kasutada. Vaatlusandmete esitamisel ei pea muretsema, et keegi tuleb näpuga näitama linnuvaenulike hoonete omanike peale. Iga vaatlus nii hukkunud kui ka põrutada saanud linnu kohta on väga oluline.
Vaatlusandmeid saab esitada kahte moodi:
- loodusvaatluste nutirakenduse kaudu, valides projektide alt “Klaaspindadega kokkupõrkel hukkuvate lindude kaardistamine”;
- Plutof Go rakenduse kaudu, otsides projektide alt “Klaaspindadega kokkupõrkavate lindude kaardistamine”.