Asko Lõhmus: ”Me ei saa lasta ennast ebaõnnestumistest liigselt heidutada.”

Küsitlesid Tiiu Tali ja Liis Keerberg

2014. aastal Soomaal metsiseuuringuid planeerimas. Foto: Andres Kalamees

Kuidas sa lindude ja looduse juurde sattusid?

Sujuvalt. Mul oli väga kultuurilembene kodu ja need miljööd, kus ma lapsena aega veetsin, soosisid kõigiti seda, et ma kõigepealt hakkasin raamatukoiks. Enne umbes neljateistkümnendat eluaastat lugesin läbi enam-vähem kõik lasteraamatud, mis eesti keeles olid ilmunud. Sellele tulid otsa populaarsed loodusraamatud ja määrajad. Teismelisena tundsin üsna süstemaatiliselt huvi kõiksuguste liigirühmade vastu, alates mardikatest, taimedest ja lõpetades lindudega. Mu isa oli realiseerumata bioloog, väga suure loodusehuviga ja mu lapsepõlvemaastikud olid Põlvamaal Varbuse ümbruses, kus elasid vanaema ja vanaisa. Arvan, et selle episoodi kõige olulisem osa oli see, et ennast metsas hästi tunda. Hiljem kooliajal korjas mind üles punt inimesi, keda me kutsume kotkameesteks, eesotsas Einar Tammuriga. Hakkasin käima päris suurtes metsades, aga enne seda olid mul linnud teoreetiliselt selged. Mäletan episoodi koolipõlvest, kui hulk tarku Palupõhjas vaatas tundmatut pardikest ja mina ütlesin, et see on loomulikult emane väikekoskel.

Loodust õppisid põhjalikult tundma Alam-Pedjal?

Väga oluliseks pean perioodi, kui 1991. aaastal umbes kolmandiku aastast seal elasin. Hiljem läks tegevus süstemaatilisemaks, nii et parimal hetkel üheksakümnendate keskel ja teisel poolel olin enam-vähem kursis umbes tuhande ruutkilomeetrise alaga Tartust loode pool. Röövlindude puhul oli oluline see, et nendega tegelemiseks pidi palju käima ja väga suurt pindala vaatama. Põhiline eesmärk oli leida röövlinnupaari pesa üles. Väga tüütu oli, kui läks terve päev, ja ei leidnudki. Siis leiutad sellise töö käigus teisi tegevusi, et päev saaks sisustatud. Sealt pöördus mu huvi tagasi muudele loodusobjektidele. Kirjeldasin taimestikku, metsa struktuuri röövlinnupesade ümber ja püüdsin aru saada, kus nad toitumas käivad, miks just seal ja nii edasi.

Kotkameeste kokkusaamine Nigulas 25. juunil 1993. Ees seisab Urmas Sellis, istuvad-kükitavad Toomas Jüriado (vasakul) ja Asko Lõhmus (paremal). Taga seisavad (vasakult paremale) Fred Jüssi, Tiit Randla, Toomas Tarve, Einar Tammur, Veljo Volke, Reimo Rander, Eedi Lelov, Olev Merivee, Kristo Lauk ja Siim Kuresoo (12-aastasena). Foto: Looduskaitseühing „Kotkas“

Sarnase ülemineku röövlindude juurest metsaökoloogiasse tegid ka teaduses.

Juba oma röövlinde käsitleva doktoritöö kirjutamise ajal ma sisuliselt töötasin metsaökoloogiaga laiemalt. Hakkasin uurima, milline on metsade struktuur, põlismetsade seisund. Olen hiljem enda profiili veel paar korda muutnud. Sellistes käiguvahetustes on ühelt poolt hästi palju kaasa võtta eelnevast, teisalt nõuab teatavat julgust see, et oled alguses selle uue asjaga koba.

Võtsid 90ndate lõpul tudengina ornitoloogiaühingus vedada metsalinnustiku kaitse teema, mis päädis riigimetsas raierahu kehtestamisega. Kuidas selle tulemuseni jõuti?

Kunagi ei ole ühte ainukest põhjust ja kui me räägime ühiskondlikest protsessidest, siis on oluline, kas seal on mingi võimaluste aken. Tollel ajal metsandussektor ei olnud veel välja kujunenud, taheti olla läänelikud ja demokraatlikud. See oli ka arusaadav riigistrateegiana. Praegu on mõtlemise raamid inimestel väga palju rohkem välja kujunenud, nendega on raskem rääkida, muuseas ka looduskaitsjatega. Ma ise pean hästi tähtsaks, et olgu mis on, aga me räägime asjadest vabalt ükskõik kellega. Teiseks leidsin olulisi toetajaid väljastpoolt. Ilmselgelt oli kevadsuvine metsaraie veel teistelgi hinge peal, ja ornitoloogiaühingust välja kasvanud murele tekkis mitmekesine ja prominentne toetajaskond. Nii ei olnud võimalik seda enam ignoreerida. Lõpetasin ise selle teemaga enne, kui riigimetsa majandamise keskus üldse oma strateegiasse raierahu sisse pistis. Mäletan hästi, kuidas Kaja Peterson mulle veidi pärast raierahu kehtestamist ütles, et no näed, ei läinudki untsu. Ükskõik, mida me teeme, sellest peaks jääma jälg. Et seda mõtet on varem mõeldud ja inimesed on sellega täitsa kaugele jõudnud. Võib-olla tuleb võimaluste aken lihtsalt hiljem. Ehk kõige olulisem sõnum minu jaoks oli see, et looduskaitses ja üldse ühiskondlikus tegevuses me ei saa lasta ennast liigselt heidutada lüüasaamistest või ebaõnnestumistest.

EOÜ linnunimetuste komisjonis 12.aprillil 2005. Vasakult: Ruth Ling, Asko Lõhmus, Vilju Lilleleht, Eerik Leibak, Mall Hiiemäe. Foto: Andres Kalamees

Juhtisid samal perioodil lühikest aega ka ornitoloogiaühingu linnukaitsekomisjoni, vaid kaks aastat.

Mul on olnud selline põhimõte, et kui on vaja midagi ära teha, siis see on tähtajaline. See võimaldab elusse mahutada mitmeid asju. Mulle ei meeldi jääda mingisugustesse komisjonidesse või klubidesse virelema. See ei ole tore. Tore on see, et meil on üks asi ajada ja teeme selle ära. Ja kui aeg saab täis, siis tuled sealt ära. Olen aru saanud, et see tekitab mõnikord paksu verd, et kuidas siis niimoodi… Vastus on see, et nüüd on mul teised asjad teha.

Juhid praegu professorina Tartu Ülikooli looduskaitsebioloogia töörühma, mille ise ka rajasid. Mis teemad teil uurimisel on?

Ühe keskse teemana uurime praegu, kas ja mil määral on laiaulatuslik metsakuivendus maastike tasemel ökosüsteeme pöördumatult muutnud. Kuivõrd pööratavad need muutused on ja mille järgi seda mõõta saab. Teine suur valdkond on tuleviku prognoosid. See tõukub ühest kliimaministeeriumi ja keskkonnaameti algatusest, mille eesmärgiks oli algselt teada saada Eesti looduse seisund aastal 2030. Oleme ise selle laiendanud aastani 2050, sest lihtsalt nii lühikeses perspektiivis ei ole see eriti mõttekas. Tegeleme väga põhjalikult just loodusmaastike ja nendega seotud liikide tuleviku modelleerimisega. Lisaks veel mitmed muud teadusprojektid – uurime surnud puudes toimuvaid protsesse, soode funktsionaalsust, turba taasteket, rannaniitude ökosüsteeme…

Seene- ja kõdupuidu-uuringud Soomes 2010. aastal. Foto: Katrin Möllits

Sa oled olnud keskkonnakaitse eesliinil aastakümneid. Kuidas sa vastu pead?

Mul on endal ka hea meel, et ma olen seal nii kaua vastu pidanud (naerab). Esiteks on minu meelest vaja lihtsalt mõistusega endale selgeks teha, et need asjad ei ole kõik meie võimuses. Lihtsalt ei ole. Ja frustreerumine ei tee olukorda mitte grammigi paremaks. Ühtlasi segab see ka töö tegemist. Seetõttu hoida rõõmsat meelt on oluline isegi siis, kui asi, millega sa tegeled, ei ole meeldiv.

Mõni meeldejääv sündmus või juhtum seoses lindudega?

Mulle meenudb tudengipõlvest üks äikese-eelne olustik keset Kärkna metskonda. Olin seal jalgrattaga ja võimas must äikesefront tuli peale. Mitte kusagile minna ei olnud. Kõigepealt põgenesid piiritajad suurte parvedena, mis oli juba nähtus omaette. Siis sain aru, et asi on tõsine (naerab). Pugesin kuusenoorendikku ja minuga koos oli seal üks punarind. Niikaugel, eks ole (näitab ca 30 cm). Istus täiesti kartmatult, või ilmselt väga kartlikult, aga mina ei olnud üldse tema mure. Istusime koos punarinnaga seal poolteist kuni kaks tundi köökas äikese käes. Metsik äike, pime ja paugub. Lihtsalt see oli niivõrd tore elamus. Esiteks minul, et ma ei olnud seal üksi – täitsa tore oli vaadata, kuidas ta istub seal… Aga mul on millegipärast tunne, et tal oli umbes sama mõte (naerab).

Mida sa soovitad alustavale linnuvaatlejale?

Mitte leppida sellega, mida ma juba tean, süvendada oma huvi. Sest et maailm on lihtsalt niivõrd huvitav ja suur tegelikult. Mida rohkem sa pühendud, seda huvitavamaks läheb.

Ja edasijõudnutele?

Vaadake lindudest väljapoole. Kui olete lindude kohta lihvinud oma arusaamise kõrgtasemele, siis linnud on ju üks osa ökosüsteemidest ja lindude suhe inimestega on üks osa kultuurist. Vaadake, kas te suudate mõne teise liigirühma kohta veel ennast sama heale tasemele üles töötada. Aga et lindude elu tänapäeva maailmas oleneb ikkagi väga palju inimesest, siis selle üle võiks mõelda nii algaja kui edasijõudnu – et kuidas see meist endist ikkagi oleneb.